Filosoofiakursus jällekord läbitud.
Haarav lugu.
Mõned tsitaadid:
... kõik kulgeb looduse vankumatute seaduste järgi. Demokritose arvates oli kõige toimuva taga asjades enestes peituv loomulik põhjus ehk sisemine paratamatus.
***
„Olla või mitte olla“ ei ole niisiis kogu küsimus. Küsimus on samuti, mis me oleme. Kas me oleme tõelised lihast ja verest inimesed? Kas meie maailm koosneb tõelistest asjadest – või ümbritseb meid vaid meie teadvus?
***
„Tõeline mõistmine tuleb seestpoolt.“ (Sokrates)
***
„Ma mõtlen, järelikult olen olemas.“ (Descartes)
***
Ka mõtlemise ajalugu – või mõistuse ajalugu – on nagu voolav jõgi. Sinu mõtteviisi määravad nii kõik enne sind elanud inimeste traditsioonidega sinuni „voolavad“ mõtted kui ka sinu enda eluajal valitsevad materiaalsed tingimused. Seetõttu ei saa väita, et mingi mõte on alati ja igavesti õige. Kuid see võib olla õige sel hetkel.
***
Mõistus avaldub eeskätt keeles. Ja keel on midagi niisugust, millesse me sünnime. Ühesõnaga, üksikisik ei loo keelt, aga keel loob üksikisiku.
***
Me osaleme milleski suures, kus igal väiksemalgi eluvormil on oma tähendus suures koosluses.
***
... See on igale kunstnikule teada. Äkitselt on tunne, nagu oleksid kõik uksed ja arhiivisahtlid pärani lahti. Kõik voolab nagi iseenesest – ja me võime ammutada just neid sõnu ja kujundeid, mida vajame. See juhtub siis, kui me pisut alateadvuse „kaant paotame“. Seda võibki inspiratsiooniks nimetada – siis tundub, nagu ei pärineks see, mida me joonistame või kirjutame, meist endist.
***
„Essents“ tähendab asja „olemust“ või „loomust“
Sartre´i järgi pole inimesel kaasasündinud „loomust“. Inimene peab seepärast ise ennast looma. Inimene peab oma loomuse või „essentsi“ ise looma, sest seda ei ole talle valmis kujul antud.
***
Kuid me oleme vabad indiviidid ja oma vabaduse tõttu oleme mõistetud kogu elu valikuid sooritama. Mingeid igavesi väärtusi või norme, mille järgi oma elu elada, ei ole olemas. Seda tähtsam on, milliseid valikuid me teeme. Sest me oleme kõikide oma tegude eest lõpuni vastutavad. Sartre rõhutab just seda, et inimene ei tohi iialgi vältida vastutust oma tegude eest. Seepärast ei saa me ka vastutusest oma valikute eest kõrvale hoida, väites, et me „peame“ tööle minema või et „peame“ järgima teatavaid kodanlikke elumudeleid. Inimesest, kes niiviisi anonüümsesse massi peitu poeb, saab vaid isikupäratu massiinimene. Ta põgeneb iseenese eest eluvaledesse. Kuid inimese vabadus kohustab meid endast midagi tegema, eksisteerima „autentselt“, ehtsalt.
Eriti kehtib see meie eetiliste valikute kohta. Me ei saa iialgi süüdistada „inimloomust“, „inimlikku nõrkust“ või muud sarnast.
***
Sartre üritab tõestada, et teadvust iseeneses pole enne olemas, kui ta midagi tajub. Sest teadvus on alati teadvus millestki. Ja see „miski“ on sama palju meie endi, kui meie ümbruse panus. Me määrame ise, mida me aistime, valides välja meile olulise.