Margus Karu „Hobune Henry unenägu“

Britt Samosoni illustratsioonid

Päris mitu nädalat kõhklesin, et kas julgen sellest raamatust kirjutada või mitte. Nüüd ma siiski kirjutan. Eelkõige vist sellepärast, et raamatud elavad oma elu, meie oma, ja see raamat läks mulle hinge.

Mitmekihiline. 

Selles loos on nii palju allhoovuseid (allegooriat ja sümboleid), mis on vaid kaudselt tajutavad, et samahästi võiks see raamat ollagi kirjutatud täiskasvanutele. Korraks tekkis paralleel Orwelli „Loomade farmiga“, aga ainult korraks, usun, et autori eesmärk oli jutustada helge lugu. ‒ Lugu, mis kulgeb kahes maailmas ja lõpeb paremas.

Lasteraamat.

Jättes tahaplaanile täiskasvanulikud mõtted oma tee otsimisest, unistuste poole püüdlemisest, igatsusest tundma õppida tundmatut ja nukrad paralleelid inimeste elus ettetulevatest raskustest, on see igatahes lasteraamat. Minu seitsmeaastasele sugulasele, kellele ma seda ette lugesin, andsid selle raamatu eriliselt kaunid, õrnad ja detailirikkad illustratsioonid ning unenägude ükssarviku lugu mitmeks päevaks mänguainest.

„Miks sa nukrutsed, Henry?“

„See elu siin unenäos on nii ilus ja huvitav. Ma olen näinud imelisi maailmu ja leidnud häid sõpru ...  aga ma ei saa seda korralikult nautida, sest ma kardan, et ärkan jälle üles,“ sõnas ükssarvik nukralt.

„Hobuke, nüüd sa oled küll millestki täiesti valesti aru saanud,“ itsitas kitseke tähesõra sisse. „See siin ongi päris elu. See, kus sa elad kurba laudaelu, on lihtsalt su hirmuunenägu.“

Nii jäigi Henry koos Lauraga unenäomaailma elama. Nad särasid tähtedena öötaevas ...

Risto J. Juvanen „Herbert Jahunäpp Kaugekandist“

Illustreerinud Marko Pikkat

See on üks vahvate illustratsioonidega vahva raamat. Hea ja hoogsa stiiliga kirjutatud. Laps minu sees nautis selle lugemist ja ma olen päris kindel, et umbes seitsmeaastane mina oleks sellest raamatust isegi suuremat rõõmu tundnud.

Tavatu on see lasteraamat selles mõttes, et peategelane pole laps, ja kui ma hiljem järele mõtlesin, ei meenunud mulle, kas ma selles raamatus üldse lapsi kohtasin. Kui, siis üsna kõrvalistes rollides ja taustal. Peategelane, Herbert Jahunäpp, on oma parimais aastais ja huvitav härra. Ta on avatud meeltega ning härrale ja väikelinna mehele sobivalt tegus, viisakas ja üldjuhul rõõmus. Lisaks on ta veel osavate kätega ja andekas kokk. 

Linnakeses, kus Herbert oma restorani avab, on keskväljak, kellatorn, raekoda, kirik, pagaritöökoda ja sepikoda. Aga päris tavaline aedlinn see küll pole. Selle linna taevalaotuses võib näha draakonit, sealsel turul müüdi kord ükssarviku muna ja ühel talveööl otsisid seal tormivarju rohelised mehikesed. Võib-olla just sellepärast Herberti ettevõtmised seal õnnestuvadki. Ta sõbruneb juuksur Jüri, Maamatsi ja lendur Helgaga. Nende elu on seikluslik, vahel mõistatuslik ja ilus.

Igaühel on midagi, mida võiks nimetada talendiks, sest kõik me oleme andekad mingil alal. Ei pea ju tingimata oma talendiga elatist teenima, võib olla ka selline salajane talent, mida keegi ei tea.
***
Suvel külvavad oma lõhnaga linna üle lilled, sügisel on aga tunda õunte ja marjade lõhna. Talviti ümbritseb linna suusaradade rägastik. Kaugekandi - nii seda linnakest kutsutakse.

Boonusena võib raamatu lehekülgedelt leida vahvaid retsepte.