Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai“

Marja-Liisa Platsi illustratsioonid oma tuntud headuses.

Raamatu pealkiri on intrigeeriv. Veel enne, kui ma lugemisega alustasin, jõudsin mõelda, missuguse naise leidmise looga võiks tegu olla. Saamatu-isa-kuri-võõrasema variant käis mu peast igatahes läbi. Õnnetu tütar, kelle elu segi paisatakse, kuna areenile ilmub mingi naine, kes ei suuda eales asendada ema, variandile mõtlesin ka. Mõtlesin veel lagunevatele perekondadele, hoo pealt tekkivatele kärgperedele ja kõige selle kiiluvees ulpivale õnnetule varateismelisele.

Lühidalt, mõtlesin lugudele, mis on tuttavad ja lõputult korduvad.

Aga see lugu on märksa ebatavalisem. Minajutustaja, 12-aastane Kaisa, räägib südamliku loo hoolivast isast ja armastavast tütrest. Kusjuures, ei tekkinud hetkekski kahtlust, et sellist mõistlikku tütart nüüd küll olemas ei ole. Lugu on vägagi usutav. 

Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli alles väike. Nüüd, aastaid hiljem, on pereisa Sten võtnud nõuks uus naine leida. Isa õnneks soovib tütar, et isa oleks õnnelik, kuid sellisele toetusele vaatamata pole naise leidmine kerge ülesanne. Alguse saab ebaõnnestumiste jada, kus üksteise järel ilmuvad Kaisa koju uued ja huvitavad emakandidaadid. Üks koomiline situatsioon järgneb teisele. Kokkuvõttes võiksid need kohtingute kirjeldused päris õpetlikud olla, – mõnel juhul võiks see raamat isegi eneseabiõpikuna kvalifitseeruda. :)

***            

„Kui ma sinu emaga koos olin, siis ma omast arust teadsin, mis see armastus on,“ tunnistas isa. „Aga nüüd ... ma ei tea, kas olen mina vahepeal muutunud või on hoopis armastus teiseks saanud, aga nüüd on see kuidagi keerulisem.“

„Mis asi on keerulisem?“

„Teda ära tunda.“

...

„Et nagu seetõttu, et armastus ei hüüa tulles?“

Isa hakkas naerma. „No tegelikult öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles, aga ega armastus muidugi ka ei hüüa.“

*** 

Kui Eestis leidub veel üks inimene, kes sarnaselt minuga ei lugenud seda raamatut läbi 2016. aastal ja erinevalt minust pole seda tänaseni teinud, võiks ta selle vea nüüd ja kohe parandada. See raamat on väga hästi kirjutatud. Minavorm sobib Reeli Reinausile. Ja kui keegi koostab kuskil nimekirja, mille päisesse kirjutatakse: Eesti lastekirjanduse kuldvara, siis võiks see raamat julgelt leida koha esiviisikus. 

Pille Kant „Naaskli lood“

Illustreerinud  Maido Hollo

Jälle üks vahva lasteraamat, mille peategelased pole lapsed. Lapsed ilmuvad selle raamatu lehekülgedele vaid meenutustes ja sedagi väga harva. Samas peategelane Naaskel (või Hirmus Põrguline ja Igavene Needus) käitub küll üsna lapsikult, kuigi tal on vanust ehk juba üle saja aasta. See tilluke tegelane mossitab armsalt, on maias ja egoistlik, teeb alailma pahandusi, ega taha üksi kodus olla. Ta on uudishimulik, ning kui ta kassipojaga möllab, siis ikka põhjalikult. Ta on peaaegu alati veendunud, et tema teab maailma asju kõige paremini ja väljendab end vägagi sõnakalt (vahel suisa sõjakalt).
Teen pakkumise, et minajutustaja Nora-Liisa on vast kahekümneaastane. Ta alles alustab oma elu vanaema vanas majas, naabriteks muldvanad mutikesed. Tema elu võiks seal põldude keskel olla üsna nukker ja üksildane, aga õnneks kohtub ta selles majas Naaskliga. 

Lugedes tabasin end mõttelt, et tegelikult ongi see lugu teekonnast ühe elusolendi tundmaõppimisel. Nii nagu lapsevanem hoiab ja kaitseb last, lepib ta iseloomuga ja toetab, nii teeb ka Nora-Liisa Naasklit kantseldades.

Mulle meeldib selle raamatu juures eriti Nora-Liisa ja Naaskli vaheline dialoog. See on lõbus, neile tegelastele omane ja tabav.

„Kas sul on midagi viga?“ küsisin ehmunult.

„Ma ei tea, mul on imelik tunne. Umbes nagu siis, kui me vennaga ennast hästi palju ühe koha peal keerutasime ja siis pikali viskasime. Siis oli ka hirmus paha olla,“ vastas ta hädiselt.

Katsusin näpuga ta otsaesist, see oli tulikuum!

„Sa oled ju haigeks jäänud!“ hüüdsin mina.

„Olen vist jah. Kuigi ma tavaliselt ei ole haige, kuid vahel harva siiski,“ nõustus ta.

„Aga kuidas sind ravida?“ olin nõutu. „Kas sa rohtu üldse tohid süüa?“

„Milleks ma peaksin rohtu sööma? Ega ma lehm ei ole!“ protesteeris Naaskel. :)

  

Kindlasti oleneb see lapsest, aga mina paigutaksin selle raamatu, nagu ka väga paljud teised väga head lasteraamatud, ettelugemise raamatute sekka. See võiks olla tore raamat, mida kuue-seitsme-kaheksa-aastasele ette lugeda, sest selles eas laste lugudenälg ja soov maailma avastada on suur, samas lugemisoskus jääb sellele näljale veel jalgu. Vanemate laste lugemisoskus on küll piisavalt hea, aga sageli hakkavad nad selles eas raamatutest eelkõige seikluseid otsima. 
-- Ja siin võin ma ka eksida, sest üheksa-kümneaastased otsivad raamatutest ka maagiat, ja maagiat leidub "Naaskli lugudes" küll. 
-- Ja lõpuks võin ma siingi eksida, sest õnneks on lapsed erinevad ja loevad igasuguseid raamatuid. :)

Margus Karu „Hobune Henry unenägu“

Britt Samosoni illustratsioonid

Päris mitu nädalat kõhklesin, et kas julgen sellest raamatust kirjutada või mitte. Nüüd ma siiski kirjutan. Eelkõige vist sellepärast, et raamatud elavad oma elu, meie oma, ja see raamat läks mulle hinge.

Mitmekihiline. 

Selles loos on nii palju allhoovuseid (allegooriat ja sümboleid), mis on vaid kaudselt tajutavad, et samahästi võiks see raamat ollagi kirjutatud täiskasvanutele. Korraks tekkis paralleel Orwelli „Loomade farmiga“, aga ainult korraks, usun, et autori eesmärk oli jutustada helge lugu. ‒ Lugu, mis kulgeb kahes maailmas ja lõpeb paremas.

Lasteraamat.

Jättes tahaplaanile täiskasvanulikud mõtted oma tee otsimisest, unistuste poole püüdlemisest, igatsusest tundma õppida tundmatut ja nukrad paralleelid inimeste elus ettetulevatest raskustest, on see igatahes lasteraamat. Minu seitsmeaastasele sugulasele, kellele ma seda ette lugesin, andsid selle raamatu eriliselt kaunid, õrnad ja detailirikkad illustratsioonid ning unenägude ükssarviku lugu mitmeks päevaks mänguainest.

„Miks sa nukrutsed, Henry?“

„See elu siin unenäos on nii ilus ja huvitav. Ma olen näinud imelisi maailmu ja leidnud häid sõpru ...  aga ma ei saa seda korralikult nautida, sest ma kardan, et ärkan jälle üles,“ sõnas ükssarvik nukralt.

„Hobuke, nüüd sa oled küll millestki täiesti valesti aru saanud,“ itsitas kitseke tähesõra sisse. „See siin ongi päris elu. See, kus sa elad kurba laudaelu, on lihtsalt su hirmuunenägu.“

Nii jäigi Henry koos Lauraga unenäomaailma elama. Nad särasid tähtedena öötaevas ...

Risto J. Juvanen „Herbert Jahunäpp Kaugekandist“

Illustreerinud Marko Pikkat

See on üks vahvate illustratsioonidega vahva raamat. Hea ja hoogsa stiiliga kirjutatud. Laps minu sees nautis selle lugemist ja ma olen päris kindel, et umbes seitsmeaastane mina oleks sellest raamatust isegi suuremat rõõmu tundnud.

Tavatu on see lasteraamat selles mõttes, et peategelane pole laps, ja kui ma hiljem järele mõtlesin, ei meenunud mulle, kas ma selles raamatus üldse lapsi kohtasin. Kui, siis üsna kõrvalistes rollides ja taustal. Peategelane, Herbert Jahunäpp, on oma parimais aastais ja huvitav härra. Ta on avatud meeltega ning härrale ja väikelinna mehele sobivalt tegus, viisakas ja üldjuhul rõõmus. Lisaks on ta veel osavate kätega ja andekas kokk. 

Linnakeses, kus Herbert oma restorani avab, on keskväljak, kellatorn, raekoda, kirik, pagaritöökoda ja sepikoda. Aga päris tavaline aedlinn see küll pole. Selle linna taevalaotuses võib näha draakonit, sealsel turul müüdi kord ükssarviku muna ja ühel talveööl otsisid seal tormivarju rohelised mehikesed. Võib-olla just sellepärast Herberti ettevõtmised seal õnnestuvadki. Ta sõbruneb juuksur Jüri, Maamatsi ja lendur Helgaga. Nende elu on seikluslik, vahel mõistatuslik ja ilus.

Igaühel on midagi, mida võiks nimetada talendiks, sest kõik me oleme andekad mingil alal. Ei pea ju tingimata oma talendiga elatist teenima, võib olla ka selline salajane talent, mida keegi ei tea.
***
Suvel külvavad oma lõhnaga linna üle lilled, sügisel on aga tunda õunte ja marjade lõhna. Talviti ümbritseb linna suusaradade rägastik. Kaugekandi - nii seda linnakest kutsutakse.

Boonusena võib raamatu lehekülgedelt leida vahvaid retsepte.

Markus Saksatamm „Hiir, kes oskas võõraid keeli“

Illustreerinud Katrin Ehrlich

Katrin Ehrlichi pildid on tõeliselt värvikirevad ja neid jagub igale leheküljele. Lastele meeldib neid kindlasti imetleda. Suurtele ka.

Raamat koosneb lühijuttudest. Ma usun, et neid on vahva lugeda ükskõik millises vanuses lugejal. Ning kui läheb ettelugemiseks, siis pärast on, mille üle mõtteid vahetada. Igas loo sees on kas väike või suur õpetussõna või muidu mõtlemapanev vint: upsakas kaktus saab siilipoisilt ninanipsu; hiirepere veendub võõrkeelte oskuse kasulikkuses (ehk lugu hiirest, kes oskas haukuda, kaagutada, kireda ja lennukite moodi põriseda :)); tervislikud eluviisid ning hea kuum tee peletavad eemale Nohu Päti ja Kõha Kaagi; ilvese ja konna sõpruse lugu õpetab külas viisakaks jääma; jäätisepaber igatseb omasuguste jäätisepaberite juurde; Tigu Tiuks ja ämblik Ämbu asutavad koos tsirkuse (ehk lugu sellest, kuidas ise igavust peletada); tihane kaitseb oma sõpra ja päkapikud premeerivad teda selle eest isuäratava rasvapalliga.

Minu lapsed armastasid pärast ettelugemist ise lugusid välja mõelda. Kahju, et mul pole enam võimalik nende peal testida, mida nad räägiksid näiteks pärast selliseid vahvaid lugusid, kus ennasttäis kapsauss peab kõrvitsat Kuuks või riidekapi asukad valmistuvad talveks. 

Fantaasiarikkad lood ergutavad fantaasialendu.

To-to-tomatina

punetan kui klouninina.

La-la-laulan ma,

Minust ketšupit ei saa.

***

„Olete tublid kodanikud,“ kuulutas president (põder). „Teid tuleb tingimata autasustada.“

Ja seda ta kohe tegigi. Kuna metsas aumärke ei ole, siis jagas põder ilusaid läikivaid maipõrnikaid. Selle vastu ei olnud teistel midagi. Põrnikad on ju isegi paremad märgid, sest oskavad vahvalt põriseda.

 ***

Muide, pimedas kandis ta (jänes, kes hakkas trollibussiks) alati helendavat jaaniussi. See oli tal helkuri asemel. Liikluses on ju ohutus kõige tähtsam!

Eesti lastekirjanduse lugemise aasta. Vahekokkuvõte

Aasta alguses pidasin ma plaani kirjutada raamatutest, mis on võib-olla (ja ainult minu arvates) saanud teenimatult vähe tähelepanu. Lisatingimuseks oli, et need raamatud peavad mulle sellegipoolest väga meeldima. Tegelikult sai kohe aasta alguses ka selgeks, et selliseid raamatuid polegi nii lihtne leida. Esiteks sõltun ma meie kandi raamatukogus olemas olevast valikust, ja ma ei leia sealt alati neid raamatuid, mida otsin. Teiseks on mul väga raske hinnata raamatule langevat tähelepanu hulka. Kui võrrelda inglise keeles ilmuvate raamatute tiraaže, läbimüüke ja lugejate hulka, ning samu näitajaid eesti keeles ilmuvate raamatute puhul, siis leiavad kõik eesti keeles ilmuvad raamatud teenimatult vähe lugejaid ja saavad ka vähe tähelepanu. Põhjendusi kõhklusteks oli veelgi. Kõhkluste tulemusel läksin seda teed, et loen lihtsalt viimastel aastatel ilmunud lasteraamatuid, igal kuul umbes kümme raamatut ja kirjutan jõudumööda, - seni kahest raamatust kuus. Valik põhineb ainult minu arvamusel ja on loomulikult subjektiivne. Ma ei loe kunagi enne teiste arvustusi, aga paratamatult olen ma mõnest raamatust siiski midagi varem kuulnud. Nii on ka juunikuu esimese raamatuga.

Marge Pärnits „Nässu ja lumekruubid“

Fotod Siim Vahur

Disainer Maarja Roosi

Nii-nii. See on üks isemoodi ja tore raamat. Vahvate tegelastega Tartu Mänguasjamuuseumist - või peaks ütlema armsate tegelastega, kes tegutsevad tuttavate asjade maailmas? Vähemalt kohati tuttavate asjade maailmas. Jah, just! Mul oli selline õmblusmasin nagu leheküljel neliteist. Või oli see veidi teistsugune? Igatahes, need kaks kassi korvis (leheküljelt kolmkümmend üks) on tuttavad. Ja siis see kuldne kala, kes vehib sabaga, kui see üles keerata. Ja üleskeeratav konn leheküljelt seitse. Ja mõõdulint. Ja kärbseseen soki kanna lappimiseks. Ja hobune leheküljelt kolmkümmend üheksa. Kui ilusad mänguasjad meil siiski olid.

Marge armastab sõnu. Päris tõesti ja otseses mõttes. Lustlikke ja rõõmsaid sõnu. Ilmselt igasuguseid. See oli mu esimene mõte pärast seda, kui olin tükk aega pilte imetlenud. Talle meeldib sõnu ritta riisuda. „Ritta riisuma,“ on ka muidugi tema väljend. Küllap see käibki tal nii, et kui ilm on hall, istub ta akna all ja püüab mööda vihisevaid sõnu. Ja siis kogunevad sõnad kokku ja hakkavad nihelema. :)

Präänik-väänik ...

Lumekruupidest pudrumemm ...

Lörtsilimonaad, milles oli tore vurts sees ...

Uneliiv ja tuubiliim ...

Tormimoos ja vaagnatäis rõõmutainapirukaid ...

Ja mitte muretainast murekooke! :) ...

Proua Nõel, kelle käärid välguvad, kelle kriit tolmab, ja kelle käest pudeneb põrandale riidetükke ...

Luule ja lood nihelevad koos. Ja lood on ka nagu luule.

Triigi pitse

Ja keeruta seelikuid,

Viigi ka pükse

Ülemeelikuid,

Tärgelda tanusid,

Nööpnõelu nõelu,

Trukke ja haake

Ja lukke veel sõelu ...

***

Kalu peab iga päev kastma,

Muidu ei kasva neist vaal.

Jäävad kribuks ja kängu,

Elavad kuival maal.

***

„... Mis sa arvad, mis on parim asi maailmas?“

Oh, see oli küll väga raske küsimus! Mulle näiteks meeldib kangesti marju korjata. Samblase metsa lõhn on nii tore. Aga kas see on maailma kõige toredam? Veel meeldib mulle, kui mõni päris elus koer mind nuusutab. See on korraga kõdi ja põnev ...

Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!“

Illustreerinud Hillar Mets

Selle raamatu illustratsioonid on sobivalt koomilised ja raamatu meeleoluga igatpidi kooskõlas.

Kuna ma kirjutan ikka ja jälle raamatutest, mis mulle väga meeldivad, hakkan ma ennast ilmselt nii mõneski mõttes kordama. Aga raamatud ise on erilaadsed ja igaüks on omamoodi tore.

Seda raamatut lugedes mõtlesin muu hulgas, mis võis Priit Põhjalat inspireerida ja tegin terve rea oletusi, mis on rohkem nagu küsimused, sest nende paikapidavust ma kuidagi kontrollida ei saa. (Ükskõik, mis raamatut lugedes, teeb neid oletusi ilmselt iga lugeja. ‒ Ma arvan.) Minu küsimused/oletused olid umbes sellised: „Huvitav, kas kirjanik Priit elab ka ise sellises vahvas majas, ja kas ta ise on rohkem see väike Karl Priidu või siis rohkem see naaberkorteris elav onu Priit? Või siis on ta neis mõlemas tegelases või koguni kõigis neis tegelastes?“ Sest nii on see ju alailma. Me pole õnneks nii üheülbalised ja meie sees on rohkem tegelasi, kui see üks, kes me esmapilgul tundume olevat. Siis ma mõtlesin veel, et see Karl Priidu on üks õnnelik poiss, sest tal on vedanud vanemate, sugulaste, majanaabrite ja isegi klassivendadega. Klassivendadel on muide kõigil väga huvitavad nimed: Declan, Händrju, Rico Rasmus ja Matrix. :)

Lugeda oli seda raamatut hea ja mõnus. Ja selle nautimiseks ei pea sugugi laps olema. Vedelesin diivanil, tegin igasugu totakaid hääli (umbes selliseid: „Haa!“; „Haaa-ha!; „Ha-ha-ha!“ ja „Ooh!“) ning pidin oma kaaskodanikele selgitama, et on naljakas ja minuga on endiselt enam-vähem korras. 

Väike Karl Priidu oma siiruses ja aktiivsuses on väga koomiline. Naljad ehitavad end üsna aeglaselt üles ehk terve stseen on naljakas kuni kulminatsioonini välja. Nalja parimaks mõistmiseks peaks ümber kirjutama terve lehekülje või isegi terve peatüki. Mina nii palju ei jaksa.

„Sedasi,“ ütles isa. „Kui ma olen tumba, siis ma lihtsalt konutan siin oma liigikaaslase juures ja ei tee mitte midagi. Tumbad ju ei tee midagi. Kui tahate, võite mu peal istuda, siis on minust natukegi kasu.“

Ja seda öeldes oli ta ikka täitsa üleni solvunud, kõrvad ja käed ja kõik muu ka. Ma sain isast täitsa hästi aru, sest minu meelest ei ole ta üldse tumba moodigi. Minu meelest on ta rohkem nagu see kõrge ja natuke logisev raamaturiiul, mis meie elutoas seisab. Nii ma isale ütlesingi, et teda lohutada ...

***

Kui isa kuulis, mis vahepeal juhtunud oli, võttis ta maast lund, tegi korraliku kõva lumepalli ja küsis minu käest: „Sa sihtisid seda vihmaveetoru, eks ole?“

Ma noogutasin ja isa ütles: „He-he-hee! Jälgi nüüd, kuidas ässad märki viskavad.“

Ja siis tõstis ta käe üles, sihtis ja viskas lumepalli hirmsa jõuga otse Helmi-tädi aknasse, kujutad sa ette.

***

Spaa on selline maja, kus on palju vanne ja tugevad tädid, kes sind mudivad.

Ilmar Tomusk „Isamoodi unejutud“

Pildid joonistanud Priit Rea

Ei juhtu just tihti, et üks suhteliselt uus raamat näeks raamatukoguriiulil välja nagu kapsas. Minu lemmikraamatukogust on „Isamoodi unejutte“ nii palju laenutatud, et see tõesti näeb paljukasutatud välja, kuigi ilmus see raamat alles 2017. aastal.

Priit Rea joonistatud pildid on detailirikkad ja värvirõõmsad. Ning mis peamine, need sobivad lugude lõbusa meeleoluga. Ma usun, et kunstnik leidis end tööd alustades õnnelikust olukorrast, sest tekst on inspireeriv ja fantaasiarikas.

Peategelane, viie aastane Marta, on nutikas, nõudlik ja naeruhimuline. Ta tahab, et talle igal õhtul lauldaks või unejuttu loetaks, enne ta magama ei jää. Ta seab veel ka lisatingimusi, unelaulu esitaja peab viisi pidama ja unejutt peab olema varem kuulmata. Marta isa õnnetuseks laulda ei oska ja kõik muinasjutud, mida ta teab, on tütrele juba tuttavad. Niisiis mõtleb ta ise lugusid välja. Alguses veidi kobavaid, aga mida edasi seda toredamaid.

Mulle eriliselt meeldis isa ja Marta vaheline napp ja tabav dialoog.

„Kas emme ajab ka iga päev habet?“ küsis Marta.

„Ei aja,“ naeris isa. „Naistel ei kasva habe.“

„Miks?“ küsis Marta.

„Sest nad on naised,“ seletas isa. „Neil ei ole habet ega vuntse ja sellepärast on nad ilusad. Kui sina suureks kasvad, ei ole sinul ka habet ega vuntse.“

„Kahju,“ ütles Marta.

Kui mõelda, milline üks hea lasteraamat võiks olla, siis selline võiks see küll olla.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum“

Illustreerinud Marge Nelk

Väga ilus raamat. Tasub kätte võtta ka ainuüksi imetlemiseks. Ja seda iga päev.

Lugeda tasub ka.

Kaks tsitaati võtavad selle loo kõige paremini kokku:

Kui kujutlusvõime vabaks lasta, siis on kõik võimalik.

Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool on fantaasia ja teisel päris maailm.

Kaksikud Anna ja August ning nende kurb, üksik ja kibestunud klassivend Rene ületavad silla päris- ja fantaasiamaailma vahel. Teisel pool leiavad nad end härra Klaasi pöörasest maailmast, kus maalid, ja kõik, kes on maalidel, elavad. Inglid kihistavad ja lendavad muuseumisaalis ringi, Madonna ehib end teiselt maalilt riisutud lilleõiega, hiigelsuure piibu suits vingerdab maalilt välja ja põhjustab kirsivihma, Munchi „Karje“ peategelase piinad (nälg ja kõhukinnisus :) ) saavad leevendatud ...

Muuseumiseikluse tagajärjed kanduvad ka päris maailma. Rene eelarvamused murenevad ja ta leiab endale sõbrad.

Lapsed vakatasid. Läikival kassalaual istus kiiskavas valges ülikonnas mees ja kõlgutas jalga üle põlve. Ta oli pikk, kohutavalt kõhn ja kandis suuri säravrohelisi vuntse. Mehe pöidlas sädeles roheline sõrmus, taskust paistsid aga ümmargused prillid. August märkas hämmeldusega, et kui meest vastu valgust vaadata, paistis ta kõrvade juurest läbi.

***

Kujutlusvõimel ja tahtmisel on palju jõudu. Nendega tuleb hoolikalt ümber käia.

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

Lugu nagu elu.  

Jälle üks lõpmata hea lasteraamat. Spetsialistide poolt tunnustatud ja seda igati õigustatult. Marja-Liisa Platsi illustratsioonid sobivad eriti hästi. Väga hea ja loomulikult mõjuv kombinatsioon napist, naljakast ja täpsest tekstist ning niisama napist, naljakast ja täpsest pildist.

Esimestest lehekülgedest peale võlus mind selle raamatu rütm ja humoorikas meeleolu. Lugu haarab kuidagi märkamatult endasse, kahju on raamatut käest panna. 

Tegelaskujud on eredad ja meeldejäävad. Minu eriline lemmik on peategelane Saku. See koer teeb kõike, mida päris koerad teevad: tõstab jalga (ka sobimatus kohas), nuusib ühe puhma juures viis minutit järjest, armastab pehmet küljealust, pikki jalutuskäike ja seikluseid. Ta teab kõiki olulise tähtsusega sõnu, nagu näiteks: koer, kotlet, Anton. Ja mis peamine, ta on hea sõber. Samas, ega teised tegelased ka alla ei jää, kõik nad on värvikad, alustades Antoni ja Inksiga ning lõpetades professor Siegfriedi ja Ü-Mutiga.

Anton kontrollis välisust, kustutas tuled ja sügas kõrva tagant Sakut, kes tema voodi kõrval vaibal pikutas. Siis heitis ta õnneliku tundega magama, mõeldes: „Mul on koer, või õieti ‒ temal olen mina! Oleme teineteise jaoks olemas!“

***

Sirje oli õppinud mõõtma jalutuskäigu vajalikku pikkust koera jalatõstmiste arvu järgi. „Koer on korralikult jalutada saanud, kui ta on vähemalt seitse korda jalga tõstnud,“ selgitas ta Jerskile.

***

Kui sa peaksid veel kunagi juhtuma sellesse suure pargi äärsesse kenasse linnaossa, võib-olla näed jälle puude vahel nuuskimas rebasekarva koera.

Koer paistab ühe puujuurika juures väga ametis olevat. Tal on rihm kaelas, järelikult pole ta päris hulgus. Ta kraabib käpaga puujuurte vahel. Huvitav, kas sinna on mõni varandus maetud?

Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Illustreerinud Mariana L. L. Hirv. 
Armastusega tehtud raamat, mida kaunistavad sügavates toonides illustratsioonid. Kaanepilt juhatab justkui puudeväravast imede tröösti pakkuvasse maailma.

Alustan lausetega, mida saab lugeda raamatu tagakaanelt:

Mis saab meie kallitest lemmikloomadest, kui nad ühel kurval päeval meie juurest lahkuma peavad? Kuhu nad lähevad? Kas nad mäletavad meid? Kas me kohtume kunagi uuesti? Kui sügav saab olla side inimese ja looma vahel. Lugu elust ja surmast, sõprusest ja armastusest. Ennekõike armastusest.

Kas ma sain lugedes kõigile neile küsimustele vastuse? Hallsabaga juhtunu põhjal võib öelda, et jah. Tagakaanel kirjutatu on kooskõlas raamatu sisuga. (Tean oma kurbadest kogemustest, et alati see nii ei ole, ja vahel juhtub, et kaaneteksti koostab keegi inimene toimetusest, kes pole raamatut lugenud ja pakub umbes.)

Niisiis, mis saab meie lemmikloomadest, kui nad ühel päeval meie juurest lahkuma peavad? Poeetiline idee sellest, et lemmikloom pärast lahkumist teisel pool vikerkaart või pilvepiiril oma pere poole alla vaatab, näib sotsiaalmeediale tuginedes olevat üsna levinud. Mulle meenus seda raamatut lugedes ka hiljuti Eesti kinodes jooksnud film „Koera elu mõte”. Filmi tegevus põhineb W. Bruce Cameroni raamatutel, kus üks koer sünnib mitmeid kordi erinevatesse kehadesse, tahab alati jõuda tagasi oma esimese peremehe juurde ja lõpuks jõuabki.

„Lemmiklooma teine elu“ lugemist alustades mõtlesin: „Kas see tõesti on lugu reinkarnatsioonist, taaskehastumisest, ümbersünnist, hingede rändamisest?“ Ja vastus on, et üldjoontes sellest see raamat räägib tõesti. Ümbersünni tehniline külg ... tingimused ... teiste lemmikloomade kogemused ...

Pärast kahte viimast peatükki jäi siiski domineerima armastuslugu, ja lõpuks leidsin, et see raamat puudutas mind isiklikult. Ma ei taha mõelda sellele, mis meie perest saab, kui meie lemmik enam meiega pole, aga teen seda aeg-ajalt ometi, sest ta pole enam ammu noor. Ka mina küsin eneselt, kas kokkukasvamine looma ja inimese vahel saab olla tugevam kui kahe inimese vahel? Ja usun, et saab.

Inimesed vajavad lugusid. 

Loodan, et ainuüksi see katse trööstida ja aidata lastel nende leinast üle saada, võiks abiks olla.

Heli Reichardt „Leenu ja Liisu lood“

Suvine, südamlik ja rahulik raamat. Kujundus loob kuidagi õhulise esmamulje. Hele ja õrn värvigamma toetab lugu. Pildid on joonistanud Annely Lember ja Lianna Lisette Erit (kaheksa aastane).

See on kahe õe lugu, kes elavad täiskasvanute maailmas. Võib ju öelda, et me kõik elame ühes maailmas, ja pragmaatiliselt võttes me elamegi. Kuid me siiski tajume seda maailma erinevalt. Ma jagan siin miljonid võimalikud vaatepunktid kaheks: täiskasvanute ja laste vaatepunktiks. See lugu on jutustatud ühe tähelepaneliku ja hooliva täiskasvanu vaatepunktist. Autor kirjeldab 6-aastase Leenu ja 4-aastase Liisu tegemisi enamjaolt nii, nagu need väljastpoolt vaadates paistavad ja laste fantaasiamaailma ei süüvi.

Leenu ja Liisu on õnnelikud lapsed, neil on ema, isa, vanaemad, vanaisa, koguni vanavanaema ja onud-tädid. Nad elavad Läänemaal Sepa talus, käivad vanaemal külas ja memmel külas, Liisu magab lõunaund, Leenu käib bussiga sõitmas ja koos käiakse Tallinnas ostureisil. Ja ehkki ette tuleb ka murehetki, tehakse kõike seda, mida paljud õnnelikud lapsed ikka teevad. 

Heidi Raba "Rebasemäe kamp teeb ajalugu"

Esmalt esmamuljest

See on eriti armas väike raamat. Ave Schmidti illustratsioonid on justkui 60-ndate paletis, lõbusad, peened ja detailirikkad. Stiliseeritud lapselikkuse poole, mitte vastupidi. Väga lahedad. Meenutavad veidi nagu Alisa Yufa või Beatrice Alemagna või võib-olla isegi kõigi nende vanaema Fiep Westendorpi tõid.

Ma ei tea, kui sageli ma nende järgnevate kuude jooksul saan öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Heidi Raba kohta saan ma seda ilma kõhkluseta öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Ma usun, et mingil hetkel valitseb iga autor/kirjanik sõna nii hästi, et looga kõige parimini sobivad võrdlused, väljendid, naljad jne tulevad nagu iseenesest. Nagu ma olen päris kindel ka selles, et kui autor ei kirjuta just iseenda või oma laste juhtumistest, tuleb tegelased esmalt endale omaseks ja usutavaks kirjutada/mõelda, ja see võtab aega. Heidi on seda aega hästi kasutanud, selle raamatu peategelased (kui täiesti silmapaistva karakteriga mets- ja koduloomad välja arvata) on väikesed inimesed, oma soovide ja iseloomuga, ja nende pead on riukaid, suuremaid ja väiksemaid plaane täis. Udu Ruudi on Rebasemäe kamba süda - optimistlik, väga sihikindel, tegus ja praktilise meelega poisslaps. Sõber Henri on hea sõber, malbemat sorti loomuga, aga ikka valmis kõike kaasa tegema. Sõber Arbo on arvestatava kujutlusvõimega luulesõber. Henri viiene väikeõde Elli teab, kuidas oma tahtmist saada. Annaksin sellele tirtsule kristallist naljatilga auhinna. Parima huumorimeelega tegelane.

Heidi Raba kirjeldused on tabavad ja mõnusalt proportsioonis dialoogiga. Oskuslik sõnakasutus, mitte midagi pole ülemäära. Nagu head lastekirjandust lugedes peabki juhtuma, ajas mind päris tihti muigama, kui mitte lausa naerma. Ja lõpuks on seal ka oma südamlikud ja maagilised hetked. Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, kes on aru saanud selle loo väärtustest.

Kõike ei jõua ümber kirjutada, ainult mõned tsitaadid:     

  

Elli vaatas imestusega üles taeva poole, suurtes silmades peegeldumas suvetaeva lummav sina. Ta noogutas kõnekalt ja pigistas venna kätt. "Ma pole elus veel ühtegi ajalugu teinud, aga nüüd võiks natuke proovida küll ..."

***

Ja Ruudi jooksis. Nagu olümpiamängudel, kuldmedali eest. Jooksis enda ja Arbo eest, Henri ja Eliise eest, kogu maailma praeguste ja tulevaste kosmonautide eest, koplisuu sihiks silme ees ja peas vasardamas mõte: "Ruudi Udu tagumik kuulub üksnes Ruudi Udule ja ükski Sarvik ei tule seda poksima, olgu ta nii väle kui tahes."

***

Suur olla pole üldse kerge. ... Ajaloo tegemine võib vahel õudselt raske olla, tuleb nälgida ja janu kannatada... (Elli)

***

See oli hea tunne, soe ja värviline ja pani ta naeratama.

***

... kergelt nagu võililleebe tuules.

***

"... imed tulevad vist tõesti nende juurde, kes neid ootavad ja neile oma südames ruumi teevad."

***

Kui sul pole lootust, pole sul mitte midagi.

Omaette teema on Udu Ruudi elutarkusi täis filosoofiline teos "Tähendusi elust", mis oleks ilmselgelt väärt lugemisvara ka iseseisvana.

"Kui sul on hiiglama äge plaan, aga äkki kisub kõik viltu,

Siis tuleb pista piparmündilutsukas keele alla,

Sügada parema jala päkaga vasaku jala kanda

Ja juba sa tead mida teha.

(Ruudi Udu, suur mõtleja ja veel suurem tegutseja "Tähendusi elust", lk 3)

***

Kui sa katsetad omatehtud raketti, seo pehme padi tagumikule,

Sest naabri oinale ei pruugi su plaan meeldida.

Parem, kui läheduses ei oleks ka kukkesid ja kassipreilisid,

Muidu võib juhtuda, et sa sitsid pool päeva õunapuu otsas.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 22)

***

Täiskuuöö on maagiline aeg.

Kui sa juhtud õigel ajal õigesse kohta

ja mõtled õigeid mõtteid,

tuleb ime sinu juurde.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 26)