Fowlesi loomingu kandev idee on isiksuse vaba tahte ja ühiskonnas omaksvõetud reeglite konflikt. Võib-olla võiks öelda, et ta kirjutas põhiliselt inimese tungide vastandumisest ühiskonna moraalinormidega ja ootustega.
„Eebenipuust torni“ peategelane David on mainekate arhitektide hea värvitajuga võsuke, kes on ühtlasi ka edukas abstraktsionist, kriitik, kunstiajaloolane ja õppejõud. David külastab eraklikku, eluõhtul olevat kunstnikust vanameistrit tema maamajas, et kirjutada temast artikkel. Oma külaskäigul kohtab ta kaht noort naist: vanameistri muusat, kaunist kunstiüliõpilast Hiirt ja tema sõbrannat Anne´i.
Loo lõpusirgel mõistab David oma seotust „verbaal-kriitilise leksikoni nõuete“ ja abielusidemetega. Elu pakub talle võimaluse, aga ta ei haara sellest kinni. Vajadus vastata ootustele prevaleerib. Ta põlgab ennast selle pärast ja teab samas, et ta ei muutu, vaid maalib nagu ennegi, et ta unustab haiget tegeva seiga ja leiab põhjusi kõike teisiti tõlgendada.
Loo lõpusirgel mõistab David oma seotust „verbaal-kriitilise leksikoni nõuete“ ja abielusidemetega. Elu pakub talle võimaluse, aga ta ei haara sellest kinni. Vajadus vastata ootustele prevaleerib. Ta põlgab ennast selle pärast ja teab samas, et ta ei muutu, vaid maalib nagu ennegi, et ta unustab haiget tegeva seiga ja leiab põhjusi kõike teisiti tõlgendada.
***
Vanamees teadis, et patt on väljakutse elule; et see pole arutus, vaid julgus ja kujutlusvõimet nõudev akt. Ta patustas vaistu ja vajaduse sunnil; Davidit hoidis tagasi hirm. Tema mõtted ei tegelenud eesmärgi, vaid vahenditega; mitte sellega, mis ta ise endast arvab, vaid mida temast arvatakse. See hirm edevuse, egoismis ees, mida ta pidi varjama „aususe“ ja „objektiivsusega“, nagu tema neid nimetas … Ülim edevus (ja kunstniku jaoks ka narrus) oli näida ebaedev. Just selle pärast olid talle tema enda loomingus nii tähtsad vaoshoitus, tehniline korrektsus, vastavus oma verbaal-kriitilise leksikoni nõuetele – sellele autoretsensioonile, mida ta juba maalides kujutluses alati kirjutas. Kõik oli viidav ühisnimetaja alla: väljakutse kartus.
***
Kui armetu see nüüd tundus, kui tuim ja valutu, kui ohutu. Riski puudus, see oli selle olemus … Sa hävitasid riski, keeldusid väljakutsest – ja muutusid niiviisi elutuks robotiks. Vanamehe saladus oli, et ta ei lasknud oma mina loomingus millestki segada; mis polnud konkreetse kunstilise suunitlusega, välise stiili ja tehnika ning teemade küsimus. Vaid isikliku suhtumise küsimus.
***
Arm kasvab haavale, siis koorub maha, ja nahk on jälle, nagu poleks haava olnudki.
… kaotatud võimalusest saab lõpuks arukas otsus, ainult viisakas lahendus; teda kõrvetanud sisemise tule leegist – uni, hetkeillusioon – veel üks realiseerimata jäänud idee, mis vedeleb kuskil ateljee taganurgas vanade visandite hulgas.
***
… Il faut couper la racine, hüva. Aga kindlasti ei mõeldud sellega taolist juuretust, jäises õhuta ruumis tiirlemist. Nad olid nagu ennasthävitava tungi võimuses lemmingid, kes otsivad eluruumi arktilistes meredes; põhjatus öös, omaenda pettekujutustest pimestatud.
Eebenipuust torn.
John Fowlesi keel on nüansirohke ja tema dialoogid on täpsed ja tabavad.