Kirjutas Jana Maasik
Illustreeris
ja kujundas Urmas Viik
Toimetas
Eha Kõrge
Kirjastas
Varrak
Toetas Eesti Kultuurkapital
208 lk, kõva köide
Lugu sai mingis mõttes alguse siis, kui ma olin üheksane. Ma ei ole seda raamatut kõik need aastad kirjutanud, kuid ikkagi sai siis kõik alguse. See on kaotusega leppimise, aga mitte kaotusest ülesaamise lugu. Minu jaoks pigem helge kui sünge lugu. Selles raamatus on pööraseid tagaajamisi ja põgenemisi, viiteid ajalukku ja korralikke fantaasiauperpalle. Ja mis veel oluline, Urmas Viik lõi sellele raamatule super ägedad, tekstitäpsed ja looga väga hästi kokku sobivad illustratsioonid.
Kaanele on kirjutatud:
See fantaasiaseiklus viib lugeja teistsugusesse Tallinna. Linna, mille tänavatele on paigaldatud vaimudetektorid ning kus inimeste seas liiguvad kummitused, Vahepealsuse vahtkondlased ja võtmevalvurid.
Kaheteistaastased kaksikud Hugo ja Loona leiavad kaks nädalat pärast isa matuseid salapärase võtme, mis ajab kihevile kogu Tallinna vanalinna kummituste koorekihi. Veelgi keerulisemaks muudavad niigi raske olukorra Kummitusteuuringu Instituudi korrumpeerunud teaduri kahtlased tehingud. Kaksikuid ja võtit kaitsta püüdes on Vahepealsuse võtmevalvurid Aaria ja Magnus lakkamatult tegevuses. Hugot ja Loonat ootab ees keeruline ülesanne uurida välja, mis võtmega on tegu, ning leida värav, mille võti avab.
Esimene katkend:
Krahv oli pikk ja kõhn, teravate põlvede ja küünarnukkidega härra, kes kandis seljas naeruväärset öökuube, peas teravatipulist mütsikest ning jalas villaseid sokke.
„Viel Glück!”* karjus ta koomilise kõrge häälega ja viskas Magnuse poole lillepoti.
„Mööda!”
Voodislamajad kargasid kära peale istuli, mõlemal juuksed püsti ja silmad õudusest pärani. Magnus tormas ust paugutades elutuppa ja surus linki ülespoole, samal ajal kui krahv teisel pool ust kogu jõudu kokku võttes linki allapoole pressis. Voodisviibijad kuulsid metsikut lõginat, nägid ukse rappumist piitade sees ja lingi närvilist tõmblemist. Ja siis paiskus uks uuesti pärani. Magamistoa ploomipunased kardinad visklesid siinidel hullunult paremale ja vasakule. Peeglikapilt lendasid ühe jutiga maha kõik Elaisa peened deodorandid ja professori lõhnaveed. Magnus viskas krahvi küünlajalaga, teleripuldiga, professori sussidega, Elaisa püksikute, rinnahoidja ja kitliga – põhimõtteliselt kõigega, mis pihku jäi. Siis põrkasid nad kokku, ründasid ja sööstsid jälle eemale.
Viska, pareeri, varju.
„Viel Glück!” karjus krahv juba teist korda ja järgmine lillepott, seekord kaktus, lendas Magnuse poole. Magnus põikas eest. Pott lendas vastu professor Kruubeli kõrget laupa. Professor huilgas valust. Proua Elaisa oli seda nägu, et ta hakkab kohe aru kaotama. Ta naeris hüsteeriliselt.
Võitlus kandus professori kabinetti. Midagi rasket kukkus mürtsatusega millegi kõva vastu. Professor ise tormas väljapääsu poole, kaktusenõelad otsmikul turritamas. Elaisa hirnus pööraselt ja toetus vastu uksepiita, et mitte ümber kukkuda. Professor tormas edasi.
Teine katkend
Nad lähenesid ettevaatlikult, kordades kõrgemal kui nad tavaliselt liikusid. Munga, Viru, Vene ja Aia tänav kubisesid kummitustest. Nii neist, keda Elvera oli turgutanud ja teaduse sõdalaseks koolitanud, kui ka Vahepealsuse vahtkondlastest. Viimased paistsid esmapilgul olevat vähemuses, kuid esmapilk oli petlik. Vahtkondlased polnud lihtsalt nii hajutatud. Olid grupid, kes pidid kaitsma eesvõitlejate seljatagust, ja olid veel need, kes kaitsesid külgesid. Enamik vahtkondlastest kükitas üldse katustel. Neid oli varustatud kilbitaoliste plaatidega ja nende rakmetaskud olid kordades raskemad kui Magnuse ja Aaria omad tavalisel päeval.
Ka Müürivahe tänav polnud tühi. Kaksikute maja silmates Magnus vilistas vaikselt. Aaria surus hambad kokku. Ärevus soonis ta kõri. Selle ilusa kivimaja katusel istus neli manulist ja maja ees passis veel kuus. Lõpuks polnud neil õrna aimugi, kui palju neid veel oli majja sisse imbunud. Aarial polnud isegi rakmeid, rääkimata pulpsidest, kogujatest või feliksitest. Elvera oli kõik ära võtnud. Nad suundusid lähima vahtkondlaste grupi juurde, et end varustada, kiirelt turgutada ja abi paluda. Kõik see võttis aega. Tagasiteel oli kell juba pool kaksteist. Nendega ühinenud vahtkondlased võtsid kohe maha neli katusel redutavat manulist.
Tänaval nii lihtsalt ei läinud, liikumist katusel oli märgatud. Läks lahti võitlus. Vahtkondlased kukutasid ühtlaste vahemaadega kõnniteele kümme kogujat. Klõps ... Klõps. Loetud sekundid hiljem lendasid nende vahel juba feliksid, instituudis leiutatud haisvad hävitajad ja uimastajad. Esimesena sai tabamuse Timukas Timotheus, kes oli tuntud selle poolest, et ta käis Toompea majades läbi lukuaukude oigamas ja öösiti koridorides uitamas. Vahtkondlased võitlesid ringis, kõigil selg ringi keskjoone poole. Aaria ja Magnus ringi ei mahtunud, nad varjusid Melissa punase autopõrnika taha.
„Sa võta seinu, ma võtan taevast,” kamandas Aaria.
Peaaegu kohe märkas Magnus vilksatust krohvipinnal ning seejärel ilmus nähtavale kaks silma. Need olid hiigelsuured, ilusad ja väga pahased silmad. Magnus kummardas kergelt ning võttis samal ajal peaaegu nähtamatu liigutusega maha Aaria poole heidetud uimastaja. Suuresilmne Loviisa ei liigutanud, ta jätkas ainiti põrnitsemist. Kui Magnusel oli mahti jälle tema poole vaadata, pahvatas Loviisa: „Kes see tüdruk on!?”
„Saage tuttavaks. Aaria ... Loviisa ... Loviisa ... Aaria.”
Poiss kummardas nõtkelt, et tema pea poole visatud hävitaja mööda lasta, viskus küljele, triivis müürile ja tiris sealt alla üheksakümne viie aastase naiskummituse, kelle silmanägemine oli nii vilets, et ta täiesti huupi hävitajaid pildus. Magnus surus naisele taskusse oma magneesiumisoola ja jättis ta siis viisakuste saatel koguja kohale aeglaseid tiire tegema. Aaria pääses üle noatera järgmisest rünnakust. Ta veeretas end auto alt läbi, ainult selleks, et kuulda Loviisat kasvava raevuga nõudmas: „Sa pidid mind täna kaitsma! Kas sa unustasid?!”
