Heidi Raba "Rebasemäe kamp teeb ajalugu"

Esmalt esmamuljest

See on eriti armas väike raamat. Ave Schmidti illustratsioonid on justkui 60-ndate paletis, lõbusad, peened ja detailirikkad. Stiliseeritud lapselikkuse poole, mitte vastupidi. Väga lahedad. Meenutavad veidi nagu Alisa Yufa või Beatrice Alemagna või võib-olla isegi kõigi nende vanaema Fiep Westendorpi tõid.

Ma ei tea, kui sageli ma nende järgnevate kuude jooksul saan öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Heidi Raba kohta saan ma seda ilma kõhkluseta öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Ma usun, et mingil hetkel valitseb iga autor/kirjanik sõna nii hästi, et looga kõige parimini sobivad võrdlused, väljendid, naljad jne tulevad nagu iseenesest. Nagu ma olen päris kindel ka selles, et kui autor ei kirjuta just iseenda või oma laste juhtumistest, tuleb tegelased esmalt endale omaseks ja usutavaks kirjutada/mõelda, ja see võtab aega. Heidi on seda aega hästi kasutanud, selle raamatu peategelased (kui täiesti silmapaistva karakteriga mets- ja koduloomad välja arvata) on väikesed inimesed, oma soovide ja iseloomuga, ja nende pead on riukaid, suuremaid ja väiksemaid plaane täis. Udu Ruudi on Rebasemäe kamba süda - optimistlik, väga sihikindel, tegus ja praktilise meelega poisslaps. Sõber Henri on hea sõber, malbemat sorti loomuga, aga ikka valmis kõike kaasa tegema. Sõber Arbo on arvestatava kujutlusvõimega luulesõber. Henri viiene väikeõde Elli teab, kuidas oma tahtmist saada. Annaksin sellele tirtsule kristallist naljatilga auhinna. Parima huumorimeelega tegelane.

Heidi Raba kirjeldused on tabavad ja mõnusalt proportsioonis dialoogiga. Oskuslik sõnakasutus, mitte midagi pole ülemäära. Nagu head lastekirjandust lugedes peabki juhtuma, ajas mind päris tihti muigama, kui mitte lausa naerma. Ja lõpuks on seal ka oma südamlikud ja maagilised hetked. Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, kes on aru saanud selle loo väärtustest.

Kõike ei jõua ümber kirjutada, ainult mõned tsitaadid:     

  

Elli vaatas imestusega üles taeva poole, suurtes silmades peegeldumas suvetaeva lummav sina. Ta noogutas kõnekalt ja pigistas venna kätt. "Ma pole elus veel ühtegi ajalugu teinud, aga nüüd võiks natuke proovida küll ..."

***

Ja Ruudi jooksis. Nagu olümpiamängudel, kuldmedali eest. Jooksis enda ja Arbo eest, Henri ja Eliise eest, kogu maailma praeguste ja tulevaste kosmonautide eest, koplisuu sihiks silme ees ja peas vasardamas mõte: "Ruudi Udu tagumik kuulub üksnes Ruudi Udule ja ükski Sarvik ei tule seda poksima, olgu ta nii väle kui tahes."

***

Suur olla pole üldse kerge. ... Ajaloo tegemine võib vahel õudselt raske olla, tuleb nälgida ja janu kannatada... (Elli)

***

See oli hea tunne, soe ja värviline ja pani ta naeratama.

***

... kergelt nagu võililleebe tuules.

***

"... imed tulevad vist tõesti nende juurde, kes neid ootavad ja neile oma südames ruumi teevad."

***

Kui sul pole lootust, pole sul mitte midagi.

Omaette teema on Udu Ruudi elutarkusi täis filosoofiline teos "Tähendusi elust", mis oleks ilmselgelt väärt lugemisvara ka iseseisvana.

"Kui sul on hiiglama äge plaan, aga äkki kisub kõik viltu,

Siis tuleb pista piparmündilutsukas keele alla,

Sügada parema jala päkaga vasaku jala kanda

Ja juba sa tead mida teha.

(Ruudi Udu, suur mõtleja ja veel suurem tegutseja "Tähendusi elust", lk 3)

***

Kui sa katsetad omatehtud raketti, seo pehme padi tagumikule,

Sest naabri oinale ei pruugi su plaan meeldida.

Parem, kui läheduses ei oleks ka kukkesid ja kassipreilisid,

Muidu võib juhtuda, et sa sitsid pool päeva õunapuu otsas.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 22)

***

Täiskuuöö on maagiline aeg.

Kui sa juhtud õigel ajal õigesse kohta

ja mõtled õigeid mõtteid,

tuleb ime sinu juurde.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 26)  

2019. aastal teisiti. Eesti lastekirjanduse lugemise aasta

2019. aasta igal kuul loen ma läbi vähemalt kolm 2015-2018 või 2019. aastal ilmunud Eesti autori lasteraamatut ning vähemalt ühest ka kirjutan.

Raamatutest kirjutades jätkan ikka oma vana stiili - kirjutan ainult nendest raamatutest, mis mulle meeldivad. Tahan välja tuua parima, tsiteerida kohti, mis mulle korda lähevad, tutvustada ja innustada lugema. Hindan huumorit, õnnestunud ja originaalseid metafoore, selgelt väljajoonistunud karaktereid ja head lugu.

Hopspelleri amulett

Neid raamatuid oli tore kirjutada ‒ see on üks mis kindel. See oli väljakutse, sest esimest korda kirjutasin ma midagi nii põnevat ning esimest korda kirjutasin ma ajast enne minu sündi.    

Tänu sellele, et olen õppinud moeajalugu, kujutasin ma üsna hästi ette, millised mu tegelased välja näevad - mis neil seljas oli. Aga, kas Viru tänaval oli juba elektrivalgus; kas politseikordnikud sõitsid jalgrattaga; kas telefoniühendus mõne edumeelse mõisa vahel eksisteeris juba; kas ühel vabrikandi pojal võis olemas olla Eastmani kuuekaadriline kaamera Brownie; kas rändkino oli juba liikvel; mida teati automobiilidest; millist muusikat sel ajal kuulati ja klaveril mängiti; milline oli mõisahoonete sisustus ning veel mitmed üksikasjad vajasid täpsustamist. Otsisin kokku päris palu erinevaid materjale, iga infokild oli põnev. 

Mind paelus ka see ebakonventsionaalne sõprus mõisniku tütre, aedniku lapselapse ja vabrikandi poja vahel. Mulle meeldib eelarvamuste ja sotsiaalsete piiride puudumine Pipa ja Mattise vahel. Kuna mul ei olnud reaalseid prototüüpe, võin ainult loota, et selline või ainult lähedanegi sõprus eksisteeris ja mõned nii vabameelsed vanemad nagu Pipal, olid olemas.

Lugu.

Niisiis, kui Pipa oma ema sünnipäevapeol mustkunstniku esinemise ajal tsirkusevankri lavale kutsutakse, avastab ta kotid majast varastatud kalliskivide ja hõbenõudega. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud, ning Pipa, Mattise ja Egoni pääsemises on oma oluline roll mängida ka amuletil. 

Promovideo: