Eesti Raamat 1966
Kuna on jõulud ja ma alati jõuluvanale ka „Toonekure luuletust“ loen, siis on õige aeg teha sügav kummardus Kalju Kangurile. 1966. aastal ilmunud raamatust ei ole minu teada kordustrükki tehtud ja sellest on kahju, sest selles raamatukeses on väga vahvad luuletused. Minuni jõudis see raamat minu vendade poolt räsituna ja lisaks Vallimäe-Mark´i illustratsioonidele olid nad sinna ka mõned punased sõdurid joonistanud. Raamat sai neist täiendustest vaid armsamaks. See on tänagi meie raamaturiiulis. Vahel ma võtan selle lahti ja loen oma lemmikuid üle: „Jäätisemüüja, kes oli kitsipung“, „Käpard-Kaie kapilugu“, „Käpard-Kaie supilugu“, „Tütred tünnis“. Viimast luuletust illustreerivad imekaunites kleitides printsessid – nad meeldivad mulle täna samavõrd kui neljasena.
"Toonekure luuletus" e. Miks toonekurg seisab ühel jalal
Siis, kui noores põlves
toonekurg käis koolis,
matemaatikast ta
liiga vähe hoolis.
Aknast tunni ajal
vahtis kaela kangeks,
tegemata jättis
kodus ülesanded.
Kasvas suureks kurg
Tulid omad mured:
saapaid oli tarvis
ükskord toonekurel.
„Mitu saabast tellin?“
pidas kurg siis aru,
et ei saaks neid vähe
ega ülearu …
Hulga päevi nõnda
arutledes viitis,
luges oma jalgu,
korrutas ja liitis.
Üks ja üks on kokku
üks – ta viimaks arvas.
Ühe saapa tõi
ja ühel jalal kargas.
Ühel jalal kargas,
imestas mis kole:
miks siis teises jalas
saabast mul ei ole?
Praegugi ta seisab
ühel jalal seal,
mõtleb, kus on viga,
mõtleb, murrab pead.