pühapäev, 20. november 2011

John Fowles „Maag“


Tõlkinud Henno Rajandi

Lihtsustatult on selle romaani peategelane küüniline, ennast mittetundev noor mees, kes küpsedes hakkab vormi taga ka sisu ja näilisuse taga ka tähendusi nägema. Ehk – võib-olla nagu kahekümnenda sajandi inimese teekond esteetika kummardamisest eetikani.
Nagu mitmed teised Fowlesi tegelased ei kuula, või ei kuule, või ei oska Oxfordis õppinud Nicholas Urfe kuulata oma „südame häält“; ei tunne ära oma tõelist sõpra ja armastust; peab lihtsat, aga ilusat ja ausat Alisoni enda jaoks mitte piisavalt rafineerituks – pisut nagu labaseks. 

Niko petab mugavusest ja üsna varjamatult - samas alati pettust eitades.
Maagi ehk Conchise loodud „Jumalamängus" saab Nicholas omal nahal tunda ebaausust ja hoolimatust. Selles mängus on ta ise pidevalt petetud mängukann, kelle reaalsus ja illusioonid segunevad. Iga kord, kui selgub et ta ei ole oma õppetundi omandanud, keeratakse kruvile uus vint peale. Romaani lõpusirgel, pärast läbielatud inimlikke pettekujutlusi ja alandusi, jõuab ta pöördelise tähtsusega hetkedeni, kus ta näeb selgelt iseennast ja oma minevikku.

Mõned tsitaadid:

Lisaks elevusele, mida äratas reis tundmatusse ja teadmine, et olen taas tuult tiibadesse saanud, võisin niisiis nautida ka emotsionaalse võidu meeldivat rahuldust. See oli kuiv tundmus, aga mulle meeldisid kuivad elamused.
***
Eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu.
***
Mind oli rõhunud sügav masendus, ja rõhus praegugi, aga samas olin olnud ka läbini võlts, ja selleks ma jään; eksistentsialist ütleks , et ma ei ole autentne.
***
Tundsin ilmselt sedasama, mida tunneb puuripistetu, kes vaatamiseks väljapanduna peab surmatunnini taluma oma kunagiste ambitsioonide mõnitusi.
***
Mind valdas omamoodi kuiv kurbus, mälestuste ja teadmiste segu; ma mäletasin seda, mis oli ja mis oleks võinud olla, ja teadsin, et see on kõik lõplikult möödas; samas aga teadsin või hakkasin mõistma, et mõned muudki asjad on õnnelikult mööda saanud – igatahes olin vabanenud mõnedest illusioonidest iseenda suhtes …
***
„Pidasin silmas pöördelise tähtsusega hetke. Igas elus tuleb kätte aeg, kus kaalukausid on tasakaalus. Sel ajaviivul peab inimene iseendaga leppima. Küsimus pole ainult selles, mis sinust saab. Küsimus on selles, mis sa oled ja milleks sa alati jääd. Teie olete liiga noor, et seda mõista. Teie puhul on ikka veel oluline saamine. Mitte olemine.“
***
Nii fantastiliselt rumalat inimest nagu tema, olen ma elus harva kohanud. Õppisin temalt palju.
***
Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada ….Teie tahate meeldiv olla. Mina tahan lihtsalt olla  
***
Igasuguse hirmu igavene algallikas, kõigi koleduste ja tõelise kurjuse algpõhjus, inimene ise.
***
Tundsin, et hakkan lausa füüsiliselt pisenema; pisenema, nagu vahel mõne kunstiteose ees, mõnede tõdede palge ees, mis näitavad sulle sinu enda väiksust, kitsarinnalisust ja küündimatust teiste mõõtmete ja väärtustega võrreldes.
***
Ma ei teadnud, mis omadus see oli, aga ta valdas midagi. Tundsin end nagu kogenematu noor peni, kes jälitab kavalat vana jänest; iga hüppega sain tüssata, hambad plaksatasid tühjalt kokku.
***
.. seks on ainult osa neist inimsuhetest, mida me nimetame armastuseks, ja seejuures isegi mitte oluline osa … Ta ütleks teile, et oluline osa on tõde …
***
Tema hoiakus oli mingit peenetundelist emalikkust, mis tahtis mulle meelde tuletada, et kui ma tema hinnangute vastu mässu tõstan, siis sellega ma mässan ainult omaenda ebaküpsuse vastu, ja kui ma mässan tema lihvitud viisakuse vastu, siis vihastab mind tegelikult selle puudumine minus eneses.