Marja-Liisa
Platsi illustratsioonid oma tuntud headuses.
Raamatu
pealkiri on intrigeeriv. Veel enne, kui ma lugemisega alustasin, jõudsin
mõelda, missuguse naise leidmise looga võiks tegu olla.
Saamatu-isa-kuri-võõrasema variant käis mu peast igatahes läbi. Õnnetu tütar,
kelle elu segi paisatakse, kuna areenile ilmub mingi naine, kes ei suuda eales
asendada ema, variandile mõtlesin ka. Mõtlesin veel lagunevatele perekondadele,
hoo pealt tekkivatele kärgperedele ja kõige selle kiiluvees ulpivale õnnetule
varateismelisele.
Lühidalt,
mõtlesin lugudele, mis on tuttavad ja lõputult korduvad.
Aga
see lugu on märksa ebatavalisem. Minajutustaja, 12-aastane Kaisa, räägib
südamliku loo hoolivast isast ja armastavast tütrest. Kusjuures, ei
tekkinud hetkekski kahtlust, et sellist mõistlikku tütart nüüd küll olemas ei
ole. Lugu on vägagi usutav.
Kaisa
ema suri siis, kui tüdruk oli alles väike. Nüüd, aastaid hiljem, on pereisa
Sten võtnud nõuks uus naine leida. Isa õnneks soovib tütar, et isa oleks
õnnelik, kuid sellisele toetusele vaatamata pole naise leidmine kerge ülesanne.
Alguse saab ebaõnnestumiste jada, kus üksteise järel ilmuvad Kaisa koju uued ja
huvitavad emakandidaadid. Üks koomiline situatsioon järgneb teisele.
Kokkuvõttes võiksid need kohtingute kirjeldused päris õpetlikud olla, – mõnel
juhul võiks see raamat isegi eneseabiõpikuna kvalifitseeruda. :)
***
„Kui
ma sinu emaga koos olin, siis ma omast arust teadsin, mis see armastus on,“
tunnistas isa. „Aga nüüd ... ma ei tea, kas olen mina vahepeal muutunud või on
hoopis armastus teiseks saanud, aga nüüd on see kuidagi keerulisem.“
„Mis
asi on keerulisem?“
„Teda
ära tunda.“
...
„Et
nagu seetõttu, et armastus ei hüüa tulles?“
Isa
hakkas naerma. „No tegelikult öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles, aga ega
armastus muidugi ka ei hüüa.“