Illustreerinud
Elo Annion
Head
raamatud on mulle veidi nagu lapsepõlve salapaigad, nahistad seal kõigi silma eest ära ja väga harva usaldad neid kellegi teisega jagada. Mina aga võtsin aasta
alguses pähe, et kirjutan igal kuul vähemalt ühest viimase viie aasta jooksul
ilmunud lasteraamatust. Ehk siis, ma tegin aasta alguses otsuse, et lasen oma
salapaikadesse vabalt sisse jalutada. Eesmärk pühendab abinõu ja eesmärk oli
muidugi üllas.
Eva Roosi „Teistmoodi
Mööblipood“ rabas mind eelkõige rikka sõnavara, metafooride ja naljakate
võrdlustega. Raamatu kasuks räägivad veel harrypotterlik fantaasiarikkus, usutavad (ja vahvad) tegelased ning lugu, mis sunnib lõpuni lugema. On veel ka südamlikkus ja ühe armsa poisikese reaalne mure oma üldse mitte mõistlike vanemate pärast.
Selles raamatus on kõik olemas (- millistes kogustes seda kõike pakutakse ja näha tahetakse, on alati niikuinii maitse ja kogemuste asi).
Aramildat
(umbes paarisaja aastast mööblipoe omanikku) kirjeldab autor nii: „Aramilda oli suurepärane lugude rääkija. Ta
kasutas naljakaid võrdlusi ja pikkis loo sisse huvitavaid (kuigi enamasti täiesti
mõttetuid) pisiasju.“ See lugude
rääkimise oskus ning naljakate võrdluste asi on Eval ja Aramildal igatahes
ühine.
Kokkuvõttes leidsin ma sellest raamatust seda, mida ma raamatutes armastan, imetlen ja
kleepsudega ära märgin. Lugemine ei läinud seetõttu sugugi kiiresti, aga aega
peakski ju täitma millegagi, mis on meeldiv.
Aramilda avas poeukse. Tänav hingas poodi
sisse. Sügis kasutas juhust ja köhis kusagilt kaasa haaratud koltunud lehti tervituseks üle läve. Vallatus
tujus tuul trügis Aramildast mööda, tegi põgusa tiiru poes ning pühkis siis katkisest
aknast välja nagu põgenev murdvaras.
***
Kellelgi polnud õiget isu. Lõbus
hommikuprogramm raadiost ja kuldne sügisene päikesepaiste akna taga olid
kohatud nagu klounid matustel.
***
Piru
istus samal ajal eemal, toidupoe hoidiseriiuleid täis vahekäigus ning vahtis
uduse ja kleepuva pilguga moosipurke.
***
„Me ei lähe vist täna kuhugi,“ arvas Olle,
kes oli järgmise tooli alt leidnud hunniku helesinist pudi. Need olid
põhjalikult puruks näritud jalutusrihma kurvad jäänused.
***
Vanemate
küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellelegi
rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib
kildudega veelgi enam haiget saada.
***
Ta teadis, et õpetaja arvamus on nagu õpetaja
ise: kumbagi ei tasu ümber lükata, midagi head sellest ei tule. 😀