laupäev, 5. jaanuar 2019

Hopspelleri amulett


Neid raamatuid oli tore kirjutada ‒ see on üks mis kindel. See oli väljakutse, sest esimest korda kirjutasin ma midagi nii põnevat ning esimest korda kirjutasin ma ajast enne minu sündi.    

Tänu sellele, et olen õppinud moeajalugu, kujutasin ma üsna hästi ette, millised mu tegelased välja näevad - mis neil seljas oli. Aga, kas Viru tänaval oli juba elektrivalgus; kas politseikordnikud sõitsid jalgrattaga; kas telefoniühendus mõne edumeelse mõisa vahel eksisteeris juba; kas ühel vabrikandi pojal võis olemas olla Eastmani kuuekaadriline kaamera Brownie; kas rändkino oli juba liikvel; mida teati automobiilidest; millist muusikat sel ajal kuulati ja klaveril mängiti; milline oli mõisahoonete sisustus ning veel mitmed üksikasjad vajasid täpsustamist. Otsisin kokku päris palu erinevaid materjale, iga infokild oli põnev. 

Mind paelus ka see ebakonventsionaalne sõprus mõisniku tütre, aedniku lapselapse ja vabrikandi poja vahel. Mulle meeldib eelarvamuste ja sotsiaalsete piiride puudumine Pipa ja Mattise vahel. Kuna mul ei olnud reaalseid prototüüpe, võin ainult loota, et selline või ainult lähedanegi sõprus eksisteeris ja mõned nii vabameelsed vanemad nagu Pipal, olid olemas.

Kõige olulisem on ikkagi lugu.

Niisiis, kui Pipa oma ema sünnipäevapeol mustkunstniku esinemise ajal tsirkusevankri lavale kutsutakse, avastab ta kotid majast varastatud kalliskivide ja hõbenõudega. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud, ning Pipa, Mattise ja Egoni pääsemises on oma oluline roll mängida ka amuletil. 


Promovideo: