Javier Marias "Kirjapandud elud"

LRK 38-40/2010

Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall

Javier Marías ise on raamatukese kohta järgmist kirjutanud: „Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need «kirjapandud elud» jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan , et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.“

Sellele ongi väga vähe lisada. Need eluloo fragmendid on tõepoolest mõnusa huumoriga kirja pandud. Nauditav lugemine. Eriliselt meeldib mulle peatükk „Täiuslikud kunstnikud“. Mariast inspireeris seda peatükki koostama tema kirjanike portreefotode kollektsioon. Ta otsib esmapilgul tähtsusetuna näivate detailide taga tähendust, teeb seda oskuslikult ja veenvalt. Usun, et värvika tulemuse saavutamise nimel maksis ta tegelikult kohati ka teravmeelsusele lõivu ja (tõenäoliselt) nii kaugeleulatuvaid järeldusi ainuüksi vanade väikesemõõduliste postkaartide vaatlemisest ei ole võimalik teha. Samas tugines ta ka biograafilistele teadmistele … anyway suurepärane oskus kirjeldada ja terav silm.

Tsitaadid:

Kirjaniku pilk on unistav, kuid ometi pisut koketeeriv, samas on see terasest pilk, mis näib tunnistavat midagi ebameeldivat. Pisut isepäised juuksed, kitsehabe ja mitte ülemäära kortsus püksid … Dickensis on midagi keigarlikku, kuid ometi ei suuda ta meid ära petta: mees, kes puhus hinge sisse Pickwickile, Wellerile, Snodgrassile ja paljudele teistele, laseb paista oma tõelisel teravmeelsusel ja lustlikul loomusel järgmise detaili kaudu: Dickens on mees, kes poseerib julgesti toolil kaksiratsa istudes, jalad hooletult harkis.  (lk 142 -143)

***

… Mallarme mitte ainult ei sõltu aparaadist, vaid viibib selle kütkes, teenib seda. Tema jaoks on saabunud igavikuline hetk, ajalooline tõehetk, kirjaniku pilk kõneleb saadud juhistest ning soovist kuulda järgmist, see on kuulekas, tänutundest ja lapselikust ootusärevusest tulvil silmavaade. Säärase pilgu kandjat iseloomustab piiritu progressivaimustus … :) (lk 143)

***

Kõige enam valmistab Wilde´ile muret tema nägu. Mõlemal fotol püüab mees kõigest hingest ilus olla, ning tal õnnestub esile manada pilk, justkui ta tõepoolest seda oleks: nõnda vaatavad tänapäeval modellid reklaamides. Suud hoiab ta mõlemal fotol ühtemoodi, just nagu teaks selle omanik peegli ees harjutamise kogemusest, et see on ainumõeldav ilme, ainus, mis sobib.

… Ülemäära avatud ninasõõrmed reedavad ärevust, hinge kinni pidamist (lk 144)

***
Ilme on kummalgi pildil niisama hästi kui ühesugune, teisel vaid pisut karmim ja tüdinum, justkui ootaks kirjanik, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mida ükski pilt kinni ei püüa. Eelkõige jätab Baudelaire mulje alati kiirustavast mehest, kes pildistamise ajaks õieti juba pildilt lahkunud, võib-olla sellepärast, et teda kõige enam köitvad asjad ei peegeldu ta näol, ei püsi seal. (lk 145)

***

… mehe huulil võib näha armastusväärselt kurikavalat muiet, justkui teaks ta täpselt oma järgmist vastust, oodates vaid, et vestluskaaslane pausi teeks, sest näib, nagu kuulaks Sterne vaid viisakusest kedagi, kes temast sõnaosavuses kaugele maha jääb. (lk 146)

***

Gilde´is on kenake annus ülbust ning tema hoiak on selgesti väljakutsuv, võiks koguni öelda, et see kuulub elukutselisele kahevõitlejale. Tema silmad on kitsid, põiklevad ja halvakspanevad, ning kogu tema hoiak (õieli kael, habe ja otsustavalt ette asetatud jalg) näib terav ja turris. (lk 147)

… vaevatud kaastundlikku pilku mahendavad prillid :)

***

Mõlemal fotol näeme pilku, millega vaadatakse tüütuid, ebasobival ajal saabuvaid külalisi, kellega ei soovita sõnagi vahetada (Faulkner´i kohta – lk 149)

***

Tema nägu on aval, võiks koguni öelda lihtsameelne, pealtnäha abitu. (Borges´e kohta - lk 149)

Võiks jätkata – mulle väga meeldib.

Torgny Lindgren „Isa arm“

Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Anu Saluäär

Varrak 2009

Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005).

Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on üsna ähmane. – See põimumine meeldib mulle. Üleüldse – meeldib mulle ta lakooniline, eriliste kaunistusteta stiil. Pisku, mille ma allpool tsitaatidena välja tõin, koosneb lausetest, mis on minu arvates väga suurepärased. Samas lugeda oli ikkagi raske. Masendav sügis õues – ning vanad, haiged – juba suremas vanainimesed raamatus oli minu jaoks seekord liig. Torgny Lindgren on muidugi autor, kes  p e a b  meeldima ja veider küll meeldibki. Pierre Bayard (“Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” autor) kasutaks lühendeid + (hea arvamus) või koguni + + (väga hea arvamus) ja lisaks tähed LT (lehitsetud teos) ja KT (kuuldud teos). :)

Tsitaadid:

Tagapool ukse juures istuv mees magas, tema pea oli rinnale langenud, seitsmeharuline klaastahukatega laelamp peegeldus tema paljalt ja läikivalt pealaelt. Ei olnud näha, et ta hingaks, mõnikord ta ohkas, kas hardalt või et mitte lämbuda. (lk 10)

***

Nad kuulasid edasi ka siis, kui ta vaikis. Miks pidid nad temast aru saama? Esitamata talle ühtki küsimust  ja heitmata tänulikku või kaastundlikku pilkugi, tõusid nad üksteise järel püsti ja kõndisid minema …(lk 10)

***

Vestlus polnud teda kunagi köitnud või lõbustanud. Vestluses peab mõte alailma tegema ettearvamatuid haake ja pettekaid, seda moonutatakse ja väänatakse kas selleks et meeldida või kedagi pahandada, ning see muutub häbituks valeks. (lk 13)

***

Öösel oli lund sadanud. Aknast nägi naine esimest korda maastikku: pikka lagedat nõlvakut, kuusemetsa, siledat pinda, mis võis olla järv, mäeharju. See oli maastik, kus hommikuvalgus sai nii palju ruumi kui kulus. Ja paks lumi kattis kogu seda tardunud ääretut tühjust.

***

Olen veendunud, et kõigi meie mõtete, kujutluste ja sümbolite taga on varjul põhjused, ettekäänded ja ajendid, mida me ei suuda valitseda. (lk 126)

***

Kahe päeva eest oli ta lehest lugenud surmakuulutust. Ta ei olnud seda ette näinud. Aga ta oli seda võimalust arvestanud. Vanadus on raske vaenlane. Enamik inimesi jääb sellele alla. (lk 133)

***

See, kes kirjutab, vajab kulunud, äraleierdatud sõnu. Tema maailm on lihtne, kuid ammendamatu. (lk 136)

***

Kirjutamine oli nii raske ja väsitav, et sellest ei tohtinud ega võinud mitte mingil juhul rääkida, see oli kuristik kirjutamise ja rääkimise vahel. Seda enam, et kirjutamine oli kohustus, sest kõik muu olnuks hooletus, suisa tegematajätmine. (lk 166)

***

Kõik olnu on täpselt sama suur nagu see, mida ei ole kunagi olnud. (lk 166)

***

Mälestuste hülgamisel hüljatakse ka teadmised. See on otsekui uuestisünd. (lk 173)

***

„Õnn on kergemeelne libu, kes kuidagi paigal ei püsi.

Sul juukseid paitama käbe, ja juba ta tõttab, maha jääb musi.

Muredaam on teisest puust, su südamesse ta pesa loob.

Ei tema juba lahku sust. Su voodi ääres istub, koob.“ (lk 187)

***

Muusika on tegelikult inimeses peituvate pingete ja vastuolude väljendus. (lk 190)

***

Aga kuidas sa oskasid selle kaardi (kullamäe kaardi J.M.) joonistada?

See polnud midagi erilist, ütles mees. Täiesti tühiasi. See oli peaaegu seesama mis lause tegemine. (lk 298)

http://n2dalaautor.wordpress.com/2009/12/18/torgny-lindgren/

Mika Waltari „Fine van Brooklyn“

Tõlkinud: Piret Saluri, Endel Mallene

Valimik sisaldab kolm lühiromaani soome 20. saj. kirjanduse suurkuju Mika Waltari (1908 - 1979) lühiproosa paremikust: "Võõras mees tuli tallu" (1937), "Fine van Brooklyn" (1938) ja "Kuumaastik" (1946).

1969. aasta ilmunud LR 20/21 numbris kirjutas tõlkija Endel Mallene: ""Fine van Brooklyn" on kirjutatud 30-ndate aastate lõpul. Kuna kirjastus ei tundnud käsikirja vastu huvi, avaldas kirjanik selle 1942. aastal omal käel 100-eksemplarilises tiraažis bibliofiilse väljaandena. Teos äratas tähelepanu ja järgmisel aastal oli ka kirjastus nõus seda välja andma.

Kirjanik on "Fine van Brooklyn" kohta 1946. aastal öelnud: "Selles on midagi väga iseloomulikku soome kultuurielu ainult oma naba nägevale enesetähtsusele, et seda valgeks lubjatud hauda, seda enda ümber kõik elava surmavat steriilset teadlasetüüpi on võetud, mitte ainult lugeja, vaid ka mitme arvustaja poolt, täisväärtusliku, isegi positiivse nähtusena, teatud puritaanliku inimideaalina, nagu teose "puhtahingelisusele" osaks saanud tunnustus on näidanud."

Seda lauset nüüd hiljem lugedes, tekkis tahtmine seda raamatut veelkord lugeda. Lugu on jutustatud minavormis ja tagasivaates. Võib-olla astusin alateadlikult sellele libedale teele, et samastasin autorit ja peategelast. Võib-olla. Igatahes ei ole ma ka pärsat teistkordset lugemist peategelase vastu nii karm kui Waltari. Üleolev ja ettevaatlik - seda küll, aga surmavalt steriilne (mis minu jaoks kattub ka mõistega igav) siiski mitte. Mõnes mõttes meenutab peategelase väntsutamine mulle Fowles´i „Maagi“ peategelase katsumusi.

Tsitaadid:

Üksildusel on oma välud, üksildane ei kohta endast vaidluses üleolijad, võõra iroonia ei haava tema õrnu mõtteid, ka ei kohta ta mõistmatuid pilke ega kannatamatut vahelesegamist. Võib-olla lööb paljudes inimestes atavistliku jõuga välja kaasasündinud karjavaist, nii et nad tunnevad otse hingepiina, kui nad ei saa teistega oma teadmisi ja arvamusi jagada. Mina pole midagi seesugust tundnud. Varjatud heameel, varjatud leidmisrõõm on pakkunud mulle alati suuremat rahuldust kui jagatud rõõm. Ka oma kurvastust olen osanud ise matta, teiste külma kaastunnet või silmakirjalikult sooje käepigistusi vajamata.  

***

Nende ridade vahelt vaatas mulle otsa võõras inimene, kellel on peas valge soni, tõsine ja tähtis nägu ja uurivad silmad. Ta oli mulle vastumeelne, sest võib-olla oli ta parem ja õnnelikum kui mu praegune mina. Missugune tõrges kadedus ja ennast lõbustav kaastundlik üleolekutunne on juhtinud mu sulge …

***

Sellegipoolest vaatan ma kohkunult minevikku otsekui ohtlikku kuristikku, peas hirmuäratav mõte: kuidas see võinuks lõppeda, ja tunnen arukat rahuldust sellest, et tänu oma tahtejõule kõigest puhtalt välja tulin. Nii ebajärjekindel on targakski tunnistatud inimese mõte, kui see kaine mõistuse ohututelt radadelt hetkeks tunnete segasesse ja hägusesse laukasse laskub.

***

Uni reetis nende vaimse abituse haletsusväärselt selgesti, ja ainus, mis mu leebet üleolekut häiris, oli see vanadusest kondine ja kollane surematu vanaema, kes kustumatu visadusega külma kanapoja tiivanukki näsides elu andide nautimist jätkas. Ta andis mulle tõuke unisteks mõtisklusteks vaimu ja mateeria suhetest , kuni ta vastu hommikut, kui ma uuesti rahutusse unne vajusin, ühtis mu unenägudes tohutu suure ja hirmuäratava õgardiga, kes manala kahvatus hämaruses eksinud hingesid krõmpsutas. Veel rongist maha minneski mõtlesin ta peale hirmuseguse aukartusega.

***

Oli ju mul juba üsna kindel ettekujutus elust ja inimestest ning polnud mingit kahtlust, et inimene ise suudab oma sisetunde abil luua teatavad püsivad normid oma tegude aluseks.

