Esmalt esmamuljest
See on eriti armas väike raamat. Ave Schmidti illustratsioonid on justkui 60-ndate paletis, lõbusad, peened ja detailirikkad. Stiliseeritud lapselikkuse poole, mitte vastupidi. Väga lahedad. Meenutavad veidi nagu Alisa Yufa või Beatrice Alemagna või võib-olla isegi kõigi nende vanaema Fiep Westendorpi tõid.
Ma ei tea, kui sageli ma nende
järgnevate kuude jooksul saan öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab.
Heidi Raba kohta saan ma seda ilma kõhkluseta öelda: mulle meeldib, kuidas ta
kirjutab. Ma usun, et mingil hetkel valitseb iga autor/kirjanik sõna nii hästi,
et looga kõige parimini sobivad võrdlused, väljendid, naljad jne tulevad nagu
iseenesest. Nagu ma olen päris kindel ka selles, et kui autor ei kirjuta just
iseenda või oma laste juhtumistest, tuleb tegelased esmalt endale omaseks ja
usutavaks kirjutada/mõelda, ja see võtab aega. Heidi on seda aega hästi
kasutanud, selle raamatu peategelased (kui täiesti silmapaistva karakteriga mets-
ja koduloomad välja arvata) on väikesed inimesed, oma soovide ja iseloomuga, ja
nende pead on riukaid, suuremaid ja väiksemaid plaane täis. Udu Ruudi on Rebasemäe
kamba süda - optimistlik, väga sihikindel, tegus ja praktilise meelega poisslaps.
Sõber Henri on hea sõber, malbemat sorti loomuga, aga ikka valmis kõike kaasa
tegema. Sõber Arbo on arvestatava kujutlusvõimega luulesõber. Henri viiene väikeõde
Elli teab, kuidas oma tahtmist saada. Annaksin sellele tirtsule kristallist naljatilga
auhinna. Parima huumorimeelega tegelane.
Heidi Raba kirjeldused on tabavad ja
mõnusalt proportsioonis dialoogiga. Oskuslik sõnakasutus, mitte midagi pole ülemäära.
Nagu head lastekirjandust lugedes peabki juhtuma, ajas mind päris tihti muigama, kui mitte lausa naerma. Ja lõpuks on seal ka oma südamlikud ja maagilised
hetked. Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, kes on aru saanud selle loo
väärtustest.
Kõike ei jõua ümber kirjutada, ainult
mõned tsitaadid:
Elli vaatas imestusega üles taeva poole, suurtes silmades peegeldumas
suvetaeva lummav sina. Ta noogutas kõnekalt ja pigistas venna kätt. "Ma
pole elus veel ühtegi ajalugu teinud, aga nüüd võiks natuke proovida küll
..."
***
Ja Ruudi jooksis. Nagu olümpiamängudel, kuldmedali eest. Jooksis enda ja
Arbo eest, Henri ja Eliise eest, kogu maailma praeguste ja tulevaste
kosmonautide eest, koplisuu sihiks silme ees ja peas vasardamas mõte:
"Ruudi Udu tagumik kuulub üksnes Ruudi Udule ja ükski Sarvik ei tule seda
poksima, olgu ta nii väle kui tahes."
***
Suur olla pole üldse kerge. ... Ajaloo tegemine võib vahel õudselt raske
olla, tuleb nälgida ja janu kannatada... (Elli)
***
See oli hea tunne, soe ja värviline ja pani ta naeratama.
***
... kergelt nagu võililleebe tuules.
***
"... imed tulevad vist tõesti nende juurde, kes neid ootavad ja neile oma
südames ruumi teevad."
***
Kui sul pole lootust, pole sul mitte midagi.
Omaette teema on Udu Ruudi elutarkusi
täis filosoofiline teos "Tähendusi elust", mis oleks ilmselgelt väärt
lugemisvara ka iseseisvana.
"Kui sul on hiiglama äge plaan, aga äkki kisub kõik viltu,
Siis tuleb pista piparmündilutsukas keele alla,
Sügada parema jala päkaga vasaku jala kanda
Ja juba sa tead mida teha.
(Ruudi Udu, suur mõtleja ja veel suurem tegutseja "Tähendusi
elust", lk 3)
***
Kui sa katsetad omatehtud raketti, seo pehme padi tagumikule,
Sest naabri oinale ei pruugi su plaan meeldida.
Parem, kui läheduses ei oleks ka kukkesid ja kassipreilisid,
Muidu võib juhtuda, et sa sitsid pool päeva õunapuu otsas.
(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 22)
***
Täiskuuöö on maagiline aeg.
Kui sa juhtud õigel ajal õigesse kohta
ja mõtled õigeid mõtteid,
tuleb ime sinu juurde.
(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 26)