Britt
Samosoni illustratsioonid
Päris
mitu nädalat kõhklesin, et kas julgen sellest raamatust kirjutada või mitte.
Nüüd ma siiski kirjutan. Eelkõige vist sellepärast, et raamatud elavad
oma elu, meie oma, ja see raamat läks mulle hinge.
Mitmekihiline.
Selles loos on nii palju allhoovuseid
(allegooriat ja sümboleid), mis on vaid kaudselt tajutavad, et samahästi võiks
see raamat ollagi kirjutatud täiskasvanutele. Korraks
tekkis paralleel Orwelli „Loomade farmiga“, aga ainult korraks, usun, et
autori eesmärk oli jutustada helge lugu. ‒ Lugu, mis kulgeb kahes
maailmas ja lõpeb paremas.
Lasteraamat.
Jättes tahaplaanile täiskasvanulikud mõtted oma tee otsimisest, unistuste poole püüdlemisest,
igatsusest tundma õppida tundmatut ja nukrad paralleelid inimeste elus ettetulevatest
raskustest, on see igatahes lasteraamat. Minu seitsmeaastasele sugulasele,
kellele ma seda ette lugesin, andsid selle raamatu eriliselt kaunid, õrnad ja
detailirikkad illustratsioonid ning unenägude ükssarviku lugu mitmeks päevaks
mänguainest.
„Miks sa nukrutsed, Henry?“
„See elu siin unenäos on nii
ilus ja huvitav. Ma olen näinud imelisi maailmu ja leidnud häid sõpru ... aga ma ei saa seda korralikult nautida, sest
ma kardan, et ärkan jälle üles,“ sõnas ükssarvik nukralt.
„Hobuke, nüüd sa oled küll
millestki täiesti valesti aru saanud,“ itsitas kitseke tähesõra sisse. „See
siin ongi päris elu. See, kus sa elad kurba laudaelu, on lihtsalt su
hirmuunenägu.“
Nii jäigi Henry koos Lauraga
unenäomaailma elama. Nad särasid tähtedena öötaevas ...