Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Illustreerinud Mariana L. L. Hirv. 
Armastusega tehtud raamat, mida kaunistavad sügavates toonides illustratsioonid. Kaanepilt juhatab justkui puudeväravast imede tröösti pakkuvasse maailma.

Alustan lausetega, mida saab lugeda raamatu tagakaanelt:

Mis saab meie kallitest lemmikloomadest, kui nad ühel kurval päeval meie juurest lahkuma peavad? Kuhu nad lähevad? Kas nad mäletavad meid? Kas me kohtume kunagi uuesti? Kui sügav saab olla side inimese ja looma vahel. Lugu elust ja surmast, sõprusest ja armastusest. Ennekõike armastusest.

Kas ma sain lugedes kõigile neile küsimustele vastuse? Hallsabaga juhtunu põhjal võib öelda, et jah. Tagakaanel kirjutatu on kooskõlas raamatu sisuga. (Tean oma kurbadest kogemustest, et alati see nii ei ole, ja vahel juhtub, et kaaneteksti koostab keegi inimene toimetusest, kes pole raamatut lugenud ja pakub umbes.)

Niisiis, mis saab meie lemmikloomadest, kui nad ühel päeval meie juurest lahkuma peavad? Poeetiline idee sellest, et lemmikloom pärast lahkumist teisel pool vikerkaart või pilvepiiril oma pere poole alla vaatab, näib sotsiaalmeediale tuginedes olevat üsna levinud. Mulle meenus seda raamatut lugedes ka hiljuti Eesti kinodes jooksnud film „Koera elu mõte”. Filmi tegevus põhineb W. Bruce Cameroni raamatutel, kus üks koer sünnib mitmeid kordi erinevatesse kehadesse, tahab alati jõuda tagasi oma esimese peremehe juurde ja lõpuks jõuabki.

„Lemmiklooma teine elu“ lugemist alustades mõtlesin: „Kas see tõesti on lugu reinkarnatsioonist, taaskehastumisest, ümbersünnist, hingede rändamisest?“ Ja vastus on, et üldjoontes sellest see raamat räägib tõesti. Ümbersünni tehniline külg ... tingimused ... teiste lemmikloomade kogemused ...

Pärast kahte viimast peatükki jäi siiski domineerima armastuslugu, ja lõpuks leidsin, et see raamat puudutas mind isiklikult. Ma ei taha mõelda sellele, mis meie perest saab, kui meie lemmik enam meiega pole, aga teen seda aeg-ajalt ometi, sest ta pole enam ammu noor. Ka mina küsin eneselt, kas kokkukasvamine looma ja inimese vahel saab olla tugevam kui kahe inimese vahel? Ja usun, et saab.

Inimesed vajavad lugusid. 

Loodan, et ainuüksi see katse trööstida ja aidata lastel nende leinast üle saada, võiks abiks olla.

Heli Reichardt „Leenu ja Liisu lood“

Suvine, südamlik ja rahulik raamat. Kujundus loob kuidagi õhulise esmamulje. Hele ja õrn värvigamma toetab lugu. Pildid on joonistanud Annely Lember ja Lianna Lisette Erit (kaheksa aastane).

See on kahe õe lugu, kes elavad täiskasvanute maailmas. Võib ju öelda, et me kõik elame ühes maailmas, ja pragmaatiliselt võttes me elamegi. Kuid me siiski tajume seda maailma erinevalt. Ma jagan siin miljonid võimalikud vaatepunktid kaheks: täiskasvanute ja laste vaatepunktiks. See lugu on jutustatud ühe tähelepaneliku ja hooliva täiskasvanu vaatepunktist. Autor kirjeldab 6-aastase Leenu ja 4-aastase Liisu tegemisi enamjaolt nii, nagu need väljastpoolt vaadates paistavad ja laste fantaasiamaailma ei süüvi.

Leenu ja Liisu on õnnelikud lapsed, neil on ema, isa, vanaemad, vanaisa, koguni vanavanaema ja onud-tädid. Nad elavad Läänemaal Sepa talus, käivad vanaemal külas ja memmel külas, Liisu magab lõunaund, Leenu käib bussiga sõitmas ja koos käiakse Tallinnas ostureisil. Ja ehkki ette tuleb ka murehetki, tehakse kõike seda, mida paljud õnnelikud lapsed ikka teevad.