Lugu nagu elu.
Jälle üks lõpmata hea lasteraamat.
Spetsialistide poolt tunnustatud ja seda igati õigustatult. Marja-Liisa Platsi
illustratsioonid sobivad eriti hästi. Väga hea ja loomulikult mõjuv
kombinatsioon napist, naljakast ja täpsest tekstist ning niisama napist, naljakast ja täpsest pildist.
Esimestest lehekülgedest peale
võlus mind selle raamatu rütm ja humoorikas meeleolu. Lugu haarab kuidagi
märkamatult endasse, kahju on raamatut käest panna.
Tegelaskujud on eredad ja meeldejäävad. Minu eriline lemmik on peategelane Saku.
See koer teeb kõike, mida päris koerad teevad: tõstab jalga (ka sobimatus kohas), nuusib ühe puhma
juures viis minutit järjest, armastab pehmet küljealust, pikki jalutuskäike ja seikluseid. Ta teab kõiki olulise tähtsusega
sõnu, nagu näiteks: koer, kotlet, Anton. Ja mis
peamine, ta on hea sõber. Samas, ega teised tegelased ka alla ei jää, kõik nad on
värvikad, alustades Antoni ja Inksiga ning lõpetades professor Siegfriedi ja
Ü-Mutiga.
Anton
kontrollis välisust, kustutas tuled ja sügas kõrva tagant Sakut, kes tema voodi
kõrval vaibal pikutas. Siis heitis ta õnneliku tundega magama, mõeldes: „Mul on
koer, või õieti ‒ temal olen mina! Oleme teineteise jaoks olemas!“
***
Sirje oli õppinud mõõtma jalutuskäigu vajalikku pikkust
koera jalatõstmiste arvu järgi. „Koer on korralikult jalutada saanud, kui ta on
vähemalt seitse korda jalga tõstnud,“ selgitas ta Jerskile.
***
Kui sa peaksid veel kunagi juhtuma sellesse suure pargi äärsesse kenasse linnaossa, võib-olla näed jälle puude vahel nuuskimas rebasekarva koera.
Koer paistab ühe puujuurika juures väga ametis olevat. Tal on rihm kaelas, järelikult pole ta päris hulgus. Ta kraabib käpaga puujuurte vahel. Huvitav, kas sinna on mõni varandus maetud?