Juba 1986. aastal ilmunud raamat. Ootas raamaturiiulis, et ma lõpuks ta leiaksin ja loeksin. Ma leidsin ja ei kahetse põrmugi.
Tundlik, pihtimuslik, peenetundeline – mitte liiga aus. Tikkanen pigem laseb läbi kujundite ja väikeste seikade aimata, kui sügavalt miski teda puudutas. Tema kirjastiil peegeldab ilmselt seda sama sissekasvatatud vaoshoitust, millest ta vabaneda püüdis. Imetlusväärselt hästi säilinud ja selged mälestused lapsepõlvest – ka negatiivsed mälestused, mis ununema kipuvad.
Tsitaadid:
Ebasõbralikud sõnad, mida ei tohi öelda. Sõnad, mis ehk võivad solvata ja haiget teha, ent mis võib-olla teevad veel rohkem haiget, kui neid kunagi välja ei öelda.
Targem on end ohjeldada ja nutta ja ära minna ja häbeneda.
Ta on reetnud kõiki neid, kes kõnnivad juba sissetallatud radu, kes tahavad, et mitte keegi ei läheks oma teed, et kõik jääks sinna kuhu nad kuuluvad, kus neid eeldatakse olevat, et keegi ei peaks kahtlema või kartma või häbenema.
Et kõik oleks nii nagu on alati olnud.