Illustreerinud
Hillar Mets
Selle raamatu illustratsioonid on sobivalt koomilised ja raamatu meeleoluga igatpidi kooskõlas.
Kuna ma
kirjutan ikka ja jälle raamatutest, mis mulle väga meeldivad, hakkan ma ennast
ilmselt nii mõneski mõttes kordama. Aga raamatud ise on erilaadsed ja igaüks on
omamoodi tore.
Seda
raamatut lugedes mõtlesin muu hulgas, mis võis Priit Põhjalat inspireerida ja
tegin terve rea oletusi, mis on rohkem nagu küsimused, sest nende
paikapidavust ma kuidagi kontrollida ei saa. (Ükskõik, mis raamatut lugedes,
teeb neid oletusi ilmselt iga lugeja. ‒ Ma arvan.) Minu küsimused/oletused olid umbes
sellised: „Huvitav, kas kirjanik Priit elab ka ise sellises vahvas majas, ja
kas ta ise on rohkem see väike Karl Priidu või siis rohkem see naaberkorteris
elav onu Priit? Või siis on ta neis mõlemas tegelases või koguni kõigis neis tegelastes?“
Sest nii on see ju alailma. Me pole õnneks nii üheülbalised ja meie sees on
rohkem tegelasi, kui see üks, kes me esmapilgul tundume olevat. Siis ma
mõtlesin veel, et see Karl Priidu on üks õnnelik poiss, sest tal on vedanud
vanemate, sugulaste, majanaabrite ja isegi klassivendadega. Klassivendadel on muide
kõigil väga huvitavad nimed: Declan, Händrju, Rico Rasmus ja Matrix. :)
Lugeda
oli seda raamatut hea ja mõnus. Ja selle nautimiseks ei pea sugugi laps olema. Vedelesin
diivanil, tegin igasugu totakaid hääli (umbes selliseid: „Haa!“; „Haaa-ha!; „Ha-ha-ha!“
ja „Ooh!“) ning pidin oma kaaskodanikele selgitama, et on naljakas ja minuga on
endiselt enam-vähem korras.
Väike Karl Priidu oma siiruses ja aktiivsuses on
väga koomiline. Naljad ehitavad
end üsna aeglaselt üles ehk terve stseen on naljakas kuni kulminatsioonini välja.
Nalja parimaks mõistmiseks peaks ümber kirjutama terve lehekülje või isegi
terve peatüki. Mina nii palju ei jaksa.
„Sedasi,“ ütles isa. „Kui ma olen tumba, siis ma lihtsalt
konutan siin oma liigikaaslase juures ja ei tee mitte midagi. Tumbad ju ei tee
midagi. Kui tahate, võite mu peal istuda, siis on minust natukegi kasu.“
Ja seda öeldes oli ta ikka täitsa üleni solvunud, kõrvad
ja käed ja kõik muu ka. Ma sain isast täitsa hästi aru, sest minu meelest ei
ole ta üldse tumba moodigi. Minu meelest on ta rohkem nagu see kõrge ja natuke
logisev raamaturiiul, mis meie elutoas seisab. Nii ma isale ütlesingi, et teda
lohutada ...
***
Kui isa kuulis, mis vahepeal juhtunud oli, võttis ta
maast lund, tegi korraliku kõva lumepalli ja küsis minu käest: „Sa sihtisid
seda vihmaveetoru, eks ole?“
Ma noogutasin ja isa ütles: „He-he-hee! Jälgi nüüd,
kuidas ässad märki viskavad.“
Ja siis tõstis ta käe üles, sihtis ja viskas lumepalli
hirmsa jõuga otse Helmi-tädi aknasse, kujutad sa ette.
***
Spaa on selline maja, kus on palju vanne ja tugevad
tädid, kes sind mudivad.