Tõlkinud Ott Ojamets
Noppisin igast peatükist välja mõned laused või lausekatked, mis mulle teistest enam midagi tähendasid või siis näisid mulle peatükki kokkuvõtvana.
I Paelussi parabool
… kirjutaja tunneb sisimas, et kirjutamine on parim, mis temaga eales juhtunud on ja juhtuda saab, ning et see tähendab tema jaoks parimat elamise viisi, hoolimata sotsiaalsetest, poliitilistest või majanduslikest tagajärgedest, mis tema tegevusel olla võivad
***
... Kuigi usun, et kirjanduslik kutsumus ei ole saatuse poolt määratud ega kirjutatud tulevaste kirjanike geenidesse – olen lausa veendunud, et distsipliin ning püsivus võivad mõningatel juhtudel geeniuse luua – , olen jõudnud arusaamisele, et seda pole võimalik seletada kui pelgalt vaba valikut.
***
… elu, mida ilukirjandus – iseäranis selle kõige õnnestunum osa – kirjeldab, ei ole kunagi reaalselt nende poolt läbi elatud, kes seda lõid, kirjutasid, lugesid ning sellest rõõmu tundsid, vaid väljamõeldis, mille need inimesed pidid kunstlikult looma, kuna nad ei saanud seda tegelikkuses kogeda ja nii rahuldasid nad selles üksnes kaudselt ja subjektiivselt elamisega, nagu elatakse seda teist, unelmate ja väljamõeldiste elu.
***
Ilukirjandus on vale, milles peitub sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema.
***
Kirjaniku kutse ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. See on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa …
…Teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutsumuse, ei kirjuta, et elada, vaid elab, et kirjutada.
II Catoblepas
Romaanikirjanik kaevub samuti nagu Flaubert´i Catoblepas, muidugi vähem füüsilisel moel, iseenda elukogemustesse, püüdes leida sealt tuge lugude väljamõtlemiseks. Mitte ainult selleks, et luua tegelaskujusid, episoode või maastikke, toetudes oma mälestuste materjalile, vaid ka seepärast, et need mäluasukad toidavad tema tahet, mis on vajalik, et viia eduka lõpuni see pikk ja keeruline protsess, milleks on romaani kirjutamine.
***
Ilukirjanduse teemad… Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju.
***
Kuigi romaanikirjaniku loomingu lähtekohaks läbielatu, ei saa see olla selle lõpp-punktiks. … autobiograafiline materjal teeb läbi muutusi, see rikastub (või vaesestub) seguneb välja mõeldud materjaliga, teiseneb ja struktureerub – kuni saavutab täieliku autonoomsuse … Vastandamine striptiisiga – läbielatu maskeerimine ja varjamine J
***
… usun, et kui kirjutada lähtuvalt sellest, mis meid sisemiselt painab ja ängistab ning mis on tihti salapäraselt meie eneste eludega seotud – , siis kirjutame me paremini, suurema veenmisjõuga, veendumusega …
III Veenmisjõud
Eesmärk on
… vähendada vahemaad fiktsiooni ja reaalsuse vahel, kaotada ära nendevaheline piir, panna lugeja selles pettuses elama nii, nagu oleks see kõige igavaesem tõde ja pakutud illusioon kõige püsivam ja tõsiseltvõetavam reaalsuse kirjeldus.
***
… panna meid uskuma, et maailm on selline, nagu nad jutustavad …
***
Head ja suured on romaanid, mis nagu ei jutustagi lugu, vaid panevad meid endas elama ja endaga kaasa elama, sedavõrd suur on nende veenmisjõud
***
See mida ja kuidas (ehk vorm ja sisu) jutustatakse, moodustab vähemalt heades romaanides lahutamatu terviku. Romaanile veenmisjõu andmiseks peab jutustades maksimaalselt ära kasutama loos ja selle tegelastes peituva elulisuse ning tekitama lugejale illusiooni, et see on iseseisev osa reaalsest maailmast, kus lugeja ise asub.
IV Stiil
Romaanid koosnevad sõnadest ja see, kuidas romaanikirjanik sõnu valib ja nendega ümber käib on otsustav, kas tema lugudel on veenmisjõudu või mitte.
***
… oluline on, et stiil oleks efektiivne ja kooskõlas lugudega.
***
… stiililine korrektsus ei määra iseenesest kuidagi fiktsiooni õnnestumist või ebaõnnestumist
***
… kirjutuse mõjuvus sõltub sisemisest sidususest ja vajalikust iseloomust …
V Jutustaja. Ruum
Selleks, et ühte lugu jutustada, mõtlevad kõik romaanikirjanikud välja enda asemiku või enda täievolilise esindaja fiktsioonis, jutustaja, kes ise on samuti fiktsioon, sest nii nagu teisedki tegelased, kellest ta jutustama hakkab, on ta loodud sõnadest ja elab ainult romaani jaoks ja selle piires. … Tänapäevases romaanis on jutustaja tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik …
VI Aeg
… ajaline vaatepunkt on kõigis romaanides eksisteeriv suhe jutustaja aja ning jutustatu aja vahel.
VII Reaalsuse tase
Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ning vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu …
VIII Vaatepunkti muutused ja kvalitatiivne hüpe
„Vaatepunkti muutus“ on igasugune muutus mõnest eelpool käsitletud vaatepunktist. Need muutused võivad olla ruumilised, ajalised või seotud reaalsuse tasemega, vastavalt sellele, millises neist kolmest vaatepunktist – ruum, aeg, reaalsuse tasand – muutused toimuvad.
***
… isetekkiv vaatepunkti muutus, mis, olles autorist täiesti sõltumatu, võtab teksti enda võimusesse ning juhib seda suunas, mida ei ole võimalik ette näha.
IX Matrjoška
… struktuur kus põhilugu genereerib teise loo või teisi lugusid. …. Sellel on loov mõju juhul, kui selline fiktsiooni ülesehitus avaldab tähenduslikku toimet – lisab salapära, mitmetähenduslikkust või keerukust …
X Varjatud teave
… narratiivne vahend …lood täis tähendusrikast vaikimist…tekst nagu jäämäe tipp … Oluline on, et jutustaja vaikimine oleks tähendusrikas, et sellel oleks ilmne mõju, et see puudumine paneks lugeja midagi tundma ning aktiveeriks tema uudishimu, ootusärevuse ja fantaasia.
***
Jutustada ütlemata jättes, vihjete abil, mis tekitavad varjamise läbi ootuse ja sunnivad lugejat oletuste ja hüpoteesidega aktiivselt sekkuma loo väljatöötamisse – see on üks jutustajate poolt kõige enam kasutatud vahendeid, et anda oma lugudele elulisus – varustada need veenmisjõuga.
***
„Kuju“ vormitakse erinevate tööriistade abil, kuid pole kahtlustki, et üks kõige levinum ja tõhusam tööriist osade eemaldamiseks, selleks et joonistuska välja ilus ja mõjuv „kuju“, on varjatud teave.
XI Ühendatud anumad
… stseen, milles tegelikult toimub kaks erinevat sündmust, mis läbisegi jutustatuna hakkavad teineteist vastastikku mõjutama ja teatud mõttes ka muutma või täiendama.
***
Kaks või enam episoodi, mis leiavad aset erinevas ajas, ruumis või reaalsuse tasemel ja mis jutustaja otsusega on ühendatud narratiivseks tervikuks eesmärgiga, et see naaberlus või sulam neid mõlemaid mõjutaks …
***
Tänu sellisele struktuurile hakkab ühendatud anumatena seotud sündmuste vahel toimuma eluliste tõsiasjade vahetus, tekib koostoime, tänu millele sulavad need episoodid üheks tervikuks …