Erika Aulik „Viru tänav ja teised“

On väidetud, et inimese mälestustes (ka kirjapandud mälestustes) on ainus tõene ja tõeline ajalugu. Oma elu ausalt elanud inimese mälestusi ei peaks ju mõjutama vajadus midagi ilustada, varjata, valetada. Ja kui – siis mälutrikkide mõjul saavad need mälestused vaid päikselisemad või õnnelikumad paista, kui nad tegelikult olid. Või? Raamat jutustab Erika Auliku ja talle mingil viisil lähedaste inimeste elusaatusest. Erika abiellus tuntud kultuuri- ja avaliku elu tegelase Adolf Aulikuga. Aulikute lähemad perekonnatuttavad olid näiteks Johannes Aavik; Marie Under ja Artur Adson; Fridebert ja Elo Tuglas; Hermann Evert jpt.

Tema mälupildid viivad meid läbi kõigist 20. sajandi rasketest ajaloosündmustest:

 21.juuni 1940 nõukogude võim – äride ja kinnisvara natsionaliseerimine, esimesed küüditamised ja vangistamised.

 28.august 1941 hülgasid vene väed Tallinna ja sakslased marssisid sisse – järgnesid juutide mahalaskmised, küüditamine; võimuvahetus töökollektiivides ja sellega kaasnevad pealekaebamised ja vangistamised.

 Märtsipommitamine. Harju tänava jpt tänavate hävimine 10.märtsil 1944 venelaste poolt.

 Augustis 1944 sakslased taganesid ja üle paarikümne tuhande inimese ootas Haapsalus – Kiideva kandis paate, et enne venelase kohalejõudmist Rootsi pääseda. Paadid ei tulnud. Paul Keres, Tiit Kuusik, Tuglased, Aulikud jpt ei pääsenud üle.

 Jälle nõukogude võim. Jälle arreteerimised. Hävitati väga suur osa Eesti ärieliidist ja intelligentsist. Hävitati tegelikult kõik kellel ei õnnestunud üle piiri pääseda või kes ei hakanud uue võimuga agaralt koostööd tegema. Tegelikult ei piisanud alati ka koostööst. 1947 rahareform. 1949 aasta märtsiküüditamine. 1950 - 1951 arreteerimised, vangistamised. Hävitatute asemele pidid tulema paremad, õiglasemad. Aga kas tulid? Üle laipade rajatud tee pidi tooma uue õnneliku tuleviku. Kas keegi üldse uskus seda?

Kõige valusamini sisselõikava emotsiooni põhjustas Õiela pühapäevakülaliste (1946 - 1949) järjestikused vangistamised, ülekuulamised, asumisele või sunnitöölaagritesse saatmised. Süütute inimeste elu väljavahetamine peenraha või mingite isiklike mugavuste vastu. Pealekaebajad ja vihjeandjad, kes ka ise eluraskustes siplesid ja oma tegevusega end sel viisil vee peal hoidsid. Kohutavad ajad, mil hästi said elada vaid kohutavad inimesed? Võimuhullude, lipitsejate ja südametute paradiis?

Minu ettekujutustes on sel ajal peal nagu mingi tume vari. Võib-olla pärineb see ettekujutus selle aja lasteraamatutest, mis nüüd on muidugi tumedaks koltunud. Ehk nende lasteraamatute illustratsioonidest, mis kõik olid selgepiirilised, plakatlikud ja tumedates ja tuhmides värvides. Pilvitu päikesepaiste Stalini ajal ehitatud massiivsete kivimajade vahel ja must peenike tolm kõike seda katmas. Jõuliselt punalippu lehvitavad eesrindlikud naised ja mehed. Töökangelased, kes elasid väljasaadetute kodudes, nende mööbli keskel. Kahtlustav, hirmunud, salalik – inimeses halvimat välja toov riigikord. Alkohol. Kohutavates kogustes alkoholi, mis oli võimeline vaigistama südametunnistust ja või selget mõistust. Enesetapud. Vähksurmad – väga palju vähksurmasid.