Markus Saksatamm „Hiir, kes oskas võõraid keeli“

Illustreerinud Katrin Ehrlich

Katrin Ehrlichi pildid on tõeliselt värvikirevad ja neid jagub igale leheküljele. Lastele meeldib neid kindlasti imetleda. Suurtele ka.

Raamat koosneb lühijuttudest. Ma usun, et neid on vahva lugeda ükskõik millises vanuses lugejal. Ning kui läheb ettelugemiseks, siis pärast on, mille üle mõtteid vahetada. Igas loo sees on kas väike või suur õpetussõna või muidu mõtlemapanev vint: upsakas kaktus saab siilipoisilt ninanipsu; hiirepere veendub võõrkeelte oskuse kasulikkuses (ehk lugu hiirest, kes oskas haukuda, kaagutada, kireda ja lennukite moodi põriseda :)); tervislikud eluviisid ning hea kuum tee peletavad eemale Nohu Päti ja Kõha Kaagi; ilvese ja konna sõpruse lugu õpetab külas viisakaks jääma; jäätisepaber igatseb omasuguste jäätisepaberite juurde; Tigu Tiuks ja ämblik Ämbu asutavad koos tsirkuse (ehk lugu sellest, kuidas ise igavust peletada); tihane kaitseb oma sõpra ja päkapikud premeerivad teda selle eest isuäratava rasvapalliga.

Minu lapsed armastasid pärast ettelugemist ise lugusid välja mõelda. Kahju, et mul pole enam võimalik nende peal testida, mida nad räägiksid näiteks pärast selliseid vahvaid lugusid, kus ennasttäis kapsauss peab kõrvitsat Kuuks või riidekapi asukad valmistuvad talveks. 

Fantaasiarikkad lood ergutavad fantaasialendu.

To-to-tomatina

punetan kui klouninina.

La-la-laulan ma,

Minust ketšupit ei saa.

***

„Olete tublid kodanikud,“ kuulutas president (põder). „Teid tuleb tingimata autasustada.“

Ja seda ta kohe tegigi. Kuna metsas aumärke ei ole, siis jagas põder ilusaid läikivaid maipõrnikaid. Selle vastu ei olnud teistel midagi. Põrnikad on ju isegi paremad märgid, sest oskavad vahvalt põriseda.

 ***

Muide, pimedas kandis ta (jänes, kes hakkas trollibussiks) alati helendavat jaaniussi. See oli tal helkuri asemel. Liikluses on ju ohutus kõige tähtsam!

Eesti lastekirjanduse lugemise aasta. Vahekokkuvõte

Aasta alguses pidasin ma plaani kirjutada raamatutest, mis on võib-olla (ja ainult minu arvates) saanud teenimatult vähe tähelepanu. Lisatingimuseks oli, et need raamatud peavad mulle sellegipoolest väga meeldima. Tegelikult sai kohe aasta alguses ka selgeks, et selliseid raamatuid polegi nii lihtne leida. Esiteks sõltun ma meie kandi raamatukogus olemas olevast valikust, ja ma ei leia sealt alati neid raamatuid, mida otsin. Teiseks on mul väga raske hinnata raamatule langevat tähelepanu hulka. Kui võrrelda inglise keeles ilmuvate raamatute tiraaže, läbimüüke ja lugejate hulka, ning samu näitajaid eesti keeles ilmuvate raamatute puhul, siis leiavad kõik eesti keeles ilmuvad raamatud teenimatult vähe lugejaid ja saavad ka vähe tähelepanu. Põhjendusi kõhklusteks oli veelgi. Kõhkluste tulemusel läksin seda teed, et loen lihtsalt viimastel aastatel ilmunud lasteraamatuid, igal kuul umbes kümme raamatut ja kirjutan jõudumööda, - seni kahest raamatust kuus. Valik põhineb ainult minu arvamusel ja on loomulikult subjektiivne. Ma ei loe kunagi enne teiste arvustusi, aga paratamatult olen ma mõnest raamatust siiski midagi varem kuulnud. Nii on ka juunikuu esimese raamatuga.

Marge Pärnits „Nässu ja lumekruubid“

Fotod Siim Vahur

Disainer Maarja Roosi

Nii-nii. See on üks isemoodi ja tore raamat. Vahvate tegelastega Tartu Mänguasjamuuseumist - või peaks ütlema armsate tegelastega, kes tegutsevad tuttavate asjade maailmas? Vähemalt kohati tuttavate asjade maailmas. Jah, just! Mul oli selline õmblusmasin nagu leheküljel neliteist. Või oli see veidi teistsugune? Igatahes, need kaks kassi korvis (leheküljelt kolmkümmend üks) on tuttavad. Ja siis see kuldne kala, kes vehib sabaga, kui see üles keerata. Ja üleskeeratav konn leheküljelt seitse. Ja mõõdulint. Ja kärbseseen soki kanna lappimiseks. Ja hobune leheküljelt kolmkümmend üheksa. Kui ilusad mänguasjad meil siiski olid.

Marge armastab sõnu. Päris tõesti ja otseses mõttes. Lustlikke ja rõõmsaid sõnu. Ilmselt igasuguseid. See oli mu esimene mõte pärast seda, kui olin tükk aega pilte imetlenud. Talle meeldib sõnu ritta riisuda. „Ritta riisuma,“ on ka muidugi tema väljend. Küllap see käibki tal nii, et kui ilm on hall, istub ta akna all ja püüab mööda vihisevaid sõnu. Ja siis kogunevad sõnad kokku ja hakkavad nihelema. :)

Präänik-väänik ...

Lumekruupidest pudrumemm ...

Lörtsilimonaad, milles oli tore vurts sees ...

Uneliiv ja tuubiliim ...

Tormimoos ja vaagnatäis rõõmutainapirukaid ...

Ja mitte muretainast murekooke! :) ...

Proua Nõel, kelle käärid välguvad, kelle kriit tolmab, ja kelle käest pudeneb põrandale riidetükke ...

Luule ja lood nihelevad koos. Ja lood on ka nagu luule.

Triigi pitse

Ja keeruta seelikuid,

Viigi ka pükse

Ülemeelikuid,

Tärgelda tanusid,

Nööpnõelu nõelu,

Trukke ja haake

Ja lukke veel sõelu ...

***

Kalu peab iga päev kastma,

Muidu ei kasva neist vaal.

Jäävad kribuks ja kängu,

Elavad kuival maal.

***

„... Mis sa arvad, mis on parim asi maailmas?“

Oh, see oli küll väga raske küsimus! Mulle näiteks meeldib kangesti marju korjata. Samblase metsa lõhn on nii tore. Aga kas see on maailma kõige toredam? Veel meeldib mulle, kui mõni päris elus koer mind nuusutab. See on korraga kõdi ja põnev ...

Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!“

Illustreerinud Hillar Mets

Selle raamatu illustratsioonid on sobivalt koomilised ja raamatu meeleoluga igatpidi kooskõlas.

Kuna ma kirjutan ikka ja jälle raamatutest, mis mulle väga meeldivad, hakkan ma ennast ilmselt nii mõneski mõttes kordama. Aga raamatud ise on erilaadsed ja igaüks on omamoodi tore.

Seda raamatut lugedes mõtlesin muu hulgas, mis võis Priit Põhjalat inspireerida ja tegin terve rea oletusi, mis on rohkem nagu küsimused, sest nende paikapidavust ma kuidagi kontrollida ei saa. (Ükskõik, mis raamatut lugedes, teeb neid oletusi ilmselt iga lugeja. ‒ Ma arvan.) Minu küsimused/oletused olid umbes sellised: „Huvitav, kas kirjanik Priit elab ka ise sellises vahvas majas, ja kas ta ise on rohkem see väike Karl Priidu või siis rohkem see naaberkorteris elav onu Priit? Või siis on ta neis mõlemas tegelases või koguni kõigis neis tegelastes?“ Sest nii on see ju alailma. Me pole õnneks nii üheülbalised ja meie sees on rohkem tegelasi, kui see üks, kes me esmapilgul tundume olevat. Siis ma mõtlesin veel, et see Karl Priidu on üks õnnelik poiss, sest tal on vedanud vanemate, sugulaste, majanaabrite ja isegi klassivendadega. Klassivendadel on muide kõigil väga huvitavad nimed: Declan, Händrju, Rico Rasmus ja Matrix. :)

Lugeda oli seda raamatut hea ja mõnus. Ja selle nautimiseks ei pea sugugi laps olema. Vedelesin diivanil, tegin igasugu totakaid hääli (umbes selliseid: „Haa!“; „Haaa-ha!; „Ha-ha-ha!“ ja „Ooh!“) ning pidin oma kaaskodanikele selgitama, et on naljakas ja minuga on endiselt enam-vähem korras. 

Väike Karl Priidu oma siiruses ja aktiivsuses on väga koomiline. Naljad ehitavad end üsna aeglaselt üles ehk terve stseen on naljakas kuni kulminatsioonini välja. Nalja parimaks mõistmiseks peaks ümber kirjutama terve lehekülje või isegi terve peatüki. Mina nii palju ei jaksa.

„Sedasi,“ ütles isa. „Kui ma olen tumba, siis ma lihtsalt konutan siin oma liigikaaslase juures ja ei tee mitte midagi. Tumbad ju ei tee midagi. Kui tahate, võite mu peal istuda, siis on minust natukegi kasu.“

Ja seda öeldes oli ta ikka täitsa üleni solvunud, kõrvad ja käed ja kõik muu ka. Ma sain isast täitsa hästi aru, sest minu meelest ei ole ta üldse tumba moodigi. Minu meelest on ta rohkem nagu see kõrge ja natuke logisev raamaturiiul, mis meie elutoas seisab. Nii ma isale ütlesingi, et teda lohutada ...

***

Kui isa kuulis, mis vahepeal juhtunud oli, võttis ta maast lund, tegi korraliku kõva lumepalli ja küsis minu käest: „Sa sihtisid seda vihmaveetoru, eks ole?“

Ma noogutasin ja isa ütles: „He-he-hee! Jälgi nüüd, kuidas ässad märki viskavad.“

Ja siis tõstis ta käe üles, sihtis ja viskas lumepalli hirmsa jõuga otse Helmi-tädi aknasse, kujutad sa ette.

***

Spaa on selline maja, kus on palju vanne ja tugevad tädid, kes sind mudivad.

Ilmar Tomusk „Isamoodi unejutud“

Pildid joonistanud Priit Rea

Ei juhtu just tihti, et üks suhteliselt uus raamat näeks raamatukoguriiulil välja nagu kapsas. Minu lemmikraamatukogust on „Isamoodi unejutte“ nii palju laenutatud, et see tõesti näeb paljukasutatud välja, kuigi ilmus see raamat alles 2017. aastal.

Priit Rea joonistatud pildid on detailirikkad ja värvirõõmsad. Ning mis peamine, need sobivad lugude lõbusa meeleoluga. Ma usun, et kunstnik leidis end tööd alustades õnnelikust olukorrast, sest tekst on inspireeriv ja fantaasiarikas.

Peategelane, viie aastane Marta, on nutikas, nõudlik ja naeruhimuline. Ta tahab, et talle igal õhtul lauldaks või unejuttu loetaks, enne ta magama ei jää. Ta seab veel ka lisatingimusi, unelaulu esitaja peab viisi pidama ja unejutt peab olema varem kuulmata. Marta isa õnnetuseks laulda ei oska ja kõik muinasjutud, mida ta teab, on tütrele juba tuttavad. Niisiis mõtleb ta ise lugusid välja. Alguses veidi kobavaid, aga mida edasi seda toredamaid.

Mulle eriliselt meeldis isa ja Marta vaheline napp ja tabav dialoog.

„Kas emme ajab ka iga päev habet?“ küsis Marta.

„Ei aja,“ naeris isa. „Naistel ei kasva habe.“

„Miks?“ küsis Marta.

„Sest nad on naised,“ seletas isa. „Neil ei ole habet ega vuntse ja sellepärast on nad ilusad. Kui sina suureks kasvad, ei ole sinul ka habet ega vuntse.“

„Kahju,“ ütles Marta.

Kui mõelda, milline üks hea lasteraamat võiks olla, siis selline võiks see küll olla.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum“

Illustreerinud Marge Nelk

Väga ilus raamat. Tasub kätte võtta ka ainuüksi imetlemiseks. Ja seda iga päev.

Lugeda tasub ka.

Kaks tsitaati võtavad selle loo kõige paremini kokku:

Kui kujutlusvõime vabaks lasta, siis on kõik võimalik.

Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool on fantaasia ja teisel päris maailm.

Kaksikud Anna ja August ning nende kurb, üksik ja kibestunud klassivend Rene ületavad silla päris- ja fantaasiamaailma vahel. Teisel pool leiavad nad end härra Klaasi pöörasest maailmast, kus maalid, ja kõik, kes on maalidel, elavad. Inglid kihistavad ja lendavad muuseumisaalis ringi, Madonna ehib end teiselt maalilt riisutud lilleõiega, hiigelsuure piibu suits vingerdab maalilt välja ja põhjustab kirsivihma, Munchi „Karje“ peategelase piinad (nälg ja kõhukinnisus :) ) saavad leevendatud ...

Muuseumiseikluse tagajärjed kanduvad ka päris maailma. Rene eelarvamused murenevad ja ta leiab endale sõbrad.

Lapsed vakatasid. Läikival kassalaual istus kiiskavas valges ülikonnas mees ja kõlgutas jalga üle põlve. Ta oli pikk, kohutavalt kõhn ja kandis suuri säravrohelisi vuntse. Mehe pöidlas sädeles roheline sõrmus, taskust paistsid aga ümmargused prillid. August märkas hämmeldusega, et kui meest vastu valgust vaadata, paistis ta kõrvade juurest läbi.

***

Kujutlusvõimel ja tahtmisel on palju jõudu. Nendega tuleb hoolikalt ümber käia.

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

Lugu nagu elu.  

Jälle üks lõpmata hea lasteraamat. Spetsialistide poolt tunnustatud ja seda igati õigustatult. Marja-Liisa Platsi illustratsioonid sobivad eriti hästi. Väga hea ja loomulikult mõjuv kombinatsioon napist, naljakast ja täpsest tekstist ning niisama napist, naljakast ja täpsest pildist.

Esimestest lehekülgedest peale võlus mind selle raamatu rütm ja humoorikas meeleolu. Lugu haarab kuidagi märkamatult endasse, kahju on raamatut käest panna. 

Tegelaskujud on eredad ja meeldejäävad. Minu eriline lemmik on peategelane Saku. See koer teeb kõike, mida päris koerad teevad: tõstab jalga (ka sobimatus kohas), nuusib ühe puhma juures viis minutit järjest, armastab pehmet küljealust, pikki jalutuskäike ja seikluseid. Ta teab kõiki olulise tähtsusega sõnu, nagu näiteks: koer, kotlet, Anton. Ja mis peamine, ta on hea sõber. Samas, ega teised tegelased ka alla ei jää, kõik nad on värvikad, alustades Antoni ja Inksiga ning lõpetades professor Siegfriedi ja Ü-Mutiga.

Anton kontrollis välisust, kustutas tuled ja sügas kõrva tagant Sakut, kes tema voodi kõrval vaibal pikutas. Siis heitis ta õnneliku tundega magama, mõeldes: „Mul on koer, või õieti ‒ temal olen mina! Oleme teineteise jaoks olemas!“

***

Sirje oli õppinud mõõtma jalutuskäigu vajalikku pikkust koera jalatõstmiste arvu järgi. „Koer on korralikult jalutada saanud, kui ta on vähemalt seitse korda jalga tõstnud,“ selgitas ta Jerskile.

***

Kui sa peaksid veel kunagi juhtuma sellesse suure pargi äärsesse kenasse linnaossa, võib-olla näed jälle puude vahel nuuskimas rebasekarva koera.

Koer paistab ühe puujuurika juures väga ametis olevat. Tal on rihm kaelas, järelikult pole ta päris hulgus. Ta kraabib käpaga puujuurte vahel. Huvitav, kas sinna on mõni varandus maetud?

Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Illustreerinud Mariana L. L. Hirv. 
Armastusega tehtud raamat, mida kaunistavad sügavates toonides illustratsioonid. Kaanepilt juhatab justkui puudeväravast imede tröösti pakkuvasse maailma.

Alustan lausetega, mida saab lugeda raamatu tagakaanelt:

Mis saab meie kallitest lemmikloomadest, kui nad ühel kurval päeval meie juurest lahkuma peavad? Kuhu nad lähevad? Kas nad mäletavad meid? Kas me kohtume kunagi uuesti? Kui sügav saab olla side inimese ja looma vahel. Lugu elust ja surmast, sõprusest ja armastusest. Ennekõike armastusest.

Kas ma sain lugedes kõigile neile küsimustele vastuse? Hallsabaga juhtunu põhjal võib öelda, et jah. Tagakaanel kirjutatu on kooskõlas raamatu sisuga. (Tean oma kurbadest kogemustest, et alati see nii ei ole, ja vahel juhtub, et kaaneteksti koostab keegi inimene toimetusest, kes pole raamatut lugenud ja pakub umbes.)

Niisiis, mis saab meie lemmikloomadest, kui nad ühel päeval meie juurest lahkuma peavad? Poeetiline idee sellest, et lemmikloom pärast lahkumist teisel pool vikerkaart või pilvepiiril oma pere poole alla vaatab, näib sotsiaalmeediale tuginedes olevat üsna levinud. Mulle meenus seda raamatut lugedes ka hiljuti Eesti kinodes jooksnud film „Koera elu mõte”. Filmi tegevus põhineb W. Bruce Cameroni raamatutel, kus üks koer sünnib mitmeid kordi erinevatesse kehadesse, tahab alati jõuda tagasi oma esimese peremehe juurde ja lõpuks jõuabki.

„Lemmiklooma teine elu“ lugemist alustades mõtlesin: „Kas see tõesti on lugu reinkarnatsioonist, taaskehastumisest, ümbersünnist, hingede rändamisest?“ Ja vastus on, et üldjoontes sellest see raamat räägib tõesti. Ümbersünni tehniline külg ... tingimused ... teiste lemmikloomade kogemused ...

Pärast kahte viimast peatükki jäi siiski domineerima armastuslugu, ja lõpuks leidsin, et see raamat puudutas mind isiklikult. Ma ei taha mõelda sellele, mis meie perest saab, kui meie lemmik enam meiega pole, aga teen seda aeg-ajalt ometi, sest ta pole enam ammu noor. Ka mina küsin eneselt, kas kokkukasvamine looma ja inimese vahel saab olla tugevam kui kahe inimese vahel? Ja usun, et saab.

Inimesed vajavad lugusid. 

Loodan, et ainuüksi see katse trööstida ja aidata lastel nende leinast üle saada, võiks abiks olla.

Heli Reichardt „Leenu ja Liisu lood“

Suvine, südamlik ja rahulik raamat. Kujundus loob kuidagi õhulise esmamulje. Hele ja õrn värvigamma toetab lugu. Pildid on joonistanud Annely Lember ja Lianna Lisette Erit (kaheksa aastane).

See on kahe õe lugu, kes elavad täiskasvanute maailmas. Võib ju öelda, et me kõik elame ühes maailmas, ja pragmaatiliselt võttes me elamegi. Kuid me siiski tajume seda maailma erinevalt. Ma jagan siin miljonid võimalikud vaatepunktid kaheks: täiskasvanute ja laste vaatepunktiks. See lugu on jutustatud ühe tähelepaneliku ja hooliva täiskasvanu vaatepunktist. Autor kirjeldab 6-aastase Leenu ja 4-aastase Liisu tegemisi enamjaolt nii, nagu need väljastpoolt vaadates paistavad ja laste fantaasiamaailma ei süüvi.

Leenu ja Liisu on õnnelikud lapsed, neil on ema, isa, vanaemad, vanaisa, koguni vanavanaema ja onud-tädid. Nad elavad Läänemaal Sepa talus, käivad vanaemal külas ja memmel külas, Liisu magab lõunaund, Leenu käib bussiga sõitmas ja koos käiakse Tallinnas ostureisil. Ja ehkki ette tuleb ka murehetki, tehakse kõike seda, mida paljud õnnelikud lapsed ikka teevad. 

Heidi Raba "Rebasemäe kamp teeb ajalugu"

Esmalt esmamuljest

See on eriti armas väike raamat. Ave Schmidti illustratsioonid on justkui 60-ndate paletis, lõbusad, peened ja detailirikkad. Stiliseeritud lapselikkuse poole, mitte vastupidi. Väga lahedad. Meenutavad veidi nagu Alisa Yufa või Beatrice Alemagna või võib-olla isegi kõigi nende vanaema Fiep Westendorpi tõid.

Ma ei tea, kui sageli ma nende järgnevate kuude jooksul saan öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Heidi Raba kohta saan ma seda ilma kõhkluseta öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Ma usun, et mingil hetkel valitseb iga autor/kirjanik sõna nii hästi, et looga kõige parimini sobivad võrdlused, väljendid, naljad jne tulevad nagu iseenesest. Nagu ma olen päris kindel ka selles, et kui autor ei kirjuta just iseenda või oma laste juhtumistest, tuleb tegelased esmalt endale omaseks ja usutavaks kirjutada/mõelda, ja see võtab aega. Heidi on seda aega hästi kasutanud, selle raamatu peategelased (kui täiesti silmapaistva karakteriga mets- ja koduloomad välja arvata) on väikesed inimesed, oma soovide ja iseloomuga, ja nende pead on riukaid, suuremaid ja väiksemaid plaane täis. Udu Ruudi on Rebasemäe kamba süda - optimistlik, väga sihikindel, tegus ja praktilise meelega poisslaps. Sõber Henri on hea sõber, malbemat sorti loomuga, aga ikka valmis kõike kaasa tegema. Sõber Arbo on arvestatava kujutlusvõimega luulesõber. Henri viiene väikeõde Elli teab, kuidas oma tahtmist saada. Annaksin sellele tirtsule kristallist naljatilga auhinna. Parima huumorimeelega tegelane.

Heidi Raba kirjeldused on tabavad ja mõnusalt proportsioonis dialoogiga. Oskuslik sõnakasutus, mitte midagi pole ülemäära. Nagu head lastekirjandust lugedes peabki juhtuma, ajas mind päris tihti muigama, kui mitte lausa naerma. Ja lõpuks on seal ka oma südamlikud ja maagilised hetked. Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, kes on aru saanud selle loo väärtustest.

Kõike ei jõua ümber kirjutada, ainult mõned tsitaadid:     

  

Elli vaatas imestusega üles taeva poole, suurtes silmades peegeldumas suvetaeva lummav sina. Ta noogutas kõnekalt ja pigistas venna kätt. "Ma pole elus veel ühtegi ajalugu teinud, aga nüüd võiks natuke proovida küll ..."

***

Ja Ruudi jooksis. Nagu olümpiamängudel, kuldmedali eest. Jooksis enda ja Arbo eest, Henri ja Eliise eest, kogu maailma praeguste ja tulevaste kosmonautide eest, koplisuu sihiks silme ees ja peas vasardamas mõte: "Ruudi Udu tagumik kuulub üksnes Ruudi Udule ja ükski Sarvik ei tule seda poksima, olgu ta nii väle kui tahes."

***

Suur olla pole üldse kerge. ... Ajaloo tegemine võib vahel õudselt raske olla, tuleb nälgida ja janu kannatada... (Elli)

***

See oli hea tunne, soe ja värviline ja pani ta naeratama.

***

... kergelt nagu võililleebe tuules.

***

"... imed tulevad vist tõesti nende juurde, kes neid ootavad ja neile oma südames ruumi teevad."

***

Kui sul pole lootust, pole sul mitte midagi.

Omaette teema on Udu Ruudi elutarkusi täis filosoofiline teos "Tähendusi elust", mis oleks ilmselgelt väärt lugemisvara ka iseseisvana.

"Kui sul on hiiglama äge plaan, aga äkki kisub kõik viltu,

Siis tuleb pista piparmündilutsukas keele alla,

Sügada parema jala päkaga vasaku jala kanda

Ja juba sa tead mida teha.

(Ruudi Udu, suur mõtleja ja veel suurem tegutseja "Tähendusi elust", lk 3)

***

Kui sa katsetad omatehtud raketti, seo pehme padi tagumikule,

Sest naabri oinale ei pruugi su plaan meeldida.

Parem, kui läheduses ei oleks ka kukkesid ja kassipreilisid,

Muidu võib juhtuda, et sa sitsid pool päeva õunapuu otsas.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 22)

***

Täiskuuöö on maagiline aeg.

Kui sa juhtud õigel ajal õigesse kohta

ja mõtled õigeid mõtteid,

tuleb ime sinu juurde.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 26)  

2019. aastal teisiti. Eesti lastekirjanduse lugemise aasta

2019. aasta igal kuul loen ma läbi vähemalt kolm 2015-2018 või 2019. aastal ilmunud Eesti autori lasteraamatut ning vähemalt ühest ka kirjutan.

Raamatutest kirjutades jätkan ikka oma vana stiili - kirjutan ainult nendest raamatutest, mis mulle meeldivad. Tahan välja tuua parima, tsiteerida kohti, mis mulle korda lähevad, tutvustada ja innustada lugema. Hindan huumorit, õnnestunud ja originaalseid metafoore, selgelt väljajoonistunud karaktereid ja head lugu.

Hopspelleri amulett

Neid raamatuid oli tore kirjutada ‒ see on üks mis kindel. See oli väljakutse, sest esimest korda kirjutasin ma midagi nii põnevat ning esimest korda kirjutasin ma ajast enne minu sündi.    

Tänu sellele, et olen õppinud moeajalugu, kujutasin ma üsna hästi ette, millised mu tegelased välja näevad - mis neil seljas oli. Aga, kas Viru tänaval oli juba elektrivalgus; kas politseikordnikud sõitsid jalgrattaga; kas telefoniühendus mõne edumeelse mõisa vahel eksisteeris juba; kas ühel vabrikandi pojal võis olemas olla Eastmani kuuekaadriline kaamera Brownie; kas rändkino oli juba liikvel; mida teati automobiilidest; millist muusikat sel ajal kuulati ja klaveril mängiti; milline oli mõisahoonete sisustus ning veel mitmed üksikasjad vajasid täpsustamist. Otsisin kokku päris palu erinevaid materjale, iga infokild oli põnev. 

Mind paelus ka see ebakonventsionaalne sõprus mõisniku tütre, aedniku lapselapse ja vabrikandi poja vahel. Mulle meeldib eelarvamuste ja sotsiaalsete piiride puudumine Pipa ja Mattise vahel. Kuna mul ei olnud reaalseid prototüüpe, võin ainult loota, et selline või ainult lähedanegi sõprus eksisteeris ja mõned nii vabameelsed vanemad nagu Pipal, olid olemas.

Lugu.

Niisiis, kui Pipa oma ema sünnipäevapeol mustkunstniku esinemise ajal tsirkusevankri lavale kutsutakse, avastab ta kotid majast varastatud kalliskivide ja hõbenõudega. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud, ning Pipa, Mattise ja Egoni pääsemises on oma oluline roll mängida ka amuletil. 

Promovideo:

 

Bill Bryson „Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu“

Tõlkinud Henn Käämbre.

Pegasus, 2011. 421 lk.

Meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu ürgajast tänapäevani.

Öelda „meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu“ on üsna suur üldistus, sest autori peatähelepanu on Suurbritannial ja USAl, aga kuna mingil ajahetkel jõudis vähemalt parim osa neist asjadest (leiutistest ja elumugavustest) ka eestlasteni, siis on see määratlus vähemalt osaliselt kohane.

Niisiis keskendub Bill Bryson nakatava uudishimu ja paraja huumoriga elule ja kõigele sellele, mis on eluks vajalik ning jätab kõrvale tavalise ajalookäsitluse sõdadest ja lahingutest. Ta võtab ette ringkäiku oma kodus Norfolki vanas pastorimajas, astudes kööki, söögituppa, keldrisse, kabinetti, aeda, trepikotta, magamistuppa, vannituppa, lastetuppa jne ning arutleb kuidas argiasjad on kujunenud. Sellel ringkäigul annab ta ülevaate nii ülikute kui ka teenijarahva, nii rikaste kui ka vaeste elutingimustest. Seejuures puistab ta lugeja üle hämmastava hulga faktidega arhitektuurist, hügieenist, aiakujundusest, söömis- ja riietumiskultuurist, haigustest ja epideemiatest, kaubandusest, laste kasvatamisest; leiduritest, meremeestest, arhitektidest ja nende elusaatusest jne jne.

Kõiges tavapärases, millega me harjunud oleme, peitub Brysoni jaoks ajalugu. Ülikute veidrusi, aga eelkõige olulisi leiutisi ja algatusi, mis muutsid pöördeliselt inimeste elutingimusi või kultuuri, leiab igast peatükist.

Rõõmsa kergusega jutustab autor, et leidurid said vaid haruharva väärilist tasu. Enamik kulutas oma vähese raha kohtuskäimistele, et oma patentide eest tasu sisse nõuda ning surid viimaks vaesuses. Üldse võiks raamatule läheneda ka kui ebaõigluse ajaloole, sest enne kui tublid kodumasinad meie elu mõnusaks tegid, saavutati mugavus ikka kellegi ebaõiglaselt tasustatud või üldse tasustamata töö arvelt. Kurnatud teenijarahvas ja tujukad ülikud - harimatus ja äärmine vaesus kõrvuti külluse ja luksusega. Peatükis nimega „aed“ sain näiteks teada, et mõisaparkide vaadete kujundamiseks lammutati ümbruskaudseid külasid. Kehtisid naljakad maksud, (mis maksumaksjatele ilmselt naljakad ei tundunud) nagu: aknamaks, tapeedimaks :), seebimaks, suhkrumaks, harimata maa maks, lisamaks jne. Viimaks 20. sajandi alguses aeti ka rikkad meeleheitele, sest kehtestati pärandimaks. See asjaolu pani ülikuid oma vara (maale, vaipu, ehteid jm) ameeriklastele müüma ja koguni nende rikaste tütardega paari heitma.

Mõned lõigud:

Arvatakse, et Maal kasvab 30 000 liiki söödavaid taimi. Nendest üksteist – mais, riis, nisu, kartul, maniokk, sorgo, hirss, uba, oder, rukis ja kaer – moodustavad 93% inimtoidusest. Neid kõiki kasvatasid meie eellased nooremal kiviajal. Sama kehtib loomakasvatuse kohta. Just neid koduloomi ei kasvatata tänapäeval mitte sellepärast, et nad meile nii väga meeldiks või nende liha oleks ülitoitev, vaid sellepärast, et nemad olid esimesed, kes kiviajal kodustati.

Seega oleme ise olulisel määral kiviaja inimesed. Me sööme siiani kiviaegset toitu. Võime oma road üle puistata loorberilehtede ja tilliga, kuid nende all on ikka kiviaegne toit. Ja kui haigestume, siis ikka kiviaegsetesse haigustesse (lk 43)

***

Catalhöyük (üheksa tuhat aastat vana asula) polnud mingis suhtes algeline. Ta oli omas ajas rabavalt arenenud ja keerukas. Seal leidus kangruid, korvipunujaid, puuseppi, tislereid, vooditegijaid, ammutegijaid ja paljusid muid käsitöölisi. Sealsed elanikud harrastasid kõrgetasemelist kunsti. Nad oskasid kududa mitmes stiilis kangast. Nad mõistsid koguni kududa vöödilist kangast, mis pole üldse lihtne töö. Tundub, et nad pidasid head väljanägemist tähtsaks. Näib omapärane, et vöödilisele kangale mõeldi enne kui ustele ja akendele. (lk 48)

***

1850-ndad.

Kuna enamik riidevärve polnud püsivad, tuli iga rõiva pesuvette lisada täpselt doseeritud aineid, et värvi säilitada või taastada: maarjast ja äädikat rohelistele riietele, söögisoodat lilladele, väävelhapet punastele. Igal kogenud pesunaisel oli terve kataloog retsepte eri sorti plekkide väljavõtmiseks. Linaseid riideid leotati tihti seisnud uriinis või siis linnusõnniku lahjas pleegitavas lahuses, aga et see haises (mõni ime), pidi pesu tublisti loputama, vahel mõnes taimeekstraktis, mis haisu kõrvaldas. (lk 104)
***
Kõik leppisid õhtuse hämarusega, sest nad polnud midagi muud kogenud. (lk 108)

...

Valgustust oli mitmesugust, tänapäeva normide järgi oli see kõik ebarahuldav. Kõige enam kasutati kõrkjaid, mis lõigati poolteise jala pikkusteks juppideks ja kaeti rasvaga, harilikult lambarasvaga. Jupp paigutati metallhoidjasse ja süüdati põlema. Säärane jupp põles harilikult 15-20 minutit, seepärast oli pikkadeks õhtuteks vaja tublisti kannatlikkust ja suurt kõrkjavaru. Kõrkjaid lõigati kord aastas kevadel, siis pidi hoolega arvestama, kui palju neid eeloleval kaheteistkümnel kuul kulub.

... Kõrkjaküünla leek oli ebapüsiv ja „küünal“ tilkus. Lisaks see haises, edasi põledes aina rohkem.

...

Rasvaküünlaid võis valmistada iga tapetud looma rasvast kodusel teel, seepärast olid need odavad ... (lk 111)

Kokkuvõttes: kaanest kaaneni kaasakiskuv ja huvitav.

Ja ka mind jäi saatma mõte, et kui kahju on, et sarnast raamatut meie – eestlaste argielust ei ole kirjutatud.

Miranda July „Siin oledki sa kõige rohkem oma“

   

LR 201(2/8-10)

Inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas

Tagakaanelt: „... July tähelepanelikes ja omapärase kujundikeelega novellides on korraga nii siivutust kui ka sooja huumorit. Lugude sündmustik on igapäevane ja samas uskumatu, tegelasteks tavalised inimesed oma veidruste ja salapahedega.“

Mulle läks vist kõige enam korda novell nimega „Lihtsalt niisama olemas olla“ . Noored, nukrad, üksildased ja lootusetus olukorras tegelased, kelle unistus on: olemas olla – umbes nagu värv seina peal.

...
Aga kui meid lõpuks tööle võeti – mööblilihvijatena –, tundus meile täiesti uskumatu, et inimesed päev läbi midagi sellist teevad. Kõik, mida olime pidanud Maailmaks, oli tegelikult kellegi töö tulemus. Iga joon kõnniteel, iga soolaküpsis. Kõigil oli kodus oma mädanev vaip ja uks, ja kõige eest tuli maksta. See oli õudne. (lk 47)

***

Muidu ei pesnud me kunagi nõusid, välja arvatud siis, kui tuli suuremeelse enesehävituse tuju. (lk 51)

***

Naeratasin nii nagu siis, kui klient oma püksirihma lahti päästab, ja panin oma silmad naerma, nagu veedaksime parajasti mõnusalt aega. (lk 63)

***

Vaatasin aknast teiste autode poole, et näha teisi sõitjaid, kes on ka juhisse armunud, aga meie olime igatahes hästi maskeeritud, teesklesime igavust ja lootsime, et sõit ei lõpekski. (lk 64)

Ega teised novellid palju ei erinegi - ikka minavormis, aga kõrvalseisja emotsioonidega jutustatud ja pisut napakad. Lootusetud täitumatud unistused, äng, iha ja hullus.

William. Kes oli õieti William? Temast mõtlemine tundus nüüd rõve, peaaegu seadusevastane. Ja väsitav. Äkki tundsin, kuidas meie suhte hoidmine nõuab nii palju jõudu, et sellega võiks mägesid liigutada. (lk 25)

***

Mina ei ole kunagi midagi nii hoolikalt teinud. See ongi minu viga, ma torman läbi elu, nagu aetaks mind taga. Isegi siis, kui asja ainus mõte on seda aeglaselt teha, nagu näiteks rahustava tee joomine. Rahustavat teed juues neelan seda nii kiiresti, nagu oleksin võistlustel, kus tuleb aja peale ära juua tass rahustavat teed. (lk 27)

***

Mees trepil oli nii aeglane, et vahepeal unustasin hädaohu hoopis ära ja jäin uuesti magama, aga ärkaksin kohe, kui ta oma raskuse ühelt jalalt teisele viis. Pidin surema, aga see võttis terve igaviku. (lk 27)

***  

Unistasin uuest algusest, tahaksin vabaneda tundest, nagu lohistataks mind kaasa. Arvan, et tuleksin nüüd juba toime; on kolm peamist asja, mis mind koormaks muudavad:

Ma ei helista kunagi tagasi.

Ma teesklen tagasihoidlikkust.

Ma tunnen ennast selle pärast üleliia süüdi, ja nii muutub minu seltskond teistele ebamugavaks. (lk 28)

*** 

... juhendaja hääles oli innukat kindlust, mis muutis temasse uskumise vabastavaks ja loomulikuks. Milleks sõrme väänata, kui ta võiks olla lihtsalt käe otsas. (lk 43)

***

Naine surus mu kätt ja ma sammusin auto poole, soovides, et võiksin nii igaveseks sammuma jääda, teades täiesti kindlalt, kuhu ma lähen. Ma lähen autosse. (lk 78)

***

C. parajasti mediteerib, kui ma koju jõuan. Mulle see meeldib, sest siis on tal silmad kinni, ja mina saan olla natuke rohkem selline, nagu ma tegelikult olla tahaksin. (lk 107)