Margit Saluste „Kõik tööd on head II“

Margit Saluste kirjutanud jutud ja joonistanud pildid

Kui lahedad pildid selles raamatus on! Lihtsalt imesta ja imetle!

Sisu läheb veidi samasse sarja kui Aidi Valliku ja Elina Sildre „Minu käed“. Kirjutatud selleks, et rahuldada pisikese lugeja teadmisjanu.

Kes on gemmoloog? Hea küll, seda ma siiski teadsin. Aga, kes on lepidopteroloog, seda mitte. Nüüd siis tean. Hea on teada.

Lugeja saab tuttavaks seitsmekümne erineva elukutsega. Vaestel lastel, kellelt täiskasvanud tihtilugu küsivad: „Noh, kelleks sa siis saada tahad?“, on vähemalt, mille vahel valida. Ja tõsi ta on, kõik tööd on head. Raamatut lugedes, ei teki selles mingit kahtlust. Kusjuures, mina sattusin ju lugema teist osa. Olemas on ka esimene osa!

Lepidopteroloog Liisa uurib liblikaliike ja nende elukohti. Liblikauurijal peavad olema väledad jalad ja terav silm. Keset värvilist lillemerd või tintmusta ööpimedust pole lihtne liblikat tabada. Liisal on liblikavõrk alati kaasas ...

Aidi Vallik, Elina Sildre „Minu käed“

Raamat pisikestele. Mõeldud arendama päris väikese lapse arusaamist iseenda kehast ja sellega seotud sõnavarast.

Lihtsalt, vahvalt ja rõõmsameelselt kirjutatud tekst. Kusjuures piltidel on just niisama tähtis roll kanda kui sõnadel. Läbivalt õrnad, ilusad ja murtud toonid. Kokkuvõttes eakohane ja terviklik. On, mida imetleda, samal ajal kui emme-issi loevad.

Tagakaanelt sain teada, et ilmunud on ka „Minu jalad“. Ma päris usun, et nii mõneski peres on see ribadeks loetud. Meil olid ka kunagi mõned sellised raamatud, mis päevas mitu korda ette võeti, – raamatud värvidest, aastaaegadest, numbritest, inimestest, heast ja halvast ...

Näppudel olid vanasti isegi nimed! Pöidla nimi oli Täitapp. Nimetissõrme nimi oli Kotinõel. Edasi tulid Pikk-Peeter, Nimeta-Mats ja Väike-Ats.

***

Kui inimesel on kaval tuju, siis teeb ta sõrmenipsu.

Kui kõik on väga hästi, ajame pöidla püsti. :)

Triinu Laan „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass“

Pildid joonistanud Anne Pikkov  

„Magama panna!“ ütlevad võõrad. Aga kassi inimesed mõtlevad teisiti. Las vana katkine kass läheb magama siis, kui ise tahab. „Kes meie sellised oleme, et võime otsustada, kuna kass surema peab?“ küsivad kassi inimesed, „inimesi ei panda ju magama, kui nad lonkavad, ei näe või ei kuule või häda potist mööda teevad – miks siis kassiga teisiti peaks olema?“ Vana katkine kass on tema inimeste jaoks nagu üks täiesti harilik vanainimene oma hädadega.

Kõik, mida ma öelda tahan, näib olevat tühine selle kõrval, mida raamatus öeldakse. Vahel on nii, - need on eriti head raamatud. See raamat on südamlik ja nukker, vanaks saamise ja äraminemise lugu. Aga sellegipoolest on selles raamatus ka väike naerukild. Täpselt nagu elus. On kõike.

Anne Pikkovi pilte tahaks jäädagi imetlema. Killukesed ajalehest, vanast tapeedist, pitskardinatest ja sinisest tekist. Tükikesed sellest ajast, kui vanaema ja võib-olla ka vana katkine kass olid veel noored. Ja siis vanaema jooni täis ilus nägu, ja Kristel, kelle nimi ei ole veel vanaks jäänud. Must leinav koer, labidas haua kõrval ja teise maailma püstkoda.

Lugu ja pilt. Väga meeldis.