Illustreerinud Katrin Ehrlich
Katrin Ehrlichi pildid on tõeliselt
värvikirevad ja neid jagub igale leheküljele. Lastele meeldib neid
kindlasti imetleda. Suurtele ka.
Raamat koosneb lühijuttudest. Ma usun, et neid on vahva
lugeda ükskõik millises vanuses lugejal. Ning kui läheb ettelugemiseks, siis pärast on, mille
üle mõtteid vahetada. Igas loo sees on kas väike või suur õpetussõna või
muidu mõtlemapanev vint: upsakas kaktus saab siilipoisilt ninanipsu; hiirepere
veendub võõrkeelte oskuse kasulikkuses (ehk lugu hiirest, kes oskas haukuda,
kaagutada, kireda ja lennukite moodi põriseda :)); tervislikud
eluviisid ning hea kuum tee peletavad eemale Nohu Päti ja Kõha Kaagi; ilvese ja
konna sõpruse lugu õpetab külas viisakaks jääma; jäätisepaber igatseb
omasuguste jäätisepaberite juurde; Tigu Tiuks ja ämblik Ämbu asutavad koos
tsirkuse (ehk lugu sellest, kuidas ise igavust peletada); tihane kaitseb oma
sõpra ja päkapikud premeerivad teda selle eest isuäratava rasvapalliga.
Minu lapsed armastasid pärast
ettelugemist ise lugusid välja mõelda. Kahju, et mul pole enam võimalik nende
peal testida, mida nad räägiksid näiteks pärast selliseid vahvaid lugusid, kus ennasttäis
kapsauss peab kõrvitsat Kuuks või riidekapi asukad valmistuvad talveks.
Fantaasiarikkad lood ergutavad fantaasialendu.
To-to-tomatina
punetan
kui klouninina.
La-la-laulan
ma,
Minust
ketšupit ei saa.
***
„Olete
tublid kodanikud,“ kuulutas president (põder). „Teid tuleb tingimata autasustada.“
Ja
seda ta kohe tegigi. Kuna metsas aumärke ei ole, siis jagas põder ilusaid
läikivaid maipõrnikaid. Selle vastu ei olnud teistel midagi. Põrnikad on ju
isegi paremad märgid, sest oskavad vahvalt põriseda.
***
Muide,
pimedas kandis ta (jänes, kes hakkas trollibussiks) alati helendavat jaaniussi. See oli tal helkuri asemel. Liikluses on
ju ohutus kõige tähtsam!