teisipäev, 1. november 2011

Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad …“



Mulle meeldis see raamat väga. Olen siia alla kogunud mõned tsitaadid. Tegelikult ma ei tea isegi, miks just need. Mõne raamatu puhul võiks iga lause tsitaadina välja tuua. Nirti on tundliku keelega ning tabab minu arvates väga hästi täna ja praegu elavate inimeste mõttemaailma ja tundeid. Tema peategelane on üsna õnnelik inimene (vaatamata kõigele). Ta ei ole üksi. Tal on kadestamisväärne sõbranna Anne ja ka poisssõber. Ta on noor. Ta tunneb ja mõtleb, ega tee kellelegi halba



Tsitaadid: 
Enne olin mina üksinda ja olid nemad, kõik oli lihtne ja selge, ma ei pidanud oma pead vaevama. Mina vihkasin neid, nemad vihkasid mind. Nüüd hakkas mulle tunduma, et ma ei läinud neile tegelikult üldse korda. See sünnitas minus ängi. Ma tahtsin kellelegi piisavalt korda minna, et ta mind südamepõhjast vihkaks.
*
Ma kuulsin seda isegi oma tuppa. Mulla all toimuv kannatamatu elu häälitses vaikselt ja tekitas minuski igatsuse millegi järele, millele ma ei osanud nime anda. Veider mismoodi ma oskasin alati anda nime asjadele, mis mind ei puudutanud ja minu elust läbi ei käinud, aga endale mõeldes tegi mõttelõng alati sipsti sõlme sisse ja mul jäi üle ainult kulmu kortsutada.

*
Elul on paraku täiesti ükskõik, mida sa endast mõtled või mõtlemata jätad.

*
Ma olin püüdnud keskenduda oma õpingutele, oma tööle, oma vähestele sõprussuhetele, omaenda haledale elule. See tundus lihtsam, ma ei tahtnud lihtsalt niisama oma elule mingit järjekordset läbikukkunud episoodi lisada.

*
Ta vaatas mind hämmeldunult, ehmunud emotsioonide siirast purskest. Ma sulgusin endasse ja mõtlesin, et ma pean olema vait. Ma pean vaikima ja mitte rääkima, sest asjadest rääkimine teeb asjad ainult hullemaks ning kui väga palju rääkida, siis hakkavad juhtuma halvad asjad.

*
Kas sa pole kunagi mõelnud, et sa tahaksid inimeste elu muuta?

*
Tõused kell seitse, paned kohvivee keema, teed võileibu. Paned riidesse ja ikka enam-vähem ühed samad valikud, sest garderoob on piiratud. Töö on samasugune. Elu on samasugune. Kõik on nii kuradi staatiline.

*
Ma õppisin väga vara lugema, et tema loodud maailmast võõrastesse maailmadesse põgeneda. Ma õppisin elementaarpsühholoogiat kasutama, ma õppisin inimesi mitte usaldama enne, kui nad selle ära teeninud on, ma õppisin just tema tõttu, et ma ei taha elada samasugust elu nagu tema või tegelikult väga paljud.

*
Jõhkrus ja harimatus on ikkagi enda valik ja eluviis.

*
Teen vaikselt voodit üles ning surun tekki oma kõige paremasse ja ilusamasse tekikotti. See on suur ja oranž, väikeste helekollaste träpsudega tekikott, mis tekitab tunde, et sa ujud sulatatud merevaiguookeanis, pöörad vee all ringi, teed silmad lahti ja vaatad, mismoodi päikesekiired vedelast kullast läbi tungivad ja kõik särama panevad.

*
Ma ei olnud oma eluga teinud midagi, millega ma oleksin ise väga rahul olnud.

*
Tuul puhub õrnalt näkku, kajakate kilehäälne omavaheline mõttevahetus, mere lõhn … Meri on hall, lained veerevad raevuka tasakaalukusega kivide vahele ning voogavad tagasi merre, et mõne aja pärast uuesti ennast rannale heita. Midagi kummastavalt kodust ja rahustavat on kajakate kisas, pleekinud valgetes teokarpides kivide vahel ning neis hallides kivides, mis katavad siin igat ruutsentimeetrit.

*
Ta oli tark tüdruk ja oskas eemale hoida, kui vaja - kuldaväärt oskus.

*
Alati, kui miski on läinud halvasti, on miski jällegi hästi läinud. Alati, kui miski on läinud natukenegi hästi, on mingi krahh või ebameeldivus selle ära rikkunud. Iga õnnestumine on sünnitanud hirmu, iga ebaõnnestumine on mind pudrustanud. Stabiilsust ei ole – inimesed on tulnud ja läinud, minult võtnud, mind nad on vajanud, ja keeldunud mulle andmast seda, mida mina olen vajanud.

*
Ma olin halvavalt üksinda.

*
Kui sa alustad mängu teadmisega, et mängitakse lihtsalt mängulustist, mitte võidu või auhinna peale, miks siis nutta ulguda, kui sa tõepoolest avastad, et mäng on läbi ja keegi ei võitnud.

*
Rahulikkus, mõtlikus ja oskus maailma kõrvalt vaadata.