Õigupoolest ma ei peakski sellest raamatust kirjutama.
Miks?
Kuna ma alustasin selle blogiga selleks, et mitte unustada oma muljeid või mõtteid, mida teatud raamatud minus esile on kutsunud. Selle raamatu puhul ma olen üsna kindel, et ma ei unusta.
Sellised elamused tulevad (nõiduslikult) alati õigel hetkel, nagu oleksid ka raamatud osake ettemääratusest. Minu jaoks ongi selle raamatu peamine teema ettemääratus.
Ja viimaks mõistis ta, mida tähendasid kõik need väikesed jalajäljed kõigil tühjadel randadel, kus iganes ta oli kõndinud, kõik salajased lastid laevadel, mis eales sadamast välja ei purjetanud, kõik kaetud näod, mis olid teda jälginud teda loojangukumas linnade kõverail tänavail. Ja nagu mõni endisaegne suur kütt, kes on palju miile maha sõitnud ja näeb nüüd koduseid laagritulesid paistmas, vabanes ta äkki oma üksindusest. Viimaks ometi. Viimaks ometi. Ta oli nii kaugele jõudnud … nii kaugele. ... viimaks ometi valmis saanud oma armastuses selle naise vastu ja lõplikult täiuslik. Viimaks ometi.
Minu arvates pole lugu kui selline, selle romaani puhul üldse kõige olulisem. Mulle meeldib KUIDAS seda lugu jutustatakse. Mulle meeldib, et ma usun seda lugu. Ainult nii saigi Francesca Johnson elada ja ainult Kincaid´i sarnane mees saigi ta elu muuta, seda väliselt muutmata. Ainult Kincaid sai nelja päevaga päästa kogu ta elu ja ainult Francesca oli see naine, kes sattus ta teele miljoni aasta jooksul see üks ja ainus kord, et vabastada ta üksindusest.
Risk, üks kord muidu laitmatu elu jooksul veeretada nõiutud täringut. Harutada kaheks köis, ja ilmub su patune kaksikõde, kes hõivab su koha neli päeva kestvas draamas, mis oli ühest küljest nii veidralt terviklik, teisalt jäi alati lahtiseks.
1995. aastal linastunud „Madisoni maakonna sillad” (peaosades Meryl Streep ja Clint Eastwood) on ka hea, aga jääb raamatu elamusele tugevalt alla.