Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai“

Marja-Liisa Platsi illustratsioonid oma tuntud headuses.

Raamatu pealkiri on intrigeeriv. Veel enne, kui ma lugemisega alustasin, jõudsin mõelda, missuguse naise leidmise looga võiks tegu olla. Saamatu-isa-kuri-võõrasema variant käis mu peast igatahes läbi. Õnnetu tütar, kelle elu segi paisatakse, kuna areenile ilmub mingi naine, kes ei suuda eales asendada ema, variandile mõtlesin ka. Mõtlesin veel lagunevatele perekondadele, hoo pealt tekkivatele kärgperedele ja kõige selle kiiluvees ulpivale õnnetule varateismelisele.

Lühidalt, mõtlesin lugudele, mis on tuttavad ja lõputult korduvad.

Aga see lugu on märksa ebatavalisem. Minajutustaja, 12-aastane Kaisa, räägib südamliku loo hoolivast isast ja armastavast tütrest. Kusjuures, ei tekkinud hetkekski kahtlust, et sellist mõistlikku tütart nüüd küll olemas ei ole. Lugu on vägagi usutav. 

Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli alles väike. Nüüd, aastaid hiljem, on pereisa Sten võtnud nõuks uus naine leida. Isa õnneks soovib tütar, et isa oleks õnnelik, kuid sellisele toetusele vaatamata pole naise leidmine kerge ülesanne. Alguse saab ebaõnnestumiste jada, kus üksteise järel ilmuvad Kaisa koju uued ja huvitavad emakandidaadid. Üks koomiline situatsioon järgneb teisele. Kokkuvõttes võiksid need kohtingute kirjeldused päris õpetlikud olla, – mõnel juhul võiks see raamat isegi eneseabiõpikuna kvalifitseeruda. :)

***            

„Kui ma sinu emaga koos olin, siis ma omast arust teadsin, mis see armastus on,“ tunnistas isa. „Aga nüüd ... ma ei tea, kas olen mina vahepeal muutunud või on hoopis armastus teiseks saanud, aga nüüd on see kuidagi keerulisem.“

„Mis asi on keerulisem?“

„Teda ära tunda.“

...

„Et nagu seetõttu, et armastus ei hüüa tulles?“

Isa hakkas naerma. „No tegelikult öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles, aga ega armastus muidugi ka ei hüüa.“

*** 

Kui Eestis leidub veel üks inimene, kes sarnaselt minuga ei lugenud seda raamatut läbi 2016. aastal ja erinevalt minust pole seda tänaseni teinud, võiks ta selle vea nüüd ja kohe parandada. See raamat on väga hästi kirjutatud. Minavorm sobib Reeli Reinausile. Ja kui keegi koostab kuskil nimekirja, mille päisesse kirjutatakse: Eesti lastekirjanduse kuldvara, siis võiks see raamat julgelt leida koha esiviisikus. 

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

Lugu nagu elu.  

Jälle üks lõpmata hea lasteraamat. Spetsialistide poolt tunnustatud ja seda igati õigustatult. Marja-Liisa Platsi illustratsioonid sobivad eriti hästi. Väga hea ja loomulikult mõjuv kombinatsioon napist, naljakast ja täpsest tekstist ning niisama napist, naljakast ja täpsest pildist.

Esimestest lehekülgedest peale võlus mind selle raamatu rütm ja humoorikas meeleolu. Lugu haarab kuidagi märkamatult endasse, kahju on raamatut käest panna. 

Tegelaskujud on eredad ja meeldejäävad. Minu eriline lemmik on peategelane Saku. See koer teeb kõike, mida päris koerad teevad: tõstab jalga (ka sobimatus kohas), nuusib ühe puhma juures viis minutit järjest, armastab pehmet küljealust, pikki jalutuskäike ja seikluseid. Ta teab kõiki olulise tähtsusega sõnu, nagu näiteks: koer, kotlet, Anton. Ja mis peamine, ta on hea sõber. Samas, ega teised tegelased ka alla ei jää, kõik nad on värvikad, alustades Antoni ja Inksiga ning lõpetades professor Siegfriedi ja Ü-Mutiga.

Anton kontrollis välisust, kustutas tuled ja sügas kõrva tagant Sakut, kes tema voodi kõrval vaibal pikutas. Siis heitis ta õnneliku tundega magama, mõeldes: „Mul on koer, või õieti ‒ temal olen mina! Oleme teineteise jaoks olemas!“

***

Sirje oli õppinud mõõtma jalutuskäigu vajalikku pikkust koera jalatõstmiste arvu järgi. „Koer on korralikult jalutada saanud, kui ta on vähemalt seitse korda jalga tõstnud,“ selgitas ta Jerskile.

***

Kui sa peaksid veel kunagi juhtuma sellesse suure pargi äärsesse kenasse linnaossa, võib-olla näed jälle puude vahel nuuskimas rebasekarva koera.

Koer paistab ühe puujuurika juures väga ametis olevat. Tal on rihm kaelas, järelikult pole ta päris hulgus. Ta kraabib käpaga puujuurte vahel. Huvitav, kas sinna on mõni varandus maetud?