Pildid
joonistanud Anne Pikkov
„Magama panna!“ ütlevad
võõrad. Aga kassi inimesed mõtlevad teisiti. Las vana katkine kass läheb magama
siis, kui ise tahab. „Kes meie sellised oleme, et võime otsustada, kuna kass
surema peab?“ küsivad kassi inimesed, „inimesi ei panda ju magama, kui nad
lonkavad, ei näe või ei kuule või häda potist mööda teevad – miks siis kassiga
teisiti peaks olema?“ Vana katkine kass on tema inimeste jaoks nagu üks täiesti
harilik vanainimene oma hädadega.
Kõik,
mida ma öelda tahan, näib olevat tühine selle kõrval, mida raamatus öeldakse.
Vahel on nii, - need on eriti head raamatud. See raamat on südamlik ja nukker,
vanaks saamise ja äraminemise lugu. Aga sellegipoolest on selles raamatus ka
väike naerukild. Täpselt nagu elus. On kõike.
Anne
Pikkovi pilte tahaks jäädagi imetlema. Killukesed ajalehest, vanast tapeedist,
pitskardinatest ja sinisest tekist. Tükikesed sellest ajast, kui vanaema ja
võib-olla ka vana katkine kass olid veel noored. Ja siis vanaema jooni täis ilus nägu, ja
Kristel, kelle nimi ei ole veel vanaks jäänud. Must leinav koer, labidas haua
kõrval ja teise maailma püstkoda.
Lugu
ja pilt. Väga meeldis.