reede, 14. juuni 2019

Markus Saksatamm „Hiir, kes oskas võõraid keeli“


Illustreerinud Katrin Ehrlich

Katrin Ehrlichi pildid on tõeliselt värvikirevad ja neid jagub igale leheküljele. Lastele meeldib neid kindlasti imetleda. Suurtele ka.

Raamat koosneb lühijuttudest. Ma usun, et neid on vahva lugeda ükskõik millises vanuses lugejal. Ning kui läheb ettelugemiseks, siis pärast on, mille üle mõtteid vahetada. Igas loo sees on kas väike või suur õpetussõna või muidu mõtlemapanev vint: upsakas kaktus saab siilipoisilt ninanipsu; hiirepere veendub võõrkeelte oskuse kasulikkuses (ehk lugu hiirest, kes oskas haukuda, kaagutada, kireda ja lennukite moodi põriseda :)); tervislikud eluviisid ning hea kuum tee peletavad eemale Nohu Päti ja Kõha Kaagi; ilvese ja konna sõpruse lugu õpetab külas viisakaks jääma; jäätisepaber igatseb omasuguste jäätisepaberite juurde; Tigu Tiuks ja ämblik Ämbu asutavad koos tsirkuse (ehk lugu sellest, kuidas ise igavust peletada); tihane kaitseb oma sõpra ja päkapikud premeerivad teda selle eest isuäratava rasvapalliga.

Minu lapsed armastasid pärast ettelugemist ise lugusid välja mõelda. Kahju, et mul pole enam võimalik nende peal testida, mida nad räägiksid näiteks pärast selliseid vahvaid lugusid, kus ennasttäis kapsauss peab kõrvitsat Kuuks või riidekapi asukad valmistuvad talveks. 

Fantaasiarikkad lood ergutavad fantaasialendu.

To-to-tomatina
punetan kui klouninina.
La-la-laulan ma,
Minust ketšupit ei saa.
***
„Olete tublid kodanikud,“ kuulutas president (põder). „Teid tuleb tingimata autasustada.“
Ja seda ta kohe tegigi. Kuna metsas aumärke ei ole, siis jagas põder ilusaid läikivaid maipõrnikaid. Selle vastu ei olnud teistel midagi. Põrnikad on ju isegi paremad märgid, sest oskavad vahvalt põriseda.
 ***
Muide, pimedas kandis ta (jänes, kes hakkas trollibussiks) alati helendavat jaaniussi. See oli tal helkuri asemel. Liikluses on ju ohutus kõige tähtsam!


esmaspäev, 10. juuni 2019

Eesti lastekirjanduse lugemise aasta. Vahekokkuvõte


Aasta alguses pidasin ma plaani kirjutada raamatutest, mis on võib-olla (ja ainult minu arvates) saanud teenimatult vähe tähelepanu. Lisatingimuseks oli, et need raamatud peavad mulle sellegipoolest väga meeldima. Tegelikult sai kohe aasta alguses ka selgeks, et selliseid raamatuid polegi nii lihtne leida. Esiteks sõltun ma meie kandi raamatukogus olemas olevast valikust, ja ma ei leia sealt alati neid raamatuid, mida otsin. Teiseks on mul väga raske hinnata raamatule langevat tähelepanu hulka. Kui võrrelda inglise keeles ilmuvate raamatute tiraaže, läbimüüke ja lugejate hulka, ning samu näitajaid eesti keeles ilmuvate raamatute puhul, siis leiavad kõik eesti keeles ilmuvad raamatud teenimatult vähe lugejaid ja saavad ka vähe tähelepanu. Põhjendusi kõhklusteks oli veelgi. Kõhkluste tulemusel läksin seda teed, et loen lihtsalt viimastel aastatel ilmunud lasteraamatuid, igal kuul umbes kümme raamatut ja kirjutan jõudumööda, - seni kahest raamatust kuus. Valik põhineb ainult minu arvamusel ja on loomulikult subjektiivne. Ma ei loe kunagi enne teiste arvustusi, aga paratamatult olen ma mõnest raamatust siiski midagi varem kuulnud. Nii on ka juunikuu esimese raamatuga.