Pille Kant „Naaskli lood“

Illustreerinud  Maido Hollo

Jälle üks vahva lasteraamat, mille peategelased pole lapsed. Lapsed ilmuvad selle raamatu lehekülgedele vaid meenutustes ja sedagi väga harva. Samas peategelane Naaskel (või Hirmus Põrguline ja Igavene Needus) käitub küll üsna lapsikult, kuigi tal on vanust ehk juba üle saja aasta. See tilluke tegelane mossitab armsalt, on maias ja egoistlik, teeb alailma pahandusi, ega taha üksi kodus olla. Ta on uudishimulik, ning kui ta kassipojaga möllab, siis ikka põhjalikult. Ta on peaaegu alati veendunud, et tema teab maailma asju kõige paremini ja väljendab end vägagi sõnakalt (vahel suisa sõjakalt).
Teen pakkumise, et minajutustaja Nora-Liisa on vast kahekümneaastane. Ta alles alustab oma elu vanaema vanas majas, naabriteks muldvanad mutikesed. Tema elu võiks seal põldude keskel olla üsna nukker ja üksildane, aga õnneks kohtub ta selles majas Naaskliga. 

Lugedes tabasin end mõttelt, et tegelikult ongi see lugu teekonnast ühe elusolendi tundmaõppimisel. Nii nagu lapsevanem hoiab ja kaitseb last, lepib ta iseloomuga ja toetab, nii teeb ka Nora-Liisa Naasklit kantseldades.

Mulle meeldib selle raamatu juures eriti Nora-Liisa ja Naaskli vaheline dialoog. See on lõbus, neile tegelastele omane ja tabav.

„Kas sul on midagi viga?“ küsisin ehmunult.

„Ma ei tea, mul on imelik tunne. Umbes nagu siis, kui me vennaga ennast hästi palju ühe koha peal keerutasime ja siis pikali viskasime. Siis oli ka hirmus paha olla,“ vastas ta hädiselt.

Katsusin näpuga ta otsaesist, see oli tulikuum!

„Sa oled ju haigeks jäänud!“ hüüdsin mina.

„Olen vist jah. Kuigi ma tavaliselt ei ole haige, kuid vahel harva siiski,“ nõustus ta.

„Aga kuidas sind ravida?“ olin nõutu. „Kas sa rohtu üldse tohid süüa?“

„Milleks ma peaksin rohtu sööma? Ega ma lehm ei ole!“ protesteeris Naaskel. :)

  

Kindlasti oleneb see lapsest, aga mina paigutaksin selle raamatu, nagu ka väga paljud teised väga head lasteraamatud, ettelugemise raamatute sekka. See võiks olla tore raamat, mida kuue-seitsme-kaheksa-aastasele ette lugeda, sest selles eas laste lugudenälg ja soov maailma avastada on suur, samas lugemisoskus jääb sellele näljale veel jalgu. Vanemate laste lugemisoskus on küll piisavalt hea, aga sageli hakkavad nad selles eas raamatutest eelkõige seikluseid otsima. 
-- Ja siin võin ma ka eksida, sest üheksa-kümneaastased otsivad raamatutest ka maagiat, ja maagiat leidub "Naaskli lugudes" küll. 
-- Ja lõpuks võin ma siingi eksida, sest õnneks on lapsed erinevad ja loevad igasuguseid raamatuid. :)