Mitte just klassikaline romaan. Nagu vaikselt õõtsuv nisupõld - aga ometi piisavalt kaasakiskuv, et lõpuni lugeda. Ilmselt võlus mind hea keelekasutus, rikkalikult kirjeldatud elu üksikasjad ja kohatine äratundmisrõõm. Hetketi tajusin ka soovi vaielda, aga inimesed on ju erinevad ja igaüks meist on jõudnud oma tõdedeni läbi elu õppetundide, mis on ometi erinevad.
Ma nautisin Märtha lapsepõlvepilte. Näiteks tema mälestusi õmbluskarbist ja teisi imepisikesi detaile, mis loovad maailma, kuid mida raamatutest just sageli ei leia.
Peategelane võtab enda jaoks aega - võtab aega lugeda (ilma süütundeta! või hirmuta aja raiskamise ees) ja võtab ka aega mõtiskleda ja mäletada.
Armas ja hästi kujundatud raamat.
***
Suure ajaloo seisukohalt on nad vaid biomass, nagu kõik need nimetud kolmanda seisuse liikmed, kelle peamiseks eneseteostuseks on olnud tööd teha ja kindlustada oma geenide jätkuvus.
***
Enese teadmata tajub Märtha põlvkondade sidet, tajub, et temagi on järjekordne jääpärl lükitud aegade raskesse keesse. Ta teab, et jääb seda hetke igavesti mäletama.
***
Korraga näeb ta ajastute ja kronoloogia suhtelisust ning kokkuleppekohtadest hargnevaid traagelniite.
***
Ta tunneb rõõmu pilvitust suvetaevast ja parajast tuulest, mis särgid ja palakad laperdama paneb. Kui ta need õhtul kokku korjab ja triikima hakkab, saab terve tuba värsket tuulelõhna täis.
***
… Justkui koduõue kask – kõrge, üksildane ja kaunis. Leidsin oma ilu ja väe alles siis, kui lühike luhtunud kooselu vabastas mind tavade, ootuste, illusioonide ja hirmude nähtamatust ämblikuvõrgust.
***
Lapsevanemaks olemine legitimeerib – annab üksikule olemisele ajaloolise õigustuse. Nii on see olnud kõigis ühiskondades. Isegi nendes, kus naised-lapsed pole avalikku tähelepanu või kirjalikku mainimist väärt.
***
Need soovid on kui puujuured, mis suunduvad otsejoones mu olemusse …
***
Sõnad on minu kuningriik !!!