Raamat pisikestele. Mõeldud arendama päris väikese
lapse arusaamist iseenda kehast ja sellega seotud sõnavarast.
Lihtsalt, vahvalt ja rõõmsameelselt kirjutatud tekst. Kusjuures
piltidel on just niisama tähtis roll kanda kui sõnadel. Läbivalt õrnad, ilusad
ja murtud toonid. Kokkuvõttes eakohane ja terviklik. On, mida imetleda, samal
ajal kui emme-issi loevad.
Tagakaanelt sain teada, et ilmunud on ka „Minu jalad“.
Ma päris usun, et nii mõneski peres on see ribadeks loetud. Meil olid ka kunagi
mõned sellised raamatud, mis päevas mitu korda ette võeti, – raamatud
värvidest, aastaaegadest, numbritest, inimestest, heast ja halvast ...
Näppudel
olid vanasti isegi nimed! Pöidla nimi oli Täitapp. Nimetissõrme nimi oli
Kotinõel. Edasi tulid Pikk-Peeter, Nimeta-Mats ja Väike-Ats.
***
Kui inimesel
on kaval tuju, siis teeb ta sõrmenipsu.
Kui kõik on
väga hästi, ajame pöidla püsti. :)