Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum“

Illustreerinud Marge Nelk

Väga ilus raamat. Tasub kätte võtta ka ainuüksi imetlemiseks. Ja seda iga päev.

Lugeda tasub ka.

Kaks tsitaati võtavad selle loo kõige paremini kokku:

Kui kujutlusvõime vabaks lasta, siis on kõik võimalik.

Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool on fantaasia ja teisel päris maailm.

Kaksikud Anna ja August ning nende kurb, üksik ja kibestunud klassivend Rene ületavad silla päris- ja fantaasiamaailma vahel. Teisel pool leiavad nad end härra Klaasi pöörasest maailmast, kus maalid, ja kõik, kes on maalidel, elavad. Inglid kihistavad ja lendavad muuseumisaalis ringi, Madonna ehib end teiselt maalilt riisutud lilleõiega, hiigelsuure piibu suits vingerdab maalilt välja ja põhjustab kirsivihma, Munchi „Karje“ peategelase piinad (nälg ja kõhukinnisus :) ) saavad leevendatud ...

Muuseumiseikluse tagajärjed kanduvad ka päris maailma. Rene eelarvamused murenevad ja ta leiab endale sõbrad.

Lapsed vakatasid. Läikival kassalaual istus kiiskavas valges ülikonnas mees ja kõlgutas jalga üle põlve. Ta oli pikk, kohutavalt kõhn ja kandis suuri säravrohelisi vuntse. Mehe pöidlas sädeles roheline sõrmus, taskust paistsid aga ümmargused prillid. August märkas hämmeldusega, et kui meest vastu valgust vaadata, paistis ta kõrvade juurest läbi.

***

Kujutlusvõimel ja tahtmisel on palju jõudu. Nendega tuleb hoolikalt ümber käia.

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

Lugu nagu elu.  

Jälle üks lõpmata hea lasteraamat. Spetsialistide poolt tunnustatud ja seda igati õigustatult. Marja-Liisa Platsi illustratsioonid sobivad eriti hästi. Väga hea ja loomulikult mõjuv kombinatsioon napist, naljakast ja täpsest tekstist ning niisama napist, naljakast ja täpsest pildist.

Esimestest lehekülgedest peale võlus mind selle raamatu rütm ja humoorikas meeleolu. Lugu haarab kuidagi märkamatult endasse, kahju on raamatut käest panna. 

Tegelaskujud on eredad ja meeldejäävad. Minu eriline lemmik on peategelane Saku. See koer teeb kõike, mida päris koerad teevad: tõstab jalga (ka sobimatus kohas), nuusib ühe puhma juures viis minutit järjest, armastab pehmet küljealust, pikki jalutuskäike ja seikluseid. Ta teab kõiki olulise tähtsusega sõnu, nagu näiteks: koer, kotlet, Anton. Ja mis peamine, ta on hea sõber. Samas, ega teised tegelased ka alla ei jää, kõik nad on värvikad, alustades Antoni ja Inksiga ning lõpetades professor Siegfriedi ja Ü-Mutiga.

Anton kontrollis välisust, kustutas tuled ja sügas kõrva tagant Sakut, kes tema voodi kõrval vaibal pikutas. Siis heitis ta õnneliku tundega magama, mõeldes: „Mul on koer, või õieti ‒ temal olen mina! Oleme teineteise jaoks olemas!“

***

Sirje oli õppinud mõõtma jalutuskäigu vajalikku pikkust koera jalatõstmiste arvu järgi. „Koer on korralikult jalutada saanud, kui ta on vähemalt seitse korda jalga tõstnud,“ selgitas ta Jerskile.

***

Kui sa peaksid veel kunagi juhtuma sellesse suure pargi äärsesse kenasse linnaossa, võib-olla näed jälle puude vahel nuuskimas rebasekarva koera.

Koer paistab ühe puujuurika juures väga ametis olevat. Tal on rihm kaelas, järelikult pole ta päris hulgus. Ta kraabib käpaga puujuurte vahel. Huvitav, kas sinna on mõni varandus maetud?