Pildid joonistanud Priit Rea
Ei juhtu
just tihti, et üks suhteliselt uus raamat näeks raamatukoguriiulil välja nagu
kapsas. Minu lemmikraamatukogust on „Isamoodi unejutte“ nii palju laenutatud,
et see tõesti näeb paljukasutatud välja, kuigi ilmus see raamat alles 2017.
aastal.
Priit Rea
joonistatud pildid on detailirikkad ja värvirõõmsad. Ning mis peamine, need sobivad
lugude lõbusa meeleoluga. Ma usun, et kunstnik leidis end tööd alustades
õnnelikust olukorrast, sest tekst on inspireeriv ja fantaasiarikas.
Peategelane,
viie aastane Marta, on nutikas, nõudlik ja naeruhimuline. Ta tahab, et talle
igal õhtul lauldaks või unejuttu loetaks, enne ta magama ei jää. Ta seab veel ka
lisatingimusi, unelaulu esitaja peab viisi pidama ja unejutt peab olema varem
kuulmata. Marta isa õnnetuseks laulda ei oska ja kõik muinasjutud, mida ta
teab, on tütrele juba tuttavad. Niisiis mõtleb ta ise lugusid välja. Alguses
veidi kobavaid, aga mida edasi seda toredamaid.
Mulle eriliselt
meeldis isa ja Marta vaheline napp ja tabav dialoog.
„Kas emme ajab ka iga päev habet?“ küsis Marta.
„Ei aja,“ naeris isa. „Naistel ei kasva habe.“
„Miks?“ küsis Marta.
„Sest nad on naised,“ seletas isa. „Neil ei ole habet ega
vuntse ja sellepärast on nad ilusad. Kui sina suureks kasvad, ei ole sinul ka
habet ega vuntse.“
„Kahju,“ ütles Marta.
Kui
mõelda, milline üks hea lasteraamat võiks olla, siis selline võiks see küll
olla.