Arvustuse adressaadiks peaksid justkui alati olema
teised lugejad, mitte arvustatava raamatu autor, kuid reaalses elus see muidugi
nii ei ole, autor saab niikuinii pihta. Erineval viisil ja erinevate
tagajärgedega. Samas võib iga autor kinnitada, et surmvaikuses sündinud ja samasuguses vaikuses surnud raamat on paras õudusunenägu (vastasel juhul tekiks küsimus, miks avaldamise
vaev üldse ette võeti). Praegune „arvamuste paljususe aeg“ ei pane mind
igatsema aega, kui raamatuid ilmus vähe ja kaks tunnustatud spetsialisti
kirjutasid ajalehes, mida asjast peaks arvama. Leian, et näiteks Goodreads on oma
arvamuse avaldamiseks väga hea keskkond, olen ise vahel mõne sõna kirjutanud
ning lisaks ka isiklikult (erinevatel põhjustel) paljudele arvustuste
kirjutajatele väga tänulik.
Järgneva osas võidakse minuga mitte
nõustuda, aga minu arvates kaasneb arvustuse kirjutamisega ka vastutus. Kui
inimeste empaatiaga on nagu on, ja pole võimalik loota, et arvustaja mõistab,
kuidas tunneb end arvustatava raamatu autor, siis peaksid kehtima vähemalt need
kolm reeglit, millest üleastumine pole minu arvates õige.
1. Debüüti ei peksta!
Ma ei arva ka, et peaks
põhjendamatut kiidulaulu laulma.
2. Autorit ja tema
teose lugejaid ei alandata.
Ehk alandamisel tuleks piirduda
ainult raamatuga, - kui sellist tegevust üldse harrastada.
3. Kui puuduvad väga
vettpidavad tõendid, ei kasutata väljendeid, mis viitavad plagiaadile.
Selliste sõnakombinatsioonide
kasutamisest, nagu: on üks ühele sarnane; on täpselt samasugune; kogu kompott
meenutab liialt jne, tuleks minu arvates hoiduda, sest arvustuse lugejatel ei
pruugi aimugi olla arvustaja assotsiatsioonidest ja motiividest. Inimestel on
kalduvus uskuda seda, mida nad loevad.
Mulle väga meeldib W. H. Audeni „39
luuletust ja 5 esseed“ (LR 2012/3-6). Toon siin ära kaks tsitaati.
Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis
vaikida teostest, mida ta halvaks peab, samal ajal jõuliselt võideldes teoste
eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alandab. (lk 68)
*
Kriitik võib osutada mulle ühe või rohkem
järgmistest teenetest:
- tutvustada
autoreid või teoseid, millest ma seni teadlik ei olnud;
- veenda mind, et olen alahinnanud mõnd autorit või
teost, sest ei ole neid küllalt hoolikalt lugenud;
- näidata eri ajastute, kultuuride ja teoste
vahelisi seoseid, mida ma poleks ealeski ise märganud, sest ma ei tea
piisavalt ega hakka kunagi teadma;
- anda mulle teosest tõlgendus, mis suurendaks minu
arusaamist sellest;
- heita valgust kunsti „valmistamisprotsessile“;
- heita valgust kunsti seostele elu, teaduse,
majanduse, eetika, religiooniga jne. (lk 66-67)