Ood lugemisele ja õpetajatele, kes suudavad meid raamatuid armastama panna.
Mulle meenus minu kirjanduse õpetaja, kes oli loomulikult minu lemmikõpetaja. Ta eiras suures osas nõukogude aegset kooliprogrammi; rääkis tundeliselt ja harda armastusega oma lemmikutest; luges neid ette; varustas meid sisukokkuvõtetega; tunnustas meie enda hädiseid katsetusi; elas meie avastustele kaasa.
Veel meenus mulle minu vanem vend, kes luges mulle (väikesele tüütusele) ette enamuse Lindgren´i, Annie M. G. Schmidt´i ja Nikolai Nossov´i raamatutest, juba enne, kui ma kuueseks sain. Ta tegi seda lihtsalt selleks, et saaks teha seda, mida ta kõige enam tahtis teha ja pääseks minu kantseldamisest. Ma olen tänini tänulik.
Tsitaadid:
Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha. See vaikus on meie läheduse tagatis. Raamat on loetud, kuid meie pole sellest ikka veel väljas. … Ta hoiab meid Suure Välise eest. See püstitab meile kõrge vaatlustorni üle ümberkaudsete maastike. Me oleme lugenud ja me oleme vaikinud … (lk 74)
***
Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest – kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme. (lk 137)
***
Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi.
(lk 159)
***