Neid raamatuid oli tore kirjutada ‒ see on üks mis kindel. See oli väljakutse,
sest esimest korda kirjutasin ma midagi nii põnevat ning esimest korda
kirjutasin ma ajast enne minu sündi.
Tänu sellele, et olen
õppinud moeajalugu, kujutasin ma üsna hästi ette, millised mu tegelased välja
näevad - mis neil seljas oli. Aga, kas Viru tänaval oli juba elektrivalgus; kas
politseikordnikud sõitsid jalgrattaga; kas telefoniühendus mõne edumeelse mõisa
vahel eksisteeris juba; kas ühel vabrikandi pojal võis olemas olla Eastmani
kuuekaadriline kaamera Brownie; kas rändkino oli juba liikvel; mida teati
automobiilidest; millist muusikat sel ajal kuulati ja klaveril mängiti; milline
oli mõisahoonete sisustus ning veel mitmed üksikasjad vajasid täpsustamist.
Otsisin kokku päris palu erinevaid materjale, iga infokild oli põnev.
Mind paelus ka see
ebakonventsionaalne sõprus mõisniku tütre, aedniku lapselapse ja vabrikandi
poja vahel. Mulle meeldib eelarvamuste ja sotsiaalsete piiride puudumine Pipa
ja Mattise vahel. Kuna mul ei olnud reaalseid prototüüpe, võin ainult loota, et
selline või ainult lähedanegi sõprus eksisteeris ja mõned nii vabameelsed
vanemad nagu Pipal, olid olemas.
Lugu.
Niisiis, kui Pipa oma ema sünnipäevapeol mustkunstniku
esinemise ajal tsirkusevankri lavale kutsutakse, avastab ta kotid majast varastatud kalliskivide ja hõbenõudega. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa
ohtlikumaks kui algul arvatud, ning Pipa, Mattise ja Egoni pääsemises on oma oluline roll mängida ka
amuletil.
Promovideo: