LR 201(2/8-10)
Inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas
Tagakaanelt: „... July tähelepanelikes ja omapärase kujundikeelega novellides on korraga nii siivutust kui ka sooja huumorit. Lugude sündmustik on igapäevane ja samas uskumatu, tegelasteks tavalised inimesed oma veidruste ja salapahedega.“
Mulle läks vist kõige enam korda novell nimega „Lihtsalt niisama olemas olla“ . Noored, nukrad, üksildased ja lootusetus olukorras tegelased, kelle unistus on: olemas olla – umbes nagu värv seina peal.
...
Aga kui meid lõpuks tööle võeti – mööblilihvijatena –, tundus meile täiesti uskumatu, et inimesed päev läbi midagi sellist teevad. Kõik, mida olime pidanud Maailmaks, oli tegelikult kellegi töö tulemus. Iga joon kõnniteel, iga soolaküpsis. Kõigil oli kodus oma mädanev vaip ja uks, ja kõige eest tuli maksta. See oli õudne. (lk 47)
Aga kui meid lõpuks tööle võeti – mööblilihvijatena –, tundus meile täiesti uskumatu, et inimesed päev läbi midagi sellist teevad. Kõik, mida olime pidanud Maailmaks, oli tegelikult kellegi töö tulemus. Iga joon kõnniteel, iga soolaküpsis. Kõigil oli kodus oma mädanev vaip ja uks, ja kõige eest tuli maksta. See oli õudne. (lk 47)
***
Muidu ei pesnud me kunagi nõusid, välja arvatud siis, kui tuli suuremeelse enesehävituse tuju. (lk 51)
***
Naeratasin nii nagu siis, kui klient oma püksirihma lahti päästab, ja panin oma silmad naerma, nagu veedaksime parajasti mõnusalt aega. (lk 63)
***
Vaatasin aknast teiste autode poole, et näha teisi sõitjaid, kes on ka juhisse armunud, aga meie olime igatahes hästi maskeeritud, teesklesime igavust ja lootsime, et sõit ei lõpekski. (lk 64)
Ega teised novellid palju ei erinegi - ikka minavormis, aga kõrvalseisja emotsioonidega jutustatud ja pisut napakad. Lootusetud täitumatud unistused, äng, iha ja hullus.
William. Kes oli õieti William? Temast mõtlemine tundus nüüd rõve, peaaegu seadusevastane. Ja väsitav. Äkki tundsin, kuidas meie suhte hoidmine nõuab nii palju jõudu, et sellega võiks mägesid liigutada. (lk 25)
***
Mina ei ole kunagi midagi nii hoolikalt teinud. See ongi minu viga, ma torman läbi elu, nagu aetaks mind taga. Isegi siis, kui asja ainus mõte on seda aeglaselt teha, nagu näiteks rahustava tee joomine. Rahustavat teed juues neelan seda nii kiiresti, nagu oleksin võistlustel, kus tuleb aja peale ära juua tass rahustavat teed. (lk 27)
***
Mees trepil oli nii aeglane, et vahepeal unustasin hädaohu hoopis ära ja jäin uuesti magama, aga ärkaksin kohe, kui ta oma raskuse ühelt jalalt teisele viis. Pidin surema, aga see võttis terve igaviku. (lk 27)
***
Unistasin uuest algusest, tahaksin vabaneda tundest, nagu lohistataks mind kaasa. Arvan, et tuleksin nüüd juba toime; on kolm peamist asja, mis mind koormaks muudavad:
Ma ei helista kunagi tagasi.
Ma teesklen tagasihoidlikkust.
Ma tunnen ennast selle pärast üleliia süüdi, ja nii muutub minu seltskond teistele ebamugavaks. (lk 28)
***
... juhendaja hääles oli innukat kindlust, mis muutis temasse uskumise vabastavaks ja loomulikuks. Milleks sõrme väänata, kui ta võiks olla lihtsalt käe otsas. (lk 43)
***
Naine surus mu kätt ja ma sammusin auto poole, soovides, et võiksin nii igaveseks sammuma jääda, teades täiesti kindlalt, kuhu ma lähen. Ma lähen autosse. (lk 78)
***
C. parajasti mediteerib, kui ma koju jõuan. Mulle see meeldib, sest siis on tal silmad kinni, ja mina saan olla natuke rohkem selline, nagu ma tegelikult olla tahaksin. (lk 107)