Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Anu Saluäär
Varrak 2009
Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005).
Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on üsna ähmane. – See põimumine meeldib mulle. Üleüldse – meeldib mulle ta lakooniline, eriliste kaunistusteta stiil. Pisku, mille ma allpool tsitaatidena välja tõin, koosneb lausetest, mis on minu arvates väga suurepärased. Samas lugeda oli ikkagi raske. Masendav sügis õues – ning vanad, haiged – juba suremas vanainimesed raamatus oli minu jaoks seekord liig. Torgny Lindgren on muidugi autor, kes p e a b meeldima ja veider küll meeldibki. Pierre Bayard (“Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” autor) kasutaks lühendeid + (hea arvamus) või koguni + + (väga hea arvamus) ja lisaks tähed LT (lehitsetud teos) ja KT (kuuldud teos). :)
Tsitaadid:
Tagapool ukse juures istuv mees magas, tema pea oli rinnale langenud, seitsmeharuline klaastahukatega laelamp peegeldus tema paljalt ja läikivalt pealaelt. Ei olnud näha, et ta hingaks, mõnikord ta ohkas, kas hardalt või et mitte lämbuda. (lk 10)
***
Nad kuulasid edasi ka siis, kui ta vaikis. Miks pidid nad temast aru saama? Esitamata talle ühtki küsimust ja heitmata tänulikku või kaastundlikku pilkugi, tõusid nad üksteise järel püsti ja kõndisid minema …(lk 10)
***
Vestlus polnud teda kunagi köitnud või lõbustanud. Vestluses peab mõte alailma tegema ettearvamatuid haake ja pettekaid, seda moonutatakse ja väänatakse kas selleks et meeldida või kedagi pahandada, ning see muutub häbituks valeks. (lk 13)
***
Öösel oli lund sadanud. Aknast nägi naine esimest korda maastikku: pikka lagedat nõlvakut, kuusemetsa, siledat pinda, mis võis olla järv, mäeharju. See oli maastik, kus hommikuvalgus sai nii palju ruumi kui kulus. Ja paks lumi kattis kogu seda tardunud ääretut tühjust.
***
Olen veendunud, et kõigi meie mõtete, kujutluste ja sümbolite taga on varjul põhjused, ettekäänded ja ajendid, mida me ei suuda valitseda. (lk 126)
***
Kahe päeva eest oli ta lehest lugenud surmakuulutust. Ta ei olnud seda ette näinud. Aga ta oli seda võimalust arvestanud. Vanadus on raske vaenlane. Enamik inimesi jääb sellele alla. (lk 133)
***
See, kes kirjutab, vajab kulunud, äraleierdatud sõnu. Tema maailm on lihtne, kuid ammendamatu. (lk 136)
***
Kirjutamine oli nii raske ja väsitav, et sellest ei tohtinud ega võinud mitte mingil juhul rääkida, see oli kuristik kirjutamise ja rääkimise vahel. Seda enam, et kirjutamine oli kohustus, sest kõik muu olnuks hooletus, suisa tegematajätmine. (lk 166)
***
Kõik olnu on täpselt sama suur nagu see, mida ei ole kunagi olnud. (lk 166)
***
Mälestuste hülgamisel hüljatakse ka teadmised. See on otsekui uuestisünd. (lk 173)
***
„Õnn on kergemeelne libu, kes kuidagi paigal ei püsi.
Sul juukseid paitama käbe, ja juba ta tõttab, maha jääb musi.
Muredaam on teisest puust, su südamesse ta pesa loob.
Ei tema juba lahku sust. Su voodi ääres istub, koob.“ (lk 187)
***
Muusika on tegelikult inimeses peituvate pingete ja vastuolude väljendus. (lk 190)
***
Aga kuidas sa oskasid selle kaardi (kullamäe kaardi J.M.) joonistada?
See polnud midagi erilist, ütles mees. Täiesti tühiasi. See oli peaaegu seesama mis lause tegemine. (lk 298)