***

Iroonilisemalt oleks ta vaevalt võinud mõista anda, et olin oma töö teinud ja võisin minna. Pöörasin ümber nagu väsinud rändaja paradiisi väravalt, südame all ahistav kurbus selle pärast, et lahkun, enam kunagi tagasi tulemata – tõotasin seda iseendale – …

***

Ta valitses mind rahuldamatusega, kuigi ma seda ei taibanud. Ta oli juba lapsena ära õppinud selle kibeda tarkuse, mida suurem osa naisi iial ei taipa, sest ühtegi meest ei ole kunagi rahuldamisega valitsetud. Ainult rahuldamatus paisutab minu arvates kire saatuslikuks.

***

Mul oli häbi, et ma ta rahu rikkusin, ja tahtsin vabandada, kuid suutsin pomiseda ainult midagi segast. Ta vaatas mulle haletsevalt kurbade silmadega otsa, aga teise inimese kaastunne oli mu ülekoormatud tunnetele liig. Pisarad valgusid silmi ja kõik minus oli otsekui marraskil, nii et iga liigutus lõikas.

  

"Fine van Brooklyn´is" kõlab ka Waltari sõnum: kõik lõpeb teadmisega, et nii on olnud ja nii jääb see ka edaspidi. Või kui öelda seda Jean-Paul Sartre´i sõnadega: See, mis jääb alati samaks, on tema paratamatus olla maailmas, siin tööd teha, olla teiste keskel ja olla surelik (nn. „Eksistentsialismi manifest“ Jean-Paul Sartre’i 29. oktoobril 1945. aastal).

Jostein Gaarder “Sofie maailm”

Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova

Filosoofiakursus jällekord läbitud.

Haarav lugu.

Mõned tsitaadid:

... kõik kulgeb looduse vankumatute seaduste järgi. Demokritose arvates oli kõige toimuva taga asjades enestes peituv loomulik põhjus ehk sisemine paratamatus.

*** 

„Olla või mitte olla“ ei ole niisiis kogu küsimus. Küsimus on samuti, mis me oleme. Kas me oleme tõelised lihast ja verest inimesed? Kas meie maailm koosneb tõelistest asjadest – või ümbritseb meid vaid meie teadvus?

***

„Tõeline mõistmine tuleb seestpoolt.“ (Sokrates)

***

„Ma mõtlen, järelikult olen olemas.“ (Descartes)

***

Ka mõtlemise ajalugu – või mõistuse ajalugu – on nagu voolav jõgi. Sinu mõtteviisi määravad nii kõik enne sind elanud inimeste traditsioonidega sinuni „voolavad“ mõtted kui ka sinu enda eluajal valitsevad materiaalsed tingimused. Seetõttu ei saa väita, et mingi mõte on alati ja igavesti õige. Kuid see võib olla õige sel hetkel.

***

Mõistus avaldub eeskätt keeles. Ja keel on midagi niisugust, millesse me sünnime. Ühesõnaga, üksikisik ei loo keelt, aga keel loob üksikisiku.

***

Me osaleme milleski suures, kus igal väiksemalgi eluvormil on oma tähendus suures koosluses.

***

... See on igale kunstnikule teada. Äkitselt on tunne, nagu oleksid kõik uksed ja arhiivisahtlid pärani lahti. Kõik voolab nagi iseenesest –  ja me võime ammutada just neid sõnu ja kujundeid, mida vajame. See juhtub siis, kui me pisut alateadvuse „kaant paotame“. Seda võibki inspiratsiooniks nimetada – siis tundub, nagu ei pärineks see, mida me joonistame või kirjutame, meist endist.

***

„Essents“ tähendab asja „olemust“ või „loomust“

Sartre´i järgi pole inimesel kaasasündinud „loomust“. Inimene peab seepärast ise ennast looma. Inimene peab oma loomuse või „essentsi“ ise looma, sest seda ei ole talle valmis kujul antud.

***

Kuid me oleme vabad indiviidid ja oma vabaduse tõttu oleme mõistetud kogu elu valikuid sooritama. Mingeid igavesi väärtusi või norme, mille järgi oma elu elada, ei ole olemas. Seda tähtsam on, milliseid valikuid me teeme. Sest me oleme kõikide oma tegude eest lõpuni vastutavad. Sartre rõhutab just seda, et inimene ei tohi iialgi vältida vastutust oma tegude eest. Seepärast ei saa me ka vastutusest oma valikute eest kõrvale hoida, väites, et me „peame“ tööle minema või et „peame“ järgima teatavaid kodanlikke elumudeleid. Inimesest, kes niiviisi anonüümsesse massi peitu poeb, saab vaid isikupäratu massiinimene. Ta põgeneb iseenese eest eluvaledesse. Kuid inimese vabadus kohustab meid endast midagi tegema, eksisteerima „autentselt“, ehtsalt.

Eriti kehtib see meie eetiliste valikute kohta. Me ei saa iialgi süüdistada „inimloomust“, „inimlikku nõrkust“ või muud sarnast.

***

Sartre üritab tõestada, et teadvust iseeneses pole enne olemas, kui ta midagi tajub. Sest teadvus on alati teadvus millestki. Ja see „miski“ on sama palju meie endi, kui meie ümbruse panus. Me määrame ise, mida me aistime, valides välja meile olulise.  

Robert James Waller „Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed“

Tõlkijad: Valner Valme, Rebekka Lotman, Lia Rajandi

Õigupoolest ma ei peakski sellest raamatust kirjutama.

Miks?

Kuna ma alustasin selle blogiga selleks, et mitte unustada oma muljeid või mõtteid, mida teatud raamatud minus esile on kutsunud. Selle raamatu puhul ma olen üsna kindel, et ma ei unusta.

Sellised elamused tulevad (nõiduslikult) alati õigel hetkel, nagu oleksid ka raamatud osake ettemääratusest. Minu jaoks ongi selle raamatu peamine teema ettemääratus.

Ja viimaks mõistis ta, mida tähendasid kõik need väikesed jalajäljed kõigil tühjadel randadel, kus iganes ta oli kõndinud, kõik salajased lastid laevadel, mis eales sadamast välja ei purjetanud, kõik kaetud näod, mis olid teda jälginud teda loojangukumas linnade kõverail tänavail. Ja nagu mõni endisaegne suur kütt, kes on palju miile maha sõitnud ja näeb nüüd koduseid laagritulesid paistmas, vabanes ta äkki oma üksindusest. Viimaks ometi. Viimaks ometi. Ta oli nii kaugele jõudnud … nii kaugele. ... viimaks ometi valmis saanud oma armastuses selle naise vastu ja lõplikult täiuslik. Viimaks ometi.

Minu arvates pole lugu kui selline, selle romaani puhul üldse kõige olulisem. Mulle meeldib KUIDAS seda lugu jutustatakse. Mulle meeldib, et ma usun seda lugu. Ainult nii saigi Francesca Johnson elada ja ainult Kincaid´i sarnane mees saigi ta elu muuta, seda väliselt muutmata. Ainult Kincaid sai nelja päevaga päästa kogu ta elu ja ainult Francesca oli see naine, kes sattus ta teele miljoni aasta jooksul see üks ja ainus kord, et vabastada ta üksindusest.

Risk, üks kord muidu laitmatu elu jooksul veeretada nõiutud täringut. Harutada kaheks köis, ja ilmub su patune kaksikõde, kes hõivab su koha neli päeva kestvas draamas, mis oli ühest küljest nii veidralt terviklik, teisalt jäi alati lahtiseks.

1995. aastal linastunud „Madisoni maakonna sillad” (peaosades Meryl Streep ja Clint Eastwood) on ka hea, aga jääb raamatu elamusele tugevalt alla.

John Fowles „Maag“

Tõlkinud Henno Rajandi

Lihtsustatult on selle romaani peategelane küüniline, ennast mittetundev noor mees, kes küpsedes hakkab vormi taga ka sisu ja näilisuse taga ka tähendusi nägema. Ehk – võib-olla nagu kahekümnenda sajandi inimese teekond esteetika kummardamisest eetikani.

Nagu mitmed teised Fowlesi tegelased ei kuula, või ei kuule, või ei oska Oxfordis õppinud Nicholas Urfe kuulata oma „südame häält“; ei tunne ära oma tõelist sõpra ja armastust; peab lihtsat, aga ilusat ja ausat Alisoni enda jaoks mitte piisavalt rafineerituks – pisut nagu labaseks. 

Niko petab mugavusest ja üsna varjamatult - samas alati pettust eitades.

Maagi ehk Conchise loodud „Jumalamängus" saab Nicholas omal nahal tunda ebaausust ja hoolimatust. Selles mängus on ta ise pidevalt petetud mängukann, kelle reaalsus ja illusioonid segunevad. Iga kord, kui selgub et ta ei ole oma õppetundi omandanud, keeratakse kruvile uus vint peale. Romaani lõpusirgel, pärast läbielatud inimlikke pettekujutlusