KUMMITUSTE PEATÄNAV

Kirjutas Jana Maasik

Illustreeris ja kujundas Urmas Viik

Toimetas Eha Kõrge

Kirjastas Varrak

Toetas Eesti Kultuurkapital

208 lk, kõva köide

Lugu sai mingis mõttes alguse siis, kui ma olin üheksane. Ma ei ole seda raamatut kõik need aastad kirjutanud, kuid ikkagi sai siis kõik alguse. See on kaotusega leppimise, aga mitte kaotusest ülesaamise lugu. Minu jaoks pigem helge kui sünge lugu. Selles raamatus on pööraseid tagaajamisi ja põgenemisi, viiteid ajalukku ja korralikke fantaasiauperpalle. Ja mis veel oluline, Urmas Viik lõi sellele raamatule super ägedad, tekstitäpsed ja looga väga hästi kokku sobivad illustratsioonid.    

Kaanele on kirjutatud:

See fantaasiaseiklus viib lugeja teistsugusesse Tallinna. Linna, mille tänavatele on paigaldatud vaimudetektorid ning kus inimeste seas liiguvad kummitused, Vahepealsuse vahtkondlased ja võtmevalvurid.

Kaheteistaastased kaksikud Hugo ja Loona leiavad kaks nädalat pärast isa matuseid salapärase võtme, mis ajab kihevile kogu Tallinna vanalinna kummituste koorekihi. Veelgi keerulisemaks muudavad niigi raske olukorra Kummitusteuuringu Instituudi korrumpeerunud teaduri kahtlased tehingud. Kaksikuid ja võtit kaitsta püüdes on Vahepealsuse võtmevalvurid Aaria ja Magnus lakkamatult tegevuses. Hugot ja Loonat ootab ees keeruline ülesanne uurida välja, mis võtmega on tegu, ning leida värav, mille võti avab.

Esimene katkend:

Krahv oli pikk ja kõhn, teravate põlvede ja küünarnukkidega härra, kes kandis seljas naeruväärset öökuube, peas teravatipulist mütsikest ning jalas villaseid sokke. 

„Viel Glück!”* karjus ta koomilise kõrge häälega ja viskas Magnuse poole lillepoti. 

„Mööda!” 

Voodislamajad kargasid kära peale istuli, mõlemal juuksed püsti ja silmad õudusest pärani. Magnus tormas ust paugutades elutuppa ja surus linki ülespoole, samal ajal kui krahv teisel pool ust kogu jõudu kokku võttes linki allapoole pressis. Voodisviibijad kuulsid metsikut lõginat, nägid ukse rappumist piitade sees ja lingi närvilist tõmblemist. Ja siis paiskus uks uuesti pärani. Magamistoa ploomipunased kardinad visklesid siinidel hullunult paremale ja vasakule. Peeglikapilt lendasid ühe jutiga maha kõik Elaisa peened deodorandid ja professori lõhnaveed. Magnus viskas krahvi küünlajalaga, teleripuldiga, professori sussidega, Elaisa püksikute, rinnahoidja ja kitliga – põhimõtteliselt kõigega, mis pihku jäi. Siis põrkasid nad kokku, ründasid ja sööstsid jälle eemale. 

Viska, pareeri, varju. 

„Viel Glück!” karjus krahv juba teist korda ja järgmine lillepott, seekord kaktus, lendas Magnuse poole. Magnus põikas eest. Pott lendas vastu professor Kruubeli kõrget laupa. Professor huilgas valust. Proua Elaisa oli seda nägu, et ta hakkab kohe aru kaotama. Ta naeris hüsteeriliselt. 

Võitlus kandus professori kabinetti. Midagi rasket kukkus mürtsatusega millegi kõva vastu. Professor ise tormas väljapääsu poole, kaktusenõelad otsmikul turritamas. Elaisa hirnus pööraselt ja toetus vastu uksepiita, et mitte ümber kukkuda. Professor tormas edasi.

Teine katkend

Nad lähenesid ettevaatlikult, kordades kõrgemal kui nad tavaliselt liikusid. Munga, Viru, Vene ja Aia tänav kubisesid kummitustest. Nii neist, keda Elvera oli turgutanud ja teaduse sõdalaseks koolitanud, kui ka Vahepealsuse vahtkondlastest. Viimased paistsid esmapilgul olevat vähemuses, kuid esmapilk oli petlik. Vahtkondlased polnud lihtsalt nii hajutatud. Olid grupid, kes pidid kaitsma eesvõitlejate seljatagust, ja olid veel need, kes kaitsesid külgesid. Enamik vahtkondlastest kükitas üldse katustel. Neid oli varustatud kilbitaoliste plaatidega ja nende rakmetaskud olid kordades raskemad kui Magnuse ja Aaria omad tavalisel päeval. 

Ka Müürivahe tänav polnud tühi. Kaksikute maja silmates Magnus vilistas vaikselt. Aaria surus hambad kokku. Ärevus soonis ta kõri. Selle ilusa kivimaja katusel istus neli manulist ja maja ees passis veel kuus. Lõpuks polnud neil õrna aimugi, kui palju neid veel oli majja sisse imbunud. Aarial polnud isegi rakmeid, rääkimata pulpsidest, kogujatest või feliksitest. Elvera oli kõik ära võtnud. Nad suundusid lähima vahtkondlaste grupi juurde, et end varustada, kiirelt turgutada ja abi paluda. Kõik see võttis aega. Tagasiteel oli kell juba pool kaksteist. Nendega ühinenud vahtkondlased võtsid kohe maha neli katusel redutavat manulist. 

Tänaval nii lihtsalt ei läinud, liikumist katusel oli märgatud. Läks lahti võitlus. Vahtkondlased kukutasid ühtlaste vahemaadega kõnniteele kümme kogujat. Klõps ... Klõps. Loetud sekundid hiljem lendasid nende vahel juba feliksid, instituudis leiutatud haisvad hävitajad ja uimastajad. Esimesena sai tabamuse Timukas Timotheus, kes oli tuntud selle poolest, et ta käis Toompea majades läbi lukuaukude oigamas ja öösiti koridorides uitamas. Vahtkondlased võitlesid ringis, kõigil selg ringi keskjoone poole. Aaria ja Magnus ringi ei mahtunud, nad varjusid Melissa punase autopõrnika taha. 

„Sa võta seinu, ma võtan taevast,” kamandas Aaria. 

Peaaegu kohe märkas Magnus vilksatust krohvipinnal ning seejärel ilmus nähtavale kaks silma. Need olid hiigelsuured, ilusad ja väga pahased silmad. Magnus kummardas kergelt ning võttis samal ajal peaaegu nähtamatu liigutusega maha Aaria poole heidetud uimastaja. Suuresilmne Loviisa ei liigutanud, ta jätkas ainiti põrnitsemist. Kui Magnusel oli mahti jälle tema poole vaadata, pahvatas Loviisa: „Kes see tüdruk on!?” 

„Saage tuttavaks. Aaria ... Loviisa ... Loviisa ... Aaria.” 

Poiss kummardas nõtkelt, et tema pea poole visatud hävitaja mööda lasta, viskus küljele, triivis müürile ja tiris sealt alla üheksakümne viie aastase naiskummituse, kelle silmanägemine oli nii vilets, et ta täiesti huupi hävitajaid pildus. Magnus surus naisele taskusse oma magneesiumisoola ja jättis ta siis viisakuste saatel koguja kohale aeglaseid tiire tegema. Aaria pääses üle noatera järgmisest rünnakust. Ta veeretas end auto alt läbi, ainult selleks, et kuulda Loviisat kasvava raevuga nõudmas: „Sa pidid mind täna kaitsma! Kas sa unustasid?!”

 

VASTUTUS, "PUNASED JOONED" ARVUSTUSTE MAAILMAS JA W.H. AUDEN

Arvustuse adressaadiks peaksid justkui alati olema teised lugejad, mitte arvustatava raamatu autor, kuid reaalses elus see muidugi nii ei ole, autor saab niikuinii pihta. Erineval viisil ja erinevate tagajärgedega. Samas võib iga autor kinnitada, et surmvaikuses sündinud ja samasuguses vaikuses surnud raamat on paras õudusunenägu (vastasel juhul tekiks küsimus, miks avaldamise vaev üldse ette võeti). Praegune „arvamuste paljususe aeg“ ei pane mind igatsema aega, kui raamatuid ilmus vähe ja kaks tunnustatud spetsialisti kirjutasid ajalehes, mida asjast peaks arvama. Leian, et näiteks Goodreads on oma arvamuse avaldamiseks väga hea keskkond, olen ise vahel mõne sõna kirjutanud ning lisaks ka isiklikult (erinevatel põhjustel) paljudele arvustuste kirjutajatele väga tänulik.  

Järgneva osas võidakse minuga mitte nõustuda, aga minu arvates kaasneb arvustuse kirjutamisega ka vastutus. Kui inimeste empaatiaga on nagu on, ja pole võimalik loota, et arvustaja mõistab, kuidas tunneb end arvustatava raamatu autor, siis peaksid kehtima vähemalt need kolm reeglit, millest üleastumine pole minu arvates õige.  

1.   Debüüti ei peksta!

Ma ei arva ka, et peaks põhjendamatut kiidulaulu laulma.

2.   Autorit ja tema teose lugejaid ei alandata.

Ehk alandamisel tuleks piirduda ainult raamatuga, - kui sellist tegevust üldse harrastada. 

3. Kui puuduvad väga vettpidavad tõendid, ei kasutata väljendeid, mis viitavad plagiaadile.

Selliste sõnakombinatsioonide kasutamisest, nagu: on üks ühele sarnane; on täpselt samasugune; kogu kompott meenutab liialt jne, tuleks minu arvates hoiduda, sest arvustuse lugejatel ei pruugi aimugi olla arvustaja assotsiatsioonidest ja motiividest. Inimestel on kalduvus uskuda seda, mida nad loevad.

Mulle väga meeldib W. H. Audeni „39 luuletust ja 5 esseed“ (LR 2012/3-6). Toon siin ära kaks tsitaati.

Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta halvaks peab, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alandab. (lk 68)

*

Kriitik võib osutada mulle ühe või rohkem järgmistest teenetest:

- tutvustada autoreid või teoseid, millest ma seni teadlik ei olnud;

- veenda mind, et olen alahinnanud mõnd autorit või teost, sest ei ole neid küllalt hoolikalt lugenud;

- näidata eri ajastute, kultuuride ja teoste vahelisi seoseid, mida ma poleks ealeski ise märganud, sest ma ei tea piisavalt ega hakka kunagi teadma;

- anda mulle teosest tõlgendus, mis suurendaks minu arusaamist sellest;

- heita valgust kunsti „valmistamisprotsessile“;

- heita valgust kunsti seostele elu, teaduse, majanduse, eetika, religiooniga jne. (lk 66-67)

 

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57“

Illustreerinud Elo Annion

Head raamatud on mulle veidi nagu lapsepõlve salapaigad, nahistad seal kõigi silma eest ära ja väga harva usaldad neid kellegi teisega jagada. Mina aga võtsin aasta alguses pähe, et kirjutan igal kuul vähemalt ühest viimase viie aasta jooksul ilmunud lasteraamatust. Ehk siis, ma tegin aasta alguses otsuse, et lasen oma salapaikadesse vabalt sisse jalutada. Eesmärk pühendab abinõu ja eesmärk oli muidugi üllas.  

Eva Roosi „Teistmoodi Mööblipood“ rabas mind eelkõige rikka sõnavara, metafooride ja naljakate võrdlustega. Raamatu kasuks räägivad veel harrypotterlik fantaasiarikkus, usutavad (ja vahvad) tegelased ning lugu, mis sunnib lõpuni lugema. On veel ka südamlikkus ja ühe armsa poisikese reaalne mure oma üldse mitte mõistlike vanemate pärast.

Selles raamatus on kõik olemas (- millistes kogustes seda kõike pakutakse ja näha tahetakse, on alati niikuinii maitse ja kogemuste asi). 

Aramildat (umbes paarisaja aastast mööblipoe omanikku) kirjeldab autor nii: „Aramilda oli suurepärane lugude rääkija. Ta kasutas naljakaid võrdlusi ja pikkis loo sisse huvitavaid (kuigi enamasti täiesti mõttetuid) pisiasju.“  See lugude rääkimise oskus ning naljakate võrdluste asi on Eval ja Aramildal igatahes ühine.

Kokkuvõttes leidsin ma sellest raamatust seda, mida ma raamatutes armastan, imetlen ja kleepsudega ära märgin. Lugemine ei läinud seetõttu sugugi kiiresti, aga aega peakski ju täitma millegagi, mis on meeldiv.

Aramilda avas poeukse. Tänav hingas poodi sisse. Sügis kasutas juhust ja köhis kusagilt kaasa haaratud  koltunud lehti tervituseks üle läve. Vallatus tujus tuul trügis Aramildast mööda, tegi põgusa tiiru poes ning pühkis siis katkisest aknast välja nagu põgenev murdvaras.

***

Kellelgi polnud õiget isu. Lõbus hommikuprogramm raadiost ja kuldne sügisene päikesepaiste akna taga olid kohatud nagu klounid matustel.

***

Piru istus samal ajal eemal, toidupoe hoidiseriiuleid täis vahekäigus ning vahtis uduse ja kleepuva pilguga moosipurke.

***

„Me ei lähe vist täna kuhugi,“ arvas Olle, kes oli järgmise tooli alt leidnud hunniku helesinist pudi. Need olid põhjalikult puruks näritud jalutusrihma kurvad jäänused.

***

 Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellelegi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.

***

Ta teadis, et õpetaja arvamus on nagu õpetaja ise: kumbagi ei tasu ümber lükata, midagi head sellest ei tule. 😀

Anti Saar „Pärt läheb uuele ringile“

Illustreerinud Anna Ring

Ma alustan Anna Ringi illustratsioonidest. Need on minu arvates täiesti erilised. Tema piltide rakurss, rasvakriidi moodi joon, naljakad karakterid, värvivalik, tema viis rõhutada peategelast türkiisi, kollase, sinise ja punasega keset hall-must-valget ümbrust on kokku nii hea kooslus, et raske on kujutleda midagi paremat. Väga äge💗

Bussisõit läbi Pärdi silmade on just niisama tore. Kui palju mõtteid jõuab Pärt mõelda! Ja kõik ikka asjakohased. Pole ju naljaasi ekselda esimest korda üksi keset suurt linna, - bussis küll, aga kes neid busse ja bussijuhtegi teab.

Mis siis, kui ta nüüd peatub ja ütleb, et see on tema kodu ja et kõik peavad maha minema? Ma ei usu, et ta oleks lubanud mul oma bussi ööbima jääda. Aga võib-olla bussijuhid elavadki bussis, nagu autojuhid, kes pikkadel reisidel käivad ...

Äpardusi ikka juhtub, aga see, kuidas Pärt nende olukordadega hakkama saab, võiks nii mõnelegi lapsele sarnases situatsioonis eeskujuks olla. Niisiis on õpetlik ivagi olemas ja loo sisse kenasti ära peidetud.

Margit Saluste „Kõik tööd on head II“

Margit Saluste kirjutanud jutud ja joonistanud pildid

Kui lahedad pildid selles raamatus on! Lihtsalt imesta ja imetle!

Sisu läheb veidi samasse sarja kui Aidi Valliku ja Elina Sildre „Minu käed“. Kirjutatud selleks, et rahuldada pisikese lugeja teadmisjanu.

Kes on gemmoloog? Hea küll, seda ma siiski teadsin. Aga, kes on lepidopteroloog, seda mitte. Nüüd siis tean. Hea on teada.

Lugeja saab tuttavaks seitsmekümne erineva elukutsega. Vaestel lastel, kellelt täiskasvanud tihtilugu küsivad: „Noh, kelleks sa siis saada tahad?“, on vähemalt, mille vahel valida. Ja tõsi ta on, kõik tööd on head. Raamatut lugedes, ei teki selles mingit kahtlust. Kusjuures, mina sattusin ju lugema teist osa. Olemas on ka esimene osa!

Lepidopteroloog Liisa uurib liblikaliike ja nende elukohti. Liblikauurijal peavad olema väledad jalad ja terav silm. Keset värvilist lillemerd või tintmusta ööpimedust pole lihtne liblikat tabada. Liisal on liblikavõrk alati kaasas ...

Aidi Vallik, Elina Sildre „Minu käed“

Raamat pisikestele. Mõeldud arendama päris väikese lapse arusaamist iseenda kehast ja sellega seotud sõnavarast.

Lihtsalt, vahvalt ja rõõmsameelselt kirjutatud tekst. Kusjuures piltidel on just niisama tähtis roll kanda kui sõnadel. Läbivalt õrnad, ilusad ja murtud toonid. Kokkuvõttes eakohane ja terviklik. On, mida imetleda, samal ajal kui emme-issi loevad.

Tagakaanelt sain teada, et ilmunud on ka „Minu jalad“. Ma päris usun, et nii mõneski peres on see ribadeks loetud. Meil olid ka kunagi mõned sellised raamatud, mis päevas mitu korda ette võeti, – raamatud värvidest, aastaaegadest, numbritest, inimestest, heast ja halvast ...

Näppudel olid vanasti isegi nimed! Pöidla nimi oli Täitapp. Nimetissõrme nimi oli Kotinõel. Edasi tulid Pikk-Peeter, Nimeta-Mats ja Väike-Ats.

***

Kui inimesel on kaval tuju, siis teeb ta sõrmenipsu.

Kui kõik on väga hästi, ajame pöidla püsti. :)

Triinu Laan „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass“

Pildid joonistanud Anne Pikkov  

„Magama panna!“ ütlevad võõrad. Aga kassi inimesed mõtlevad teisiti. Las vana katkine kass läheb magama siis, kui ise tahab. „Kes meie sellised oleme, et võime otsustada, kuna kass surema peab?“ küsivad kassi inimesed, „inimesi ei panda ju magama, kui nad lonkavad, ei näe või ei kuule või häda potist mööda teevad – miks siis kassiga teisiti peaks olema?“ Vana katkine kass on tema inimeste jaoks nagu üks täiesti harilik vanainimene oma hädadega.

Kõik, mida ma öelda tahan, näib olevat tühine selle kõrval, mida raamatus öeldakse. Vahel on nii, - need on eriti head raamatud. See raamat on südamlik ja nukker, vanaks saamise ja äraminemise lugu. Aga sellegipoolest on selles raamatus ka väike naerukild. Täpselt nagu elus. On kõike.

Anne Pikkovi pilte tahaks jäädagi imetlema. Killukesed ajalehest, vanast tapeedist, pitskardinatest ja sinisest tekist. Tükikesed sellest ajast, kui vanaema ja võib-olla ka vana katkine kass olid veel noored. Ja siis vanaema jooni täis ilus nägu, ja Kristel, kelle nimi ei ole veel vanaks jäänud. Must leinav koer, labidas haua kõrval ja teise maailma püstkoda.

Lugu ja pilt. Väga meeldis.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai“

Marja-Liisa Platsi illustratsioonid oma tuntud headuses.

Raamatu pealkiri on intrigeeriv. Veel enne, kui ma lugemisega alustasin, jõudsin mõelda, missuguse naise leidmise looga võiks tegu olla. Saamatu-isa-kuri-võõrasema variant käis mu peast igatahes läbi. Õnnetu tütar, kelle elu segi paisatakse, kuna areenile ilmub mingi naine, kes ei suuda eales asendada ema, variandile mõtlesin ka. Mõtlesin veel lagunevatele perekondadele, hoo pealt tekkivatele kärgperedele ja kõige selle kiiluvees ulpivale õnnetule varateismelisele.

Lühidalt, mõtlesin lugudele, mis on tuttavad ja lõputult korduvad.

Aga see lugu on märksa ebatavalisem. Minajutustaja, 12-aastane Kaisa, räägib südamliku loo hoolivast isast ja armastavast tütrest. Kusjuures, ei tekkinud hetkekski kahtlust, et sellist mõistlikku tütart nüüd küll olemas ei ole. Lugu on vägagi usutav. 

Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli alles väike. Nüüd, aastaid hiljem, on pereisa Sten võtnud nõuks uus naine leida. Isa õnneks soovib tütar, et isa oleks õnnelik, kuid sellisele toetusele vaatamata pole naise leidmine kerge ülesanne. Alguse saab ebaõnnestumiste jada, kus üksteise järel ilmuvad Kaisa koju uued ja huvitavad emakandidaadid. Üks koomiline situatsioon järgneb teisele. Kokkuvõttes võiksid need kohtingute kirjeldused päris õpetlikud olla, – mõnel juhul võiks see raamat isegi eneseabiõpikuna kvalifitseeruda. :)

***            

„Kui ma sinu emaga koos olin, siis ma omast arust teadsin, mis see armastus on,“ tunnistas isa. „Aga nüüd ... ma ei tea, kas olen mina vahepeal muutunud või on hoopis armastus teiseks saanud, aga nüüd on see kuidagi keerulisem.“

„Mis asi on keerulisem?“

„Teda ära tunda.“

...

„Et nagu seetõttu, et armastus ei hüüa tulles?“

Isa hakkas naerma. „No tegelikult öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles, aga ega armastus muidugi ka ei hüüa.“

*** 

Kui Eestis leidub veel üks inimene, kes sarnaselt minuga ei lugenud seda raamatut läbi 2016. aastal ja erinevalt minust pole seda tänaseni teinud, võiks ta selle vea nüüd ja kohe parandada. See raamat on väga hästi kirjutatud. Minavorm sobib Reeli Reinausile. Ja kui keegi koostab kuskil nimekirja, mille päisesse kirjutatakse: Eesti lastekirjanduse kuldvara, siis võiks see raamat julgelt leida koha esiviisikus. 

Pille Kant „Naaskli lood“

Illustreerinud  Maido Hollo

Jälle üks vahva lasteraamat, mille peategelased pole lapsed. Lapsed ilmuvad selle raamatu lehekülgedele vaid meenutustes ja sedagi väga harva. Samas peategelane Naaskel (või Hirmus Põrguline ja Igavene Needus) käitub küll üsna lapsikult, kuigi tal on vanust ehk juba üle saja aasta. See tilluke tegelane mossitab armsalt, on maias ja egoistlik, teeb alailma pahandusi, ega taha üksi kodus olla. Ta on uudishimulik, ning kui ta kassipojaga möllab, siis ikka põhjalikult. Ta on peaaegu alati veendunud, et tema teab maailma asju kõige paremini ja väljendab end vägagi sõnakalt (vahel suisa sõjakalt).
Teen pakkumise, et minajutustaja Nora-Liisa on vast kahekümneaastane. Ta alles alustab oma elu vanaema vanas majas, naabriteks muldvanad mutikesed. Tema elu võiks seal põldude keskel olla üsna nukker ja üksildane, aga õnneks kohtub ta selles majas Naaskliga. 

Lugedes tabasin end mõttelt, et tegelikult ongi see lugu teekonnast ühe elusolendi tundmaõppimisel. Nii nagu lapsevanem hoiab ja kaitseb last, lepib ta iseloomuga ja toetab, nii teeb ka Nora-Liisa Naasklit kantseldades.

Mulle meeldib selle raamatu juures eriti Nora-Liisa ja Naaskli vaheline dialoog. See on lõbus, neile tegelastele omane ja tabav.

„Kas sul on midagi viga?“ küsisin ehmunult.

„Ma ei tea, mul on imelik tunne. Umbes nagu siis, kui me vennaga ennast hästi palju ühe koha peal keerutasime ja siis pikali viskasime. Siis oli ka hirmus paha olla,“ vastas ta hädiselt.

Katsusin näpuga ta otsaesist, see oli tulikuum!

„Sa oled ju haigeks jäänud!“ hüüdsin mina.

„Olen vist jah. Kuigi ma tavaliselt ei ole haige, kuid vahel harva siiski,“ nõustus ta.

„Aga kuidas sind ravida?“ olin nõutu. „Kas sa rohtu üldse tohid süüa?“

„Milleks ma peaksin rohtu sööma? Ega ma lehm ei ole!“ protesteeris Naaskel. :)

  

Kindlasti oleneb see lapsest, aga mina paigutaksin selle raamatu, nagu ka väga paljud teised väga head lasteraamatud, ettelugemise raamatute sekka. See võiks olla tore raamat, mida kuue-seitsme-kaheksa-aastasele ette lugeda, sest selles eas laste lugudenälg ja soov maailma avastada on suur, samas lugemisoskus jääb sellele näljale veel jalgu. Vanemate laste lugemisoskus on küll piisavalt hea, aga sageli hakkavad nad selles eas raamatutest eelkõige seikluseid otsima. 
-- Ja siin võin ma ka eksida, sest üheksa-kümneaastased otsivad raamatutest ka maagiat, ja maagiat leidub "Naaskli lugudes" küll. 
-- Ja lõpuks võin ma siingi eksida, sest õnneks on lapsed erinevad ja loevad igasuguseid raamatuid. :)

Margus Karu „Hobune Henry unenägu“

Britt Samosoni illustratsioonid

Päris mitu nädalat kõhklesin, et kas julgen sellest raamatust kirjutada või mitte. Nüüd ma siiski kirjutan. Eelkõige vist sellepärast, et raamatud elavad oma elu, meie oma, ja see raamat läks mulle hinge.

Mitmekihiline. 

Selles loos on nii palju allhoovuseid (allegooriat ja sümboleid), mis on vaid kaudselt tajutavad, et samahästi võiks see raamat ollagi kirjutatud täiskasvanutele. Korraks tekkis paralleel Orwelli „Loomade farmiga“, aga ainult korraks, usun, et autori eesmärk oli jutustada helge lugu. ‒ Lugu, mis kulgeb kahes maailmas ja lõpeb paremas.

Lasteraamat.

Jättes tahaplaanile täiskasvanulikud mõtted oma tee otsimisest, unistuste poole püüdlemisest, igatsusest tundma õppida tundmatut ja nukrad paralleelid inimeste elus ettetulevatest raskustest, on see igatahes lasteraamat. Minu seitsmeaastasele sugulasele, kellele ma seda ette lugesin, andsid selle raamatu eriliselt kaunid, õrnad ja detailirikkad illustratsioonid ning unenägude ükssarviku lugu mitmeks päevaks mänguainest.

„Miks sa nukrutsed, Henry?“

„See elu siin unenäos on nii ilus ja huvitav. Ma olen näinud imelisi maailmu ja leidnud häid sõpru ...  aga ma ei saa seda korralikult nautida, sest ma kardan, et ärkan jälle üles,“ sõnas ükssarvik nukralt.

„Hobuke, nüüd sa oled küll millestki täiesti valesti aru saanud,“ itsitas kitseke tähesõra sisse. „See siin ongi päris elu. See, kus sa elad kurba laudaelu, on lihtsalt su hirmuunenägu.“

Nii jäigi Henry koos Lauraga unenäomaailma elama. Nad särasid tähtedena öötaevas ...

Risto J. Juvanen „Herbert Jahunäpp Kaugekandist“

Illustreerinud Marko Pikkat

See on üks vahvate illustratsioonidega vahva raamat. Hea ja hoogsa stiiliga kirjutatud. Laps minu sees nautis selle lugemist ja ma olen päris kindel, et umbes seitsmeaastane mina oleks sellest raamatust isegi suuremat rõõmu tundnud.

Tavatu on see lasteraamat selles mõttes, et peategelane pole laps, ja kui ma hiljem järele mõtlesin, ei meenunud mulle, kas ma selles raamatus üldse lapsi kohtasin. Kui, siis üsna kõrvalistes rollides ja taustal. Peategelane, Herbert Jahunäpp, on oma parimais aastais ja huvitav härra. Ta on avatud meeltega ning härrale ja väikelinna mehele sobivalt tegus, viisakas ja üldjuhul rõõmus. Lisaks on ta veel osavate kätega ja andekas kokk. 

Linnakeses, kus Herbert oma restorani avab, on keskväljak, kellatorn, raekoda, kirik, pagaritöökoda ja sepikoda. Aga päris tavaline aedlinn see küll pole. Selle linna taevalaotuses võib näha draakonit, sealsel turul müüdi kord ükssarviku muna ja ühel talveööl otsisid seal tormivarju rohelised mehikesed. Võib-olla just sellepärast Herberti ettevõtmised seal õnnestuvadki. Ta sõbruneb juuksur Jüri, Maamatsi ja lendur Helgaga. Nende elu on seikluslik, vahel mõistatuslik ja ilus.

Igaühel on midagi, mida võiks nimetada talendiks, sest kõik me oleme andekad mingil alal. Ei pea ju tingimata oma talendiga elatist teenima, võib olla ka selline salajane talent, mida keegi ei tea.
***
Suvel külvavad oma lõhnaga linna üle lilled, sügisel on aga tunda õunte ja marjade lõhna. Talviti ümbritseb linna suusaradade rägastik. Kaugekandi - nii seda linnakest kutsutakse.

Boonusena võib raamatu lehekülgedelt leida vahvaid retsepte.

Markus Saksatamm „Hiir, kes oskas võõraid keeli“

Illustreerinud Katrin Ehrlich

Katrin Ehrlichi pildid on tõeliselt värvikirevad ja neid jagub igale leheküljele. Lastele meeldib neid kindlasti imetleda. Suurtele ka.

Raamat koosneb lühijuttudest. Ma usun, et neid on vahva lugeda ükskõik millises vanuses lugejal. Ning kui läheb ettelugemiseks, siis pärast on, mille üle mõtteid vahetada. Igas loo sees on kas väike või suur õpetussõna või muidu mõtlemapanev vint: upsakas kaktus saab siilipoisilt ninanipsu; hiirepere veendub võõrkeelte oskuse kasulikkuses (ehk lugu hiirest, kes oskas haukuda, kaagutada, kireda ja lennukite moodi põriseda :)); tervislikud eluviisid ning hea kuum tee peletavad eemale Nohu Päti ja Kõha Kaagi; ilvese ja konna sõpruse lugu õpetab külas viisakaks jääma; jäätisepaber igatseb omasuguste jäätisepaberite juurde; Tigu Tiuks ja ämblik Ämbu asutavad koos tsirkuse (ehk lugu sellest, kuidas ise igavust peletada); tihane kaitseb oma sõpra ja päkapikud premeerivad teda selle eest isuäratava rasvapalliga.

Minu lapsed armastasid pärast ettelugemist ise lugusid välja mõelda. Kahju, et mul pole enam võimalik nende peal testida, mida nad räägiksid näiteks pärast selliseid vahvaid lugusid, kus ennasttäis kapsauss peab kõrvitsat Kuuks või riidekapi asukad valmistuvad talveks. 

Fantaasiarikkad lood ergutavad fantaasialendu.

To-to-tomatina

punetan kui klouninina.

La-la-laulan ma,

Minust ketšupit ei saa.

***

„Olete tublid kodanikud,“ kuulutas president (põder). „Teid tuleb tingimata autasustada.“

Ja seda ta kohe tegigi. Kuna metsas aumärke ei ole, siis jagas põder ilusaid läikivaid maipõrnikaid. Selle vastu ei olnud teistel midagi. Põrnikad on ju isegi paremad märgid, sest oskavad vahvalt põriseda.

 ***

Muide, pimedas kandis ta (jänes, kes hakkas trollibussiks) alati helendavat jaaniussi. See oli tal helkuri asemel. Liikluses on ju ohutus kõige tähtsam!

Eesti lastekirjanduse lugemise aasta. Vahekokkuvõte

Aasta alguses pidasin ma plaani kirjutada raamatutest, mis on võib-olla (ja ainult minu arvates) saanud teenimatult vähe tähelepanu. Lisatingimuseks oli, et need raamatud peavad mulle sellegipoolest väga meeldima. Tegelikult sai kohe aasta alguses ka selgeks, et selliseid raamatuid polegi nii lihtne leida. Esiteks sõltun ma meie kandi raamatukogus olemas olevast valikust, ja ma ei leia sealt alati neid raamatuid, mida otsin. Teiseks on mul väga raske hinnata raamatule langevat tähelepanu hulka. Kui võrrelda inglise keeles ilmuvate raamatute tiraaže, läbimüüke ja lugejate hulka, ning samu näitajaid eesti keeles ilmuvate raamatute puhul, siis leiavad kõik eesti keeles ilmuvad raamatud teenimatult vähe lugejaid ja saavad ka vähe tähelepanu. Põhjendusi kõhklusteks oli veelgi. Kõhkluste tulemusel läksin seda teed, et loen lihtsalt viimastel aastatel ilmunud lasteraamatuid, igal kuul umbes kümme raamatut ja kirjutan jõudumööda, - seni kahest raamatust kuus. Valik põhineb ainult minu arvamusel ja on loomulikult subjektiivne. Ma ei loe kunagi enne teiste arvustusi, aga paratamatult olen ma mõnest raamatust siiski midagi varem kuulnud. Nii on ka juunikuu esimese raamatuga.

Marge Pärnits „Nässu ja lumekruubid“

Fotod Siim Vahur

Disainer Maarja Roosi

Nii-nii. See on üks isemoodi ja tore raamat. Vahvate tegelastega Tartu Mänguasjamuuseumist - või peaks ütlema armsate tegelastega, kes tegutsevad tuttavate asjade maailmas? Vähemalt kohati tuttavate asjade maailmas. Jah, just! Mul oli selline õmblusmasin nagu leheküljel neliteist. Või oli see veidi teistsugune? Igatahes, need kaks kassi korvis (leheküljelt kolmkümmend üks) on tuttavad. Ja siis see kuldne kala, kes vehib sabaga, kui see üles keerata. Ja üleskeeratav konn leheküljelt seitse. Ja mõõdulint. Ja kärbseseen soki kanna lappimiseks. Ja hobune leheküljelt kolmkümmend üheksa. Kui ilusad mänguasjad meil siiski olid.

Marge armastab sõnu. Päris tõesti ja otseses mõttes. Lustlikke ja rõõmsaid sõnu. Ilmselt igasuguseid. See oli mu esimene mõte pärast seda, kui olin tükk aega pilte imetlenud. Talle meeldib sõnu ritta riisuda. „Ritta riisuma,“ on ka muidugi tema väljend. Küllap see käibki tal nii, et kui ilm on hall, istub ta akna all ja püüab mööda vihisevaid sõnu. Ja siis kogunevad sõnad kokku ja hakkavad nihelema. :)

Präänik-väänik ...

Lumekruupidest pudrumemm ...

Lörtsilimonaad, milles oli tore vurts sees ...

Uneliiv ja tuubiliim ...

Tormimoos ja vaagnatäis rõõmutainapirukaid ...

Ja mitte muretainast murekooke! :) ...

Proua Nõel, kelle käärid välguvad, kelle kriit tolmab, ja kelle käest pudeneb põrandale riidetükke ...

Luule ja lood nihelevad koos. Ja lood on ka nagu luule.

Triigi pitse

Ja keeruta seelikuid,

Viigi ka pükse

Ülemeelikuid,

Tärgelda tanusid,

Nööpnõelu nõelu,

Trukke ja haake

Ja lukke veel sõelu ...

***

Kalu peab iga päev kastma,

Muidu ei kasva neist vaal.

Jäävad kribuks ja kängu,

Elavad kuival maal.

***

„... Mis sa arvad, mis on parim asi maailmas?“

Oh, see oli küll väga raske küsimus! Mulle näiteks meeldib kangesti marju korjata. Samblase metsa lõhn on nii tore. Aga kas see on maailma kõige toredam? Veel meeldib mulle, kui mõni päris elus koer mind nuusutab. See on korraga kõdi ja põnev ...

Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!“

Illustreerinud Hillar Mets

Selle raamatu illustratsioonid on sobivalt koomilised ja raamatu meeleoluga igatpidi kooskõlas.

Kuna ma kirjutan ikka ja jälle raamatutest, mis mulle väga meeldivad, hakkan ma ennast ilmselt nii mõneski mõttes kordama. Aga raamatud ise on erilaadsed ja igaüks on omamoodi tore.

Seda raamatut lugedes mõtlesin muu hulgas, mis võis Priit Põhjalat inspireerida ja tegin terve rea oletusi, mis on rohkem nagu küsimused, sest nende paikapidavust ma kuidagi kontrollida ei saa. (Ükskõik, mis raamatut lugedes, teeb neid oletusi ilmselt iga lugeja. ‒ Ma arvan.) Minu küsimused/oletused olid umbes sellised: „Huvitav, kas kirjanik Priit elab ka ise sellises vahvas majas, ja kas ta ise on rohkem see väike Karl Priidu või siis rohkem see naaberkorteris elav onu Priit? Või siis on ta neis mõlemas tegelases või koguni kõigis neis tegelastes?“ Sest nii on see ju alailma. Me pole õnneks nii üheülbalised ja meie sees on rohkem tegelasi, kui see üks, kes me esmapilgul tundume olevat. Siis ma mõtlesin veel, et see Karl Priidu on üks õnnelik poiss, sest tal on vedanud vanemate, sugulaste, majanaabrite ja isegi klassivendadega. Klassivendadel on muide kõigil väga huvitavad nimed: Declan, Händrju, Rico Rasmus ja Matrix. :)

Lugeda oli seda raamatut hea ja mõnus. Ja selle nautimiseks ei pea sugugi laps olema. Vedelesin diivanil, tegin igasugu totakaid hääli (umbes selliseid: „Haa!“; „Haaa-ha!; „Ha-ha-ha!“ ja „Ooh!“) ning pidin oma kaaskodanikele selgitama, et on naljakas ja minuga on endiselt enam-vähem korras. 

Väike Karl Priidu oma siiruses ja aktiivsuses on väga koomiline. Naljad ehitavad end üsna aeglaselt üles ehk terve stseen on naljakas kuni kulminatsioonini välja. Nalja parimaks mõistmiseks peaks ümber kirjutama terve lehekülje või isegi terve peatüki. Mina nii palju ei jaksa.

„Sedasi,“ ütles isa. „Kui ma olen tumba, siis ma lihtsalt konutan siin oma liigikaaslase juures ja ei tee mitte midagi. Tumbad ju ei tee midagi. Kui tahate, võite mu peal istuda, siis on minust natukegi kasu.“

Ja seda öeldes oli ta ikka täitsa üleni solvunud, kõrvad ja käed ja kõik muu ka. Ma sain isast täitsa hästi aru, sest minu meelest ei ole ta üldse tumba moodigi. Minu meelest on ta rohkem nagu see kõrge ja natuke logisev raamaturiiul, mis meie elutoas seisab. Nii ma isale ütlesingi, et teda lohutada ...

***

Kui isa kuulis, mis vahepeal juhtunud oli, võttis ta maast lund, tegi korraliku kõva lumepalli ja küsis minu käest: „Sa sihtisid seda vihmaveetoru, eks ole?“

Ma noogutasin ja isa ütles: „He-he-hee! Jälgi nüüd, kuidas ässad märki viskavad.“

Ja siis tõstis ta käe üles, sihtis ja viskas lumepalli hirmsa jõuga otse Helmi-tädi aknasse, kujutad sa ette.

***

Spaa on selline maja, kus on palju vanne ja tugevad tädid, kes sind mudivad.