LRK 38-40/2010
Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall
Javier Marías ise on raamatukese kohta järgmist kirjutanud: „Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need «kirjapandud elud» jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan , et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.“
Sellele ongi väga vähe lisada. Need eluloo fragmendid on tõepoolest mõnusa huumoriga kirja pandud. Nauditav lugemine. Eriliselt meeldib mulle peatükk „Täiuslikud kunstnikud“. Mariast inspireeris seda peatükki koostama tema kirjanike portreefotode kollektsioon. Ta otsib esmapilgul tähtsusetuna näivate detailide taga tähendust, teeb seda oskuslikult ja veenvalt. Usun, et värvika tulemuse saavutamise nimel maksis ta tegelikult kohati ka teravmeelsusele lõivu ja (tõenäoliselt) nii kaugeleulatuvaid järeldusi ainuüksi vanade väikesemõõduliste postkaartide vaatlemisest ei ole võimalik teha. Samas tugines ta ka biograafilistele teadmistele … anyway suurepärane oskus kirjeldada ja terav silm.
Tsitaadid:
Kirjaniku pilk on unistav, kuid ometi pisut koketeeriv, samas on see terasest pilk, mis näib tunnistavat midagi ebameeldivat. Pisut isepäised juuksed, kitsehabe ja mitte ülemäära kortsus püksid … Dickensis on midagi keigarlikku, kuid ometi ei suuda ta meid ära petta: mees, kes puhus hinge sisse Pickwickile, Wellerile, Snodgrassile ja paljudele teistele, laseb paista oma tõelisel teravmeelsusel ja lustlikul loomusel järgmise detaili kaudu: Dickens on mees, kes poseerib julgesti toolil kaksiratsa istudes, jalad hooletult harkis. (lk 142 -143)
***
… Mallarme mitte ainult ei sõltu aparaadist, vaid viibib selle kütkes, teenib seda. Tema jaoks on saabunud igavikuline hetk, ajalooline tõehetk, kirjaniku pilk kõneleb saadud juhistest ning soovist kuulda järgmist, see on kuulekas, tänutundest ja lapselikust ootusärevusest tulvil silmavaade. Säärase pilgu kandjat iseloomustab piiritu progressivaimustus … :) (lk 143)
***
Kõige enam valmistab Wilde´ile muret tema nägu. Mõlemal fotol püüab mees kõigest hingest ilus olla, ning tal õnnestub esile manada pilk, justkui ta tõepoolest seda oleks: nõnda vaatavad tänapäeval modellid reklaamides. Suud hoiab ta mõlemal fotol ühtemoodi, just nagu teaks selle omanik peegli ees harjutamise kogemusest, et see on ainumõeldav ilme, ainus, mis sobib.
… Ülemäära avatud ninasõõrmed reedavad ärevust, hinge kinni pidamist (lk 144)
***
Ilme on kummalgi pildil niisama hästi kui ühesugune, teisel vaid pisut karmim ja tüdinum, justkui ootaks kirjanik, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mida ükski pilt kinni ei püüa. Eelkõige jätab Baudelaire mulje alati kiirustavast mehest, kes pildistamise ajaks õieti juba pildilt lahkunud, võib-olla sellepärast, et teda kõige enam köitvad asjad ei peegeldu ta näol, ei püsi seal. (lk 145)
Ilme on kummalgi pildil niisama hästi kui ühesugune, teisel vaid pisut karmim ja tüdinum, justkui ootaks kirjanik, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mida ükski pilt kinni ei püüa. Eelkõige jätab Baudelaire mulje alati kiirustavast mehest, kes pildistamise ajaks õieti juba pildilt lahkunud, võib-olla sellepärast, et teda kõige enam köitvad asjad ei peegeldu ta näol, ei püsi seal. (lk 145)
***
… mehe huulil võib näha armastusväärselt kurikavalat muiet, justkui teaks ta täpselt oma järgmist vastust, oodates vaid, et vestluskaaslane pausi teeks, sest näib, nagu kuulaks Sterne vaid viisakusest kedagi, kes temast sõnaosavuses kaugele maha jääb. (lk 146)
***
Gilde´is on kenake annus ülbust ning tema hoiak on selgesti väljakutsuv, võiks koguni öelda, et see kuulub elukutselisele kahevõitlejale. Tema silmad on kitsid, põiklevad ja halvakspanevad, ning kogu tema hoiak (õieli kael, habe ja otsustavalt ette asetatud jalg) näib terav ja turris. (lk 147)
… vaevatud kaastundlikku pilku mahendavad prillid :)
***
Mõlemal fotol näeme pilku, millega vaadatakse tüütuid, ebasobival ajal saabuvaid külalisi, kellega ei soovita sõnagi vahetada (Faulkner´i kohta – lk 149)
***
Tema nägu on aval, võiks koguni öelda lihtsameelne, pealtnäha abitu. (Borges´e kohta - lk 149)
Võiks jätkata – mulle väga meeldib.