Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!“

Illustreerinud Hillar Mets

Selle raamatu illustratsioonid on sobivalt koomilised ja raamatu meeleoluga igatpidi kooskõlas.

Kuna ma kirjutan ikka ja jälle raamatutest, mis mulle väga meeldivad, hakkan ma ennast ilmselt nii mõneski mõttes kordama. Aga raamatud ise on erilaadsed ja igaüks on omamoodi tore.

Seda raamatut lugedes mõtlesin muu hulgas, mis võis Priit Põhjalat inspireerida ja tegin terve rea oletusi, mis on rohkem nagu küsimused, sest nende paikapidavust ma kuidagi kontrollida ei saa. (Ükskõik, mis raamatut lugedes, teeb neid oletusi ilmselt iga lugeja. ‒ Ma arvan.) Minu küsimused/oletused olid umbes sellised: „Huvitav, kas kirjanik Priit elab ka ise sellises vahvas majas, ja kas ta ise on rohkem see väike Karl Priidu või siis rohkem see naaberkorteris elav onu Priit? Või siis on ta neis mõlemas tegelases või koguni kõigis neis tegelastes?“ Sest nii on see ju alailma. Me pole õnneks nii üheülbalised ja meie sees on rohkem tegelasi, kui see üks, kes me esmapilgul tundume olevat. Siis ma mõtlesin veel, et see Karl Priidu on üks õnnelik poiss, sest tal on vedanud vanemate, sugulaste, majanaabrite ja isegi klassivendadega. Klassivendadel on muide kõigil väga huvitavad nimed: Declan, Händrju, Rico Rasmus ja Matrix. :)

Lugeda oli seda raamatut hea ja mõnus. Ja selle nautimiseks ei pea sugugi laps olema. Vedelesin diivanil, tegin igasugu totakaid hääli (umbes selliseid: „Haa!“; „Haaa-ha!; „Ha-ha-ha!“ ja „Ooh!“) ning pidin oma kaaskodanikele selgitama, et on naljakas ja minuga on endiselt enam-vähem korras. 

Väike Karl Priidu oma siiruses ja aktiivsuses on väga koomiline. Naljad ehitavad end üsna aeglaselt üles ehk terve stseen on naljakas kuni kulminatsioonini välja. Nalja parimaks mõistmiseks peaks ümber kirjutama terve lehekülje või isegi terve peatüki. Mina nii palju ei jaksa.

„Sedasi,“ ütles isa. „Kui ma olen tumba, siis ma lihtsalt konutan siin oma liigikaaslase juures ja ei tee mitte midagi. Tumbad ju ei tee midagi. Kui tahate, võite mu peal istuda, siis on minust natukegi kasu.“

Ja seda öeldes oli ta ikka täitsa üleni solvunud, kõrvad ja käed ja kõik muu ka. Ma sain isast täitsa hästi aru, sest minu meelest ei ole ta üldse tumba moodigi. Minu meelest on ta rohkem nagu see kõrge ja natuke logisev raamaturiiul, mis meie elutoas seisab. Nii ma isale ütlesingi, et teda lohutada ...

***

Kui isa kuulis, mis vahepeal juhtunud oli, võttis ta maast lund, tegi korraliku kõva lumepalli ja küsis minu käest: „Sa sihtisid seda vihmaveetoru, eks ole?“

Ma noogutasin ja isa ütles: „He-he-hee! Jälgi nüüd, kuidas ässad märki viskavad.“

Ja siis tõstis ta käe üles, sihtis ja viskas lumepalli hirmsa jõuga otse Helmi-tädi aknasse, kujutad sa ette.

***

Spaa on selline maja, kus on palju vanne ja tugevad tädid, kes sind mudivad.

Ilmar Tomusk „Isamoodi unejutud“

Pildid joonistanud Priit Rea

Ei juhtu just tihti, et üks suhteliselt uus raamat näeks raamatukoguriiulil välja nagu kapsas. Minu lemmikraamatukogust on „Isamoodi unejutte“ nii palju laenutatud, et see tõesti näeb paljukasutatud välja, kuigi ilmus see raamat alles 2017. aastal.

Priit Rea joonistatud pildid on detailirikkad ja värvirõõmsad. Ning mis peamine, need sobivad lugude lõbusa meeleoluga. Ma usun, et kunstnik leidis end tööd alustades õnnelikust olukorrast, sest tekst on inspireeriv ja fantaasiarikas.

Peategelane, viie aastane Marta, on nutikas, nõudlik ja naeruhimuline. Ta tahab, et talle igal õhtul lauldaks või unejuttu loetaks, enne ta magama ei jää. Ta seab veel ka lisatingimusi, unelaulu esitaja peab viisi pidama ja unejutt peab olema varem kuulmata. Marta isa õnnetuseks laulda ei oska ja kõik muinasjutud, mida ta teab, on tütrele juba tuttavad. Niisiis mõtleb ta ise lugusid välja. Alguses veidi kobavaid, aga mida edasi seda toredamaid.

Mulle eriliselt meeldis isa ja Marta vaheline napp ja tabav dialoog.

„Kas emme ajab ka iga päev habet?“ küsis Marta.

„Ei aja,“ naeris isa. „Naistel ei kasva habe.“

„Miks?“ küsis Marta.

„Sest nad on naised,“ seletas isa. „Neil ei ole habet ega vuntse ja sellepärast on nad ilusad. Kui sina suureks kasvad, ei ole sinul ka habet ega vuntse.“

„Kahju,“ ütles Marta.

Kui mõelda, milline üks hea lasteraamat võiks olla, siis selline võiks see küll olla.