pühapäev, 25. detsember 2011

Kalju Kangur „Hajameelne tramm“

Illustraator: L. Vallimäe-Mark
Eesti Raamat 1966

Kuna on jõulud ja ma alati jõuluvanale ka „Toonekure luuletust“ loen, siis on õige aeg teha sügav kummardus Kalju Kangurile. 1966. aastal ilmunud raamatust ei ole minu teada kordustrükki tehtud ja sellest on kahju, sest selles raamatukeses on väga vahvad luuletused. Minuni jõudis see raamat minu vendade poolt räsituna ja lisaks Vallimäe-Mark´i illustratsioonidele olid nad sinna ka mõned punased sõdurid joonistanud. Raamat sai neist täiendustest vaid armsamaks. See on tänagi meie raamaturiiulis. Vahel ma võtan selle lahti ja loen oma lemmikuid üle: „Jäätisemüüja, kes oli kitsipung“, „Käpard-Kaie kapilugu“, „Käpard-Kaie supilugu“, „Tütred tünnis“. Viimast luuletust illustreerivad imekaunites kleitides printsessid – nad meeldivad mulle täna samavõrd kui neljasena.

"Toonekure luuletus" e. Miks toonekurg seisab ühel jalal

Siis, kui noores põlves
toonekurg käis koolis,
matemaatikast ta
liiga vähe hoolis.

Aknast tunni ajal
vahtis kaela kangeks,
tegemata jättis
kodus ülesanded.

Kasvas suureks kurg
Tulid omad mured:
saapaid oli tarvis
ükskord toonekurel.

„Mitu saabast tellin?“
pidas kurg siis aru,
et ei saaks neid vähe
ega ülearu …

Hulga päevi nõnda
arutledes viitis,
luges oma jalgu,
korrutas ja liitis.

Üks ja üks on kokku
üks – ta viimaks arvas.
Ühe saapa tõi
ja ühel jalal kargas.

Ühel jalal kargas,
imestas mis kole:
miks siis teises jalas
saabast mul ei ole?

Praegugi ta seisab
ühel jalal seal,
mõtleb, kus on viga,
mõtleb, murrab pead.

Daniel Pennac „Nagu romaan“

Prantsuse keelest tõlkinud Ants Saat


Ood lugemisele ja õpetajatele, kes suudavad meid raamatuid armastama panna.

Mulle meenus minu kirjanduse õpetaja, kes oli loomulikult minu lemmikõpetaja. Ta eiras suures osas nõukogude aegset kooliprogrammi; rääkis tundeliselt ja harda armastusega oma lemmikutest; luges neid ette; varustas meid sisukokkuvõtetega; tunnustas meie enda hädiseid katsetusi; elas meie avastustele kaasa.

Veel meenus mulle minu vanem vend, kes luges mulle (väikesele tüütusele) ette enamuse Lindgren´i, Annie M. G. Schmidt´i ja Nikolai Nossov´i raamatutest, juba enne, kui ma kuueseks sain. Ta tegi seda lihtsalt selleks, et saaks teha seda, mida ta kõige enam tahtis teha ja pääseks minu kantseldamisest. Ma olen tänini tänulik.

Tsitaadid:

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha. See vaikus on meie läheduse tagatis. Raamat on loetud, kuid meie pole sellest ikka veel väljas. … Ta hoiab meid Suure Välise eest. See püstitab meile kõrge vaatlustorni üle ümberkaudsete maastike. Me oleme lugenud ja me oleme vaikinud … (lk 74)
***
Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest – kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme. (lk 137)
***
Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi.
(lk 159)
***

pühapäev, 18. detsember 2011

Henry Miller „Vähi pöörijoon“

Tõlkija Erkki Sivonen

Absoluutne tipp.
Ma loen seda raamatut aegajalt üle ja pole üldse oluline, millisel leheküljel mu silmad peatuvad – see on läbivalt hea – läbivalt inspireeriv. Milleri maailm on avar, ta märkas detaile ja ta keel on väga rikas.

Tõlkija Erkki Sivonen vahendab 1992. aastal Eestis esmakordselt ilmunud trüki autorit tutvustavas osas üht Miller´i mõtet, mis mulle väga meeldib: „Kas pole kummaline, et võib mõista ja nautida vahendamatut? Inimene mitte ei vahenda sõnade abil, vaid astub ühendusse oma kaasinimese ja oma Loojaga. Ikka ja jälle ollakse mõnda raamatu käest pannes sõnatu. Vahel on see selle pärast, et autor nagu oleks „kõik juba ütelnud“. Aga ma ei pea silmas seda reaktsiooni. Minu meelest on tummaksjäämine millestki hoopis sügavamast. Sõnad tulevad vaikusest ja vaikusesse lähevad nad ka tagasi, kui neid õigesti kasutatakse. Vahepeal leiab aset midagi seletamatut: ütleme, juba surnud mees ärkab, haarab su tervenisti oma võimusesse ning lahkudes jätab su maha sootuks teistsugusena. Ta teeb seda märkide ja sümbolite abil. Kas pole see võluvõim, mida ta omas – või ehk omab?“  


Henry Valentine Miller (26. detsember 18917. juuni 1980) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik. Vähem tuntud on ta maalikunstnikuna. Tema romaanid on segu autobiograafiast, sotsiaalsest kriitikast, filosoofiast, sürrealistlikest assotsiatsioonidest ja müstitsismist. Ta kirjutas ka reisijutte ja kirjanduskriitikat. "Vähi pöörijoon" ("Tropic of Cancer") on Henry Milleri esikteos, mis kirjutati Pariisis 19301931 ja ilmus Pariisi kirjastuses „Obelisk" 1934. See romaan sai (nagu Milleri järgmisedki teosed) Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides moraalitsensuurilistel põhjustel ilmuda alles 1960. aastatel.
(Allikas: Vikipeedia)


Tsitaadid:
Ma istun rabatuna voodil ja mõtlen inimese sünnieelsele olekule. Järsku hakkavad kellad lööma –  veider, ebamaine muusika, justkui oleksin ma sattunud Kesk-Aasia steppidesse. Ühed kõlavad pikalt ja kaikudes , teised purskavad esile joobnult ja halavalt. ... Ja nüüd on kõik vaikne, ainult viimane toon kriibib veel õrnalt öist hääletust – tasane kõrge kumin, mis hääbub nagu leek.
***
Ta meenutab mulle miskipärast posti külge seotud nuumhane. Peab olema veider tunne seda puust kompa voodisse viia.
***
Mitte miski mis minuga oli juhtunud polnud suutnud mind hävitada. Hävinud olid ainult mu illusioonid.  Ma ise olin terve. Maailm oli terve.
***
Kas ajaloo lakkamatu edasimarss on oluliselt, põhjapanevalt muutnud kasvõi ainsatki inimloomuse joont?
***
Hommikuti andub ta ulmadele. Enamasti unistab ta minevikust.
***
Ja ehkki ma ei ilmutanud kunagi eriti suurt kaasatundmist, oskasin ma vähemalt õigel ajal vait olla.
***
Ma käitusin nagu oksal küpsev pirn.
***
Minu huultel oli seletamatu naeratus - mure peiteks ettetõmmatud mask.
***
Kui päike tuli välja, võtsid asjad teistsuguse ilme. Nende silmisse tuli lootusekiir, nad kõndisid vetruvamalt ja näitasid üles ärksameelsest.
***
Samal ajal kui minu mõttelend juba minutiga miile läbis, raputas ta mul äkitselt kätt ja soovis kaabut kergitades head õhtut.
***
Neil oli sügav uni ja nad ei kaevelnud millegi üle; nad polnud ei rõõmsameelsed ega norus. Ükskõiksed, keda Dante määras põrgu eeskotta. Koorekiht.

reede, 16. detsember 2011

Javier Marias "Kirjapandud elud"

LRK 38-40/2010

Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall

Javier Marías ise on raamatukese kohta järgmist kirjutanud: „Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need «kirjapandud elud» jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan , et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.“

Sellele ongi väga vähe lisada. Need eluloo fragmendid on tõepoolest mõnusa huumoriga kirja pandud. Nauditav lugemine. Eriliselt meeldib mulle peatükk „Täiuslikud kunstnikud“. Mariast inspireeris seda peatükki koostama tema kirjanike portreefotode kollektsioon. Ta otsib esmapilgul tähtsusetuna näivate detailide taga tähendust, teeb seda oskuslikult ja veenvalt. Usun, et värvika tulemuse saavutamise nimel maksis ta tegelikult kohati ka teravmeelsusele lõivu ja (tõenäoliselt) nii kaugeleulatuvaid järeldusi ainuüksi vanade väikesemõõduliste postkaartide vaatlemisest ei ole võimalik teha. Samas tugines ta ka biograafilistele teadmistele … anyway suurepärane oskus kirjeldada ja terav silm.

Tsitaadid:
Kirjaniku pilk on unistav, kuid ometi pisut koketeeriv, samas on see terasest pilk, mis näib tunnistavat midagi ebameeldivat. Pisut isepäised juuksed, kitsehabe ja mitte ülemäära kortsus püksid … Dickensis on midagi keigarlikku, kuid ometi ei suuda ta meid ära petta: mees, kes puhus hinge sisse Pickwickile, Wellerile, Snodgrassile ja paljudele teistele, laseb paista oma tõelisel teravmeelsusel ja lustlikul loomusel järgmise detaili kaudu: Dickens on mees, kes poseerib julgesti toolil kaksiratsa istudes, jalad hooletult harkis.  (lk 142 -143)
***
… Mallarme mitte ainult ei sõltu aparaadist, vaid viibib selle kütkes, teenib seda. Tema jaoks on saabunud igavikuline hetk, ajalooline tõehetk, kirjaniku pilk kõneleb saadud juhistest ning soovist kuulda järgmist, see on kuulekas, tänutundest ja lapselikust ootusärevusest tulvil silmavaade. Säärase pilgu kandjat iseloomustab piiritu progressivaimustus … :) (lk 143)
***
Kõige enam valmistab Wilde´ile muret tema nägu. Mõlemal fotol püüab mees kõigest hingest ilus olla, ning tal õnnestub esile manada pilk, justkui ta tõepoolest seda oleks: nõnda vaatavad tänapäeval modellid reklaamides. Suud hoiab ta mõlemal fotol ühtemoodi, just nagu teaks selle omanik peegli ees harjutamise kogemusest, et see on ainumõeldav ilme, ainus, mis sobib.
… Ülemäära avatud ninasõõrmed reedavad ärevust, hinge kinni pidamist (lk 144)
***
Ilme on kummalgi pildil niisama hästi kui ühesugune, teisel vaid pisut karmim ja tüdinum, justkui ootaks kirjanik, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mida ükski pilt kinni ei püüa. Eelkõige jätab Baudelaire mulje alati kiirustavast mehest, kes pildistamise ajaks õieti juba pildilt lahkunud, võib-olla sellepärast, et teda kõige enam köitvad asjad ei peegeldu ta näol, ei püsi seal. (lk 145)
***
… mehe huulil võib näha armastusväärselt kurikavalat muiet, justkui teaks ta täpselt oma järgmist vastust, oodates vaid, et vestluskaaslane pausi teeks, sest näib, nagu kuulaks Sterne vaid viisakusest kedagi, kes temast sõnaosavuses kaugele maha jääb. (lk 146)
***
Gilde´is on kenake annus ülbust ning tema hoiak on selgesti väljakutsuv, võiks koguni öelda, et see kuulub elukutselisele kahevõitlejale. Tema silmad on kitsid, põiklevad ja halvakspanevad, ning kogu tema hoiak (õieli kael, habe ja otsustavalt ette asetatud jalg) näib terav ja turris. (lk 147)
… vaevatud kaastundlikku pilku mahendavad prillid :)
***
Mõlemal fotol näeme pilku, millega vaadatakse tüütuid, ebasobival ajal saabuvaid külalisi, kellega ei soovita sõnagi vahetada (Faulkner´i kohta – lk 149)
***
Tema nägu on aval, võiks koguni öelda lihtsameelne, pealtnäha abitu. (Borges´e kohta - lk 149)

Võiks jätkata – mulle väga meeldib.

teisipäev, 13. detsember 2011

Torgny Lindgren „Isa arm“

Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Anu Saluäär

Varrak 2009

Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005).
Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on üsna ähmane. – See põimumine meeldib mulle. Üleüldse – meeldib mulle ta lakooniline, eriliste kaunistusteta stiil. Pisku, mille ma allpool tsitaatidena välja tõin, koosneb lausetest, mis on minu arvates väga suurepärased. Samas lugeda oli ikkagi raske. Masendav sügis õues – ning vanad, haiged – juba suremas vanainimesed raamatus oli minu jaoks seekord liig. Torgny Lindgren on muidugi autor, kes  p e a b  meeldima ja veider küll meeldibki. Pierre Bayard (“Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” autor) kasutaks lühendeid + (hea arvamus) või koguni + + (väga hea arvamus) ja lisaks tähed LT (lehitsetud teos) ja KT (kuuldud teos). :)

Tsitaadid:
Tagapool ukse juures istuv mees magas, tema pea oli rinnale langenud, seitsmeharuline klaastahukatega laelamp peegeldus tema paljalt ja läikivalt pealaelt. Ei olnud näha, et ta hingaks, mõnikord ta ohkas, kas hardalt või et mitte lämbuda. (lk 10)
***
Nad kuulasid edasi ka siis, kui ta vaikis. Miks pidid nad temast aru saama? Esitamata talle ühtki küsimust  ja heitmata tänulikku või kaastundlikku pilkugi, tõusid nad üksteise järel püsti ja kõndisid minema …(lk 10)
***
Vestlus polnud teda kunagi köitnud või lõbustanud. Vestluses peab mõte alailma tegema ettearvamatuid haake ja pettekaid, seda moonutatakse ja väänatakse kas selleks et meeldida või kedagi pahandada, ning see muutub häbituks valeks. (lk 13)
***
Öösel oli lund sadanud. Aknast nägi naine esimest korda maastikku: pikka lagedat nõlvakut, kuusemetsa, siledat pinda, mis võis olla järv, mäeharju. See oli maastik, kus hommikuvalgus sai nii palju ruumi kui kulus. Ja paks lumi kattis kogu seda tardunud ääretut tühjust.
***
Olen veendunud, et kõigi meie mõtete, kujutluste ja sümbolite taga on varjul põhjused, ettekäänded ja ajendid, mida me ei suuda valitseda. (lk 126)
***
Kahe päeva eest oli ta lehest lugenud surmakuulutust. Ta ei olnud seda ette näinud. Aga ta oli seda võimalust arvestanud. Vanadus on raske vaenlane. Enamik inimesi jääb sellele alla. (lk 133)
***
See, kes kirjutab, vajab kulunud, äraleierdatud sõnu. Tema maailm on lihtne, kuid ammendamatu. (lk 136)
***
Kirjutamine oli nii raske ja väsitav, et sellest ei tohtinud ega võinud mitte mingil juhul rääkida, see oli kuristik kirjutamise ja rääkimise vahel. Seda enam, et kirjutamine oli kohustus, sest kõik muu olnuks hooletus, suisa tegematajätmine. (lk 166)
***
Kõik olnu on täpselt sama suur nagu see, mida ei ole kunagi olnud. (lk 166)
***
Mälestuste hülgamisel hüljatakse ka teadmised. See on otsekui uuestisünd. (lk 173)
***
„Õnn on kergemeelne libu, kes kuidagi paigal ei püsi.
Sul juukseid paitama käbe, ja juba ta tõttab, maha jääb musi.
Muredaam on teisest puust, su südamesse ta pesa loob.
Ei tema juba lahku sust. Su voodi ääres istub, koob.“ (lk 187)
***
Muusika on tegelikult inimeses peituvate pingete ja vastuolude väljendus. (lk 190)
***
Aga kuidas sa oskasid selle kaardi (kullamäe kaardi J.M.) joonistada?
See polnud midagi erilist, ütles mees. Täiesti tühiasi. See oli peaaegu seesama mis lause tegemine. (lk 298)

pühapäev, 11. detsember 2011

Mika Waltari „Fine van Brooklyn“

Tõlkinud: Piret Saluri, Endel Mallene

Valimik sisaldab kolm lühiromaani soome 20. saj. kirjanduse suurkuju Mika Waltari (1908 - 1979) lühiproosa paremikust: "Võõras mees tuli tallu" (1937), "Fine van Brooklyn" (1938) ja "Kuumaastik" (1946).

1969. aasta ilmunud LR 20/21 numbris kirjutas tõlkija Endel Mallene: ""Fine van Brooklyn" on kirjutatud 30-ndate aastate lõpul. Kuna kirjastus ei tundnud käsikirja vastu huvi, avaldas kirjanik selle 1942. aastal omal käel 100-eksemplarilises tiraažis bibliofiilse väljaandena. Teos äratas tähelepanu ja järgmisel aastal oli ka kirjastus nõus seda välja andma.
Kirjanik on "Fine van Brooklyn" kohta 1946. aastal öelnud: "Selles on midagi väga iseloomulikku soome kultuurielu ainult oma naba nägevale enesetähtsusele, et seda valgeks lubjatud hauda, seda enda ümber kõik elava surmavat steriilset teadlasetüüpi on võetud, mitte ainult lugeja, vaid ka mitme arvustaja poolt, täisväärtusliku, isegi positiivse nähtusena, teatud puritaanliku inimideaalina, nagu teose "puhtahingelisusele" osaks saanud tunnustus on näidanud."

Seda lauset nüüd hiljem lugedes, tekkis tahtmine seda raamatut veelkord lugeda. Lugu on jutustatud minavormis ja tagasivaates. Võib-olla astusin alateadlikult sellele libedale teele, et samastasin autorit ja peategelast. Võib-olla. Igatahes ei ole ma ka pärsat teistkordset lugemist peategelase vastu nii karm kui Waltari. Üleolev ja ettevaatlik - seda küll, aga surmavalt steriilne (mis minu jaoks kattub ka mõistega igav) siiski mitte. Mõnes mõttes meenutab peategelase väntsutamine mulle Fowles´i „Maagi“ peategelase katsumusi.

Tsitaadid:
Üksildusel on oma välud, üksildane ei kohta endast vaidluses üleolijad, võõra iroonia ei haava tema õrnu mõtteid, ka ei kohta ta mõistmatuid pilke ega kannatamatut vahelesegamist. Võib-olla lööb paljudes inimestes atavistliku jõuga välja kaasasündinud karjavaist, nii et nad tunnevad otse hingepiina, kui nad ei saa teistega oma teadmisi ja arvamusi jagada. Mina pole midagi seesugust tundnud. Varjatud heameel, varjatud leidmisrõõm on pakkunud mulle alati suuremat rahuldust kui jagatud rõõm. Ka oma kurvastust olen osanud ise matta, teiste külma kaastunnet või silmakirjalikult sooje käepigistusi vajamata.  
***
Nende ridade vahelt vaatas mulle otsa võõras inimene, kellel on peas valge soni, tõsine ja tähtis nägu ja uurivad silmad. Ta oli mulle vastumeelne, sest võib-olla oli ta parem ja õnnelikum kui mu praegune mina. Missugune tõrges kadedus ja ennast lõbustav kaastundlik üleolekutunne on juhtinud mu sulge …
***
Sellegipoolest vaatan ma kohkunult minevikku otsekui ohtlikku kuristikku, peas hirmuäratav mõte: kuidas see võinuks lõppeda, ja tunnen arukat rahuldust sellest, et tänu oma tahtejõule kõigest puhtalt välja tulin. Nii ebajärjekindel on targakski tunnistatud inimese mõte, kui see kaine mõistuse ohututelt radadelt hetkeks tunnete segasesse ja hägusesse laukasse laskub.
***
Uni reetis nende vaimse abituse haletsusväärselt selgesti, ja ainus, mis mu leebet üleolekut häiris, oli see vanadusest kondine ja kollane surematu vanaema, kes kustumatu visadusega külma kanapoja tiivanukki näsides elu andide nautimist jätkas. Ta andis mulle tõuke unisteks mõtisklusteks vaimu ja mateeria suhetest , kuni ta vastu hommikut, kui ma uuesti rahutusse unne vajusin, ühtis mu unenägudes tohutu suure ja hirmuäratava õgardiga, kes manala kahvatus hämaruses eksinud hingesid krõmpsutas. Veel rongist maha minneski mõtlesin ta peale hirmuseguse aukartusega.
***
Oli ju mul juba üsna kindel ettekujutus elust ja inimestest ning polnud mingit kahtlust, et inimene ise suudab oma sisetunde abil luua teatavad püsivad normid oma tegude aluseks.
***
Iroonilisemalt oleks ta vaevalt võinud mõista anda, et olin oma töö teinud ja võisin minna. Pöörasin ümber nagu väsinud rändaja paradiisi väravalt, südame all ahistav kurbus selle pärast, et lahkun, enam kunagi tagasi tulemata – tõotasin seda iseendale – …
***
Ta valitses mind rahuldamatusega, kuigi ma seda ei taibanud. Ta oli juba lapsena ära õppinud selle kibeda tarkuse, mida suurem osa naisi iial ei taipa, sest ühtegi meest ei ole kunagi rahuldamisega valitsetud. Ainult rahuldamatus paisutab minu arvates kire saatuslikuks.
***
Mul oli häbi, et ma ta rahu rikkusin, ja tahtsin vabandada, kuid suutsin pomiseda ainult midagi segast. Ta vaatas mulle haletsevalt kurbade silmadega otsa, aga teise inimese kaastunne oli mu ülekoormatud tunnetele liig. Pisarad valgusid silmi ja kõik minus oli otsekui marraskil, nii et iga liigutus lõikas.

  

"Fine van Brooklyn´is" kõlab ka Waltari sõnum: kõik lõpeb teadmisega, et nii on olnud ja nii jääb see ka edaspidi. Või kui öelda seda Jean-Paul Sartre´i sõnadega: See, mis jääb alati samaks, on tema paratamatus olla maailmas, siin tööd teha, olla teiste keskel ja olla surelik (nn. „Eksistentsialismi manifest“ Jean-Paul Sartre’i 29. oktoobril 1945. aastal).

reede, 2. detsember 2011

Jostein Gaarder “Sofie maailm”

Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova

Filosoofiakursus jällekord läbitud.
Haarav lugu.
Mõned tsitaadid:
... kõik kulgeb looduse vankumatute seaduste järgi. Demokritose arvates oli kõige toimuva taga asjades enestes peituv loomulik põhjus ehk sisemine paratamatus.
*** 
„Olla või mitte olla“ ei ole niisiis kogu küsimus. Küsimus on samuti, mis me oleme. Kas me oleme tõelised lihast ja verest inimesed? Kas meie maailm koosneb tõelistest asjadest – või ümbritseb meid vaid meie teadvus?
***
„Tõeline mõistmine tuleb seestpoolt.“ (Sokrates)
***
„Ma mõtlen, järelikult olen olemas.“ (Descartes)
***
Ka mõtlemise ajalugu – või mõistuse ajalugu – on nagu voolav jõgi. Sinu mõtteviisi määravad nii kõik enne sind elanud inimeste traditsioonidega sinuni „voolavad“ mõtted kui ka sinu enda eluajal valitsevad materiaalsed tingimused. Seetõttu ei saa väita, et mingi mõte on alati ja igavesti õige. Kuid see võib olla õige sel hetkel.
***
Mõistus avaldub eeskätt keeles. Ja keel on midagi niisugust, millesse me sünnime. Ühesõnaga, üksikisik ei loo keelt, aga keel loob üksikisiku.
***
Me osaleme milleski suures, kus igal väiksemalgi eluvormil on oma tähendus suures koosluses.
***
... See on igale kunstnikule teada. Äkitselt on tunne, nagu oleksid kõik uksed ja arhiivisahtlid pärani lahti. Kõik voolab nagi iseenesest –  ja me võime ammutada just neid sõnu ja kujundeid, mida vajame. See juhtub siis, kui me pisut alateadvuse „kaant paotame“. Seda võibki inspiratsiooniks nimetada – siis tundub, nagu ei pärineks see, mida me joonistame või kirjutame, meist endist.
***
„Essents“ tähendab asja „olemust“ või „loomust“
Sartre´i järgi pole inimesel kaasasündinud „loomust“. Inimene peab seepärast ise ennast looma. Inimene peab oma loomuse või „essentsi“ ise looma, sest seda ei ole talle valmis kujul antud.
***
Kuid me oleme vabad indiviidid ja oma vabaduse tõttu oleme mõistetud kogu elu valikuid sooritama. Mingeid igavesi väärtusi või norme, mille järgi oma elu elada, ei ole olemas. Seda tähtsam on, milliseid valikuid me teeme. Sest me oleme kõikide oma tegude eest lõpuni vastutavad. Sartre rõhutab just seda, et inimene ei tohi iialgi vältida vastutust oma tegude eest. Seepärast ei saa me ka vastutusest oma valikute eest kõrvale hoida, väites, et me „peame“ tööle minema või et „peame“ järgima teatavaid kodanlikke elumudeleid. Inimesest, kes niiviisi anonüümsesse massi peitu poeb, saab vaid isikupäratu massiinimene. Ta põgeneb iseenese eest eluvaledesse. Kuid inimese vabadus kohustab meid endast midagi tegema, eksisteerima „autentselt“, ehtsalt.
Eriti kehtib see meie eetiliste valikute kohta. Me ei saa iialgi süüdistada „inimloomust“, „inimlikku nõrkust“ või muud sarnast.
***
Sartre üritab tõestada, et teadvust iseeneses pole enne olemas, kui ta midagi tajub. Sest teadvus on alati teadvus millestki. Ja see „miski“ on sama palju meie endi, kui meie ümbruse panus. Me määrame ise, mida me aistime, valides välja meile olulise.  

teisipäev, 29. november 2011

Robert James Waller „Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed“

Tõlkijad: Valner Valme, Rebekka Lotman, Lia Rajandi

Õigupoolest ma ei peakski sellest raamatust kirjutama.
Miks?
Kuna ma alustasin selle blogiga selleks, et mitte unustada oma muljeid või mõtteid, mida teatud raamatud minus esile on kutsunud. Selle raamatu puhul ma olen üsna kindel, et ma ei unusta.

Sellised elamused tulevad (nõiduslikult) alati õigel hetkel, nagu oleksid ka raamatud osake ettemääratusest. Minu jaoks ongi selle raamatu peamine teema ettemääratus.

Ja viimaks mõistis ta, mida tähendasid kõik need väikesed jalajäljed kõigil tühjadel randadel, kus iganes ta oli kõndinud, kõik salajased lastid laevadel, mis eales sadamast välja ei purjetanud, kõik kaetud näod, mis olid teda jälginud teda loojangukumas linnade kõverail tänavail. Ja nagu mõni endisaegne suur kütt, kes on palju miile maha sõitnud ja näeb nüüd koduseid laagritulesid paistmas, vabanes ta äkki oma üksindusest. Viimaks ometi. Viimaks ometi. Ta oli nii kaugele jõudnud … nii kaugele. ... viimaks ometi valmis saanud oma armastuses selle naise vastu ja lõplikult täiuslik. Viimaks ometi.

Minu arvates pole lugu kui selline, selle romaani puhul üldse kõige olulisem. Mulle meeldib KUIDAS seda lugu jutustatakse. Mulle meeldib, et ma usun seda lugu. Ainult nii saigi Francesca Johnson elada ja ainult Kincaid´i sarnane mees saigi ta elu muuta, seda väliselt muutmata. Ainult Kincaid sai nelja päevaga päästa kogu ta elu ja ainult Francesca oli see naine, kes sattus ta teele miljoni aasta jooksul see üks ja ainus kord, et vabastada ta üksindusest.

Risk, üks kord muidu laitmatu elu jooksul veeretada nõiutud täringut. Harutada kaheks köis, ja ilmub su patune kaksikõde, kes hõivab su koha neli päeva kestvas draamas, mis oli ühest küljest nii veidralt terviklik, teisalt jäi alati lahtiseks.


1995. aastal linastunud „Madisoni maakonna sillad” (peaosades Meryl Streep ja Clint Eastwood) on ka hea, aga jääb raamatu elamusele tugevalt alla.

pühapäev, 20. november 2011

John Fowles „Maag“


Tõlkinud Henno Rajandi

Lihtsustatult on selle romaani peategelane küüniline, ennast mittetundev noor mees, kes küpsedes hakkab vormi taga ka sisu ja näilisuse taga ka tähendusi nägema. Ehk – võib-olla nagu kahekümnenda sajandi inimese teekond esteetika kummardamisest eetikani.
Nagu mitmed teised Fowlesi tegelased ei kuula, või ei kuule, või ei oska Oxfordis õppinud Nicholas Urfe kuulata oma „südame häält“; ei tunne ära oma tõelist sõpra ja armastust; peab lihtsat, aga ilusat ja ausat Alisoni enda jaoks mitte piisavalt rafineerituks – pisut nagu labaseks. 

Niko petab mugavusest ja üsna varjamatult - samas alati pettust eitades.
Maagi ehk Conchise loodud „Jumalamängus" saab Nicholas omal nahal tunda ebaausust ja hoolimatust. Selles mängus on ta ise pidevalt petetud mängukann, kelle reaalsus ja illusioonid segunevad. Iga kord, kui selgub et ta ei ole oma õppetundi omandanud, keeratakse kruvile uus vint peale. Romaani lõpusirgel, pärast läbielatud inimlikke pettekujutlusi ja alandusi, jõuab ta pöördelise tähtsusega hetkedeni, kus ta näeb selgelt iseennast ja oma minevikku.

Mõned tsitaadid:

Lisaks elevusele, mida äratas reis tundmatusse ja teadmine, et olen taas tuult tiibadesse saanud, võisin niisiis nautida ka emotsionaalse võidu meeldivat rahuldust. See oli kuiv tundmus, aga mulle meeldisid kuivad elamused.
***
Eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu.
***
Mind oli rõhunud sügav masendus, ja rõhus praegugi, aga samas olin olnud ka läbini võlts, ja selleks ma jään; eksistentsialist ütleks , et ma ei ole autentne.
***
Tundsin ilmselt sedasama, mida tunneb puuripistetu, kes vaatamiseks väljapanduna peab surmatunnini taluma oma kunagiste ambitsioonide mõnitusi.
***
Mind valdas omamoodi kuiv kurbus, mälestuste ja teadmiste segu; ma mäletasin seda, mis oli ja mis oleks võinud olla, ja teadsin, et see on kõik lõplikult möödas; samas aga teadsin või hakkasin mõistma, et mõned muudki asjad on õnnelikult mööda saanud – igatahes olin vabanenud mõnedest illusioonidest iseenda suhtes …
***
„Pidasin silmas pöördelise tähtsusega hetke. Igas elus tuleb kätte aeg, kus kaalukausid on tasakaalus. Sel ajaviivul peab inimene iseendaga leppima. Küsimus pole ainult selles, mis sinust saab. Küsimus on selles, mis sa oled ja milleks sa alati jääd. Teie olete liiga noor, et seda mõista. Teie puhul on ikka veel oluline saamine. Mitte olemine.“
***
Nii fantastiliselt rumalat inimest nagu tema, olen ma elus harva kohanud. Õppisin temalt palju.
***
Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada ….Teie tahate meeldiv olla. Mina tahan lihtsalt olla  
***
Igasuguse hirmu igavene algallikas, kõigi koleduste ja tõelise kurjuse algpõhjus, inimene ise.
***
Tundsin, et hakkan lausa füüsiliselt pisenema; pisenema, nagu vahel mõne kunstiteose ees, mõnede tõdede palge ees, mis näitavad sulle sinu enda väiksust, kitsarinnalisust ja küündimatust teiste mõõtmete ja väärtustega võrreldes.
***
Ma ei teadnud, mis omadus see oli, aga ta valdas midagi. Tundsin end nagu kogenematu noor peni, kes jälitab kavalat vana jänest; iga hüppega sain tüssata, hambad plaksatasid tühjalt kokku.
***
.. seks on ainult osa neist inimsuhetest, mida me nimetame armastuseks, ja seejuures isegi mitte oluline osa … Ta ütleks teile, et oluline osa on tõde …
***
Tema hoiakus oli mingit peenetundelist emalikkust, mis tahtis mulle meelde tuletada, et kui ma tema hinnangute vastu mässu tõstan, siis sellega ma mässan ainult omaenda ebaküpsuse vastu, ja kui ma mässan tema lihvitud viisakuse vastu, siis vihastab mind tegelikult selle puudumine minus eneses.

esmaspäev, 14. november 2011

Mario Vargas Llosa „Kirjad noorele romaanikirjanikule“ (LR 2011/15-16)


Tõlkinud Ott Ojamets

Noppisin igast peatükist välja mõned laused või lausekatked, mis mulle teistest enam midagi tähendasid või siis näisid mulle peatükki kokkuvõtvana.

I Paelussi parabool
 … kirjutaja tunneb sisimas, et kirjutamine on parim, mis temaga eales juhtunud on ja juhtuda saab, ning et see tähendab tema jaoks parimat elamise viisi, hoolimata sotsiaalsetest, poliitilistest või majanduslikest tagajärgedest, mis tema tegevusel olla võivad
***
... Kuigi usun, et kirjanduslik kutsumus ei ole saatuse poolt määratud ega kirjutatud tulevaste kirjanike geenidesse – olen lausa veendunud, et distsipliin ning püsivus võivad mõningatel juhtudel geeniuse luua – , olen jõudnud arusaamisele, et seda pole võimalik seletada kui pelgalt vaba valikut.
***
… elu, mida ilukirjandus – iseäranis selle kõige õnnestunum osa – kirjeldab, ei ole kunagi reaalselt nende poolt läbi elatud, kes seda lõid, kirjutasid, lugesid ning sellest rõõmu tundsid, vaid väljamõeldis, mille need inimesed pidid kunstlikult looma, kuna nad ei saanud seda tegelikkuses kogeda ja nii rahuldasid nad selles üksnes kaudselt ja subjektiivselt elamisega, nagu elatakse seda teist, unelmate ja väljamõeldiste elu.
***
Ilukirjandus on vale, milles peitub sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema.
***
Kirjaniku kutse ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. See on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa …
…Teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutsumuse, ei kirjuta, et elada, vaid elab, et kirjutada.

II Catoblepas
Romaanikirjanik kaevub samuti nagu Flaubert´i Catoblepas, muidugi vähem füüsilisel moel, iseenda elukogemustesse, püüdes leida sealt tuge lugude väljamõtlemiseks. Mitte ainult selleks, et luua tegelaskujusid, episoode või maastikke, toetudes oma mälestuste materjalile, vaid ka seepärast, et need mäluasukad toidavad tema tahet, mis on vajalik, et viia eduka lõpuni see pikk ja keeruline protsess, milleks on romaani kirjutamine.
***
Ilukirjanduse teemad… Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju.
***
Kuigi romaanikirjaniku loomingu lähtekohaks läbielatu, ei saa see olla selle lõpp-punktiks. … autobiograafiline materjal teeb läbi muutusi, see rikastub (või vaesestub) seguneb välja mõeldud materjaliga, teiseneb ja struktureerub – kuni saavutab täieliku autonoomsuse … Vastandamine striptiisiga – läbielatu maskeerimine ja varjamine J
***
… usun, et kui kirjutada lähtuvalt sellest, mis meid sisemiselt painab ja ängistab ning mis on tihti salapäraselt meie eneste eludega seotud – , siis kirjutame me paremini, suurema veenmisjõuga, veendumusega …

III Veenmisjõud
Eesmärk on
… vähendada vahemaad fiktsiooni ja reaalsuse vahel, kaotada ära nendevaheline piir, panna lugeja selles pettuses elama nii, nagu oleks see kõige igavaesem tõde ja pakutud illusioon kõige püsivam ja tõsiseltvõetavam reaalsuse kirjeldus.
***
… panna meid uskuma, et maailm on selline, nagu nad jutustavad …
***
Head ja suured on romaanid, mis nagu ei jutustagi lugu, vaid panevad meid endas elama ja endaga kaasa elama, sedavõrd suur on nende veenmisjõud
***
See mida ja kuidas (ehk vorm ja sisu) jutustatakse, moodustab vähemalt heades romaanides lahutamatu terviku. Romaanile veenmisjõu andmiseks peab jutustades maksimaalselt ära kasutama loos ja selle tegelastes peituva elulisuse ning tekitama lugejale illusiooni, et see on iseseisev osa reaalsest maailmast, kus lugeja ise asub.

IV Stiil
Romaanid koosnevad sõnadest ja see, kuidas romaanikirjanik sõnu valib ja nendega ümber käib on otsustav, kas tema lugudel on veenmisjõudu või mitte.
***
… oluline on, et stiil oleks efektiivne ja kooskõlas lugudega.
***
… stiililine korrektsus ei määra iseenesest kuidagi fiktsiooni õnnestumist või ebaõnnestumist
***
… kirjutuse mõjuvus  sõltub sisemisest sidususest ja vajalikust iseloomust …

V Jutustaja. Ruum
Selleks, et ühte lugu jutustada, mõtlevad kõik romaanikirjanikud välja enda asemiku või enda täievolilise esindaja fiktsioonis, jutustaja, kes ise on samuti fiktsioon, sest nii nagu teisedki tegelased, kellest ta jutustama hakkab, on ta loodud sõnadest ja elab ainult romaani jaoks ja selle piires. … Tänapäevases romaanis on jutustaja  tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik …

VI Aeg
… ajaline vaatepunkt on kõigis romaanides eksisteeriv suhe jutustaja aja ning jutustatu aja vahel.

VII Reaalsuse tase
Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ning vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu …

VIII Vaatepunkti muutused ja kvalitatiivne hüpe
„Vaatepunkti muutus“ on igasugune muutus mõnest eelpool käsitletud vaatepunktist. Need muutused võivad olla ruumilised, ajalised või seotud reaalsuse tasemega, vastavalt sellele, millises neist kolmest vaatepunktist – ruum, aeg, reaalsuse tasand – muutused toimuvad.
***
… isetekkiv vaatepunkti muutus, mis, olles autorist täiesti sõltumatu, võtab teksti enda võimusesse ning juhib seda suunas, mida ei ole võimalik ette näha.

IX Matrjoška
… struktuur kus põhilugu genereerib teise loo või teisi lugusid. …. Sellel on loov mõju juhul, kui selline fiktsiooni ülesehitus avaldab tähenduslikku toimet – lisab salapära, mitmetähenduslikkust või keerukust …

X Varjatud teave
… narratiivne vahend …lood täis tähendusrikast vaikimist…tekst nagu jäämäe tipp … Oluline on, et jutustaja vaikimine oleks tähendusrikas, et sellel oleks ilmne mõju, et see puudumine paneks lugeja midagi tundma ning aktiveeriks tema uudishimu, ootusärevuse ja fantaasia.
***
Jutustada ütlemata jättes, vihjete abil, mis tekitavad varjamise läbi ootuse ja sunnivad lugejat oletuste ja hüpoteesidega aktiivselt sekkuma loo väljatöötamisse – see on üks jutustajate poolt kõige enam kasutatud vahendeid, et anda oma lugudele elulisus – varustada need veenmisjõuga.
***
„Kuju“ vormitakse erinevate tööriistade abil, kuid pole kahtlustki, et üks kõige levinum ja tõhusam tööriist osade eemaldamiseks, selleks et joonistuska välja ilus ja mõjuv „kuju“, on varjatud teave.

XI Ühendatud anumad
… stseen, milles tegelikult toimub kaks erinevat sündmust, mis läbisegi jutustatuna hakkavad teineteist vastastikku mõjutama ja teatud mõttes ka muutma või täiendama.
***
Kaks või enam episoodi, mis leiavad aset erinevas ajas, ruumis või reaalsuse tasemel ja mis jutustaja otsusega on ühendatud narratiivseks tervikuks eesmärgiga, et see naaberlus või sulam neid mõlemaid mõjutaks …
***
Tänu sellisele struktuurile hakkab ühendatud anumatena seotud sündmuste vahel toimuma eluliste tõsiasjade vahetus, tekib koostoime, tänu millele sulavad need episoodid üheks tervikuks …

neljapäev, 10. november 2011

John Fowles „Eebenipuust torn“


Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo

Fowlesi loomingu kandev idee on isiksuse vaba tahte ja ühiskonnas omaksvõetud reeglite konflikt. Võib-olla võiks öelda, et ta kirjutas põhiliselt inimese tungide vastandumisest ühiskonna moraalinormidega ja ootustega.
„Eebenipuust torni“ peategelane David on mainekate arhitektide hea värvitajuga võsuke, kes on ühtlasi ka edukas abstraktsionist, kriitik, kunstiajaloolane ja õppejõud. David külastab eraklikku, eluõhtul olevat kunstnikust vanameistrit tema maamajas, et kirjutada temast artikkel. Oma külaskäigul kohtab ta kaht noort naist: vanameistri muusat, kaunist kunstiüliõpilast Hiirt ja tema sõbrannat Anne´i.
Loo lõpusirgel mõistab David oma seotust „verbaal-kriitilise leksikoni nõuete“ ja abielusidemetega. Elu pakub talle võimaluse, aga ta ei haara sellest kinni. Vajadus vastata ootustele prevaleerib. Ta põlgab ennast selle pärast ja teab samas, et ta ei muutu, vaid maalib nagu ennegi, et ta unustab haiget tegeva seiga ja leiab põhjusi kõike teisiti tõlgendada.

***
Vanamees teadis, et patt on väljakutse elule; et see pole arutus, vaid julgus ja kujutlusvõimet nõudev akt. Ta patustas vaistu ja vajaduse sunnil; Davidit hoidis tagasi hirm. Tema mõtted ei tegelenud eesmärgi, vaid vahenditega; mitte sellega, mis ta ise endast arvab, vaid mida temast arvatakse. See hirm edevuse, egoismis ees, mida ta pidi varjama „aususe“ ja „objektiivsusega“, nagu tema neid nimetas … Ülim edevus (ja kunstniku jaoks ka narrus) oli näida ebaedev. Just selle pärast olid talle tema enda loomingus nii tähtsad vaoshoitus, tehniline korrektsus, vastavus oma verbaal-kriitilise leksikoni nõuetele – sellele autoretsensioonile, mida ta juba maalides kujutluses alati kirjutas. Kõik oli viidav ühisnimetaja alla: väljakutse kartus.
***
Kui armetu see nüüd tundus, kui tuim ja valutu, kui ohutu. Riski puudus, see oli selle olemus … Sa hävitasid riski, keeldusid väljakutsest – ja muutusid niiviisi elutuks robotiks. Vanamehe saladus oli, et ta ei lasknud oma mina loomingus millestki segada; mis polnud konkreetse kunstilise suunitlusega, välise stiili ja tehnika ning teemade küsimus. Vaid isikliku suhtumise küsimus.
***
Arm kasvab haavale, siis koorub maha, ja nahk on jälle, nagu poleks haava olnudki.
… kaotatud võimalusest saab lõpuks arukas otsus, ainult viisakas lahendus; teda kõrvetanud sisemise tule leegist – uni, hetkeillusioon – veel üks realiseerimata jäänud idee, mis vedeleb kuskil ateljee taganurgas vanade visandite hulgas.
***
… Il faut couper la racine, hüva. Aga kindlasti ei mõeldud sellega taolist juuretust, jäises õhuta ruumis tiirlemist. Nad olid nagu ennasthävitava tungi võimuses lemmingid, kes otsivad eluruumi arktilistes meredes; põhjatus öös, omaenda pettekujutustest pimestatud.
Eebenipuust torn.

John Fowlesi keel on nüansirohke ja tema dialoogid on täpsed ja tabavad.

kolmapäev, 9. november 2011

Kahlil Gibran „Prohvet"


Tõlkinud Doris Kareva.

Ostsin selle raamatu juba 1997. aastal, kui  see kirjastuse Huma ettevõtmisel ilmus. Pean tunnistama, et aastal ´97 ei olnud ma selle raamatu lugemiseks veel küps. NÜÜD – aastaid hiljem, leidsin ma sealt selle, mida on suuresõnaliselt kiidetud ja hardalt austaud. Näib, et tema mõistmiseks oli mul vaja ISE kogeda. Kogeda elu – selle erinevates vormides. Seda hämmastavam on, et Kahlil Gibran töötas "Prohveti" kallal juba viieteistkümnendast eluaastast peale.

 „Prohvetit“ on palju tsiteeritud. Näib, et Gibran´i napid ja tabavad laused on selleks nagu loodud.

Tsitaadid:
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
***
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
***
Teie rõivad katavad palju teie kaunidusest, ometi ei varja nad teie näotust.
***
Mida arvata jalutust, kes vihkab tantsijaid?
***
Teie südamed tunnevad vaikuses teie päevade ja ööde saladust.
Aga teie kõrvad janunevad kuulda teie südame teadmuse kaja
Sõnades tahaksite teada seda, mida olete alati teadnud oma mõtteis.
Sõrmedega tahaksite puutuda oma unede alasti keha.
***
Uduloor, mis hajub koidiku saabudes, jättes põldudele vaid kaste, tõuseb ja koguneb pilveks ning langeb siis vihmana maha.

„Prohvet“ oli Kahlil Gibran´i esimene inglise keeles kirjutatud teos, mis ilmus 1923. aastal. Teos sai otsekohe kuulsaks, seda on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning trükitud mitmemiljonilistes tiraažides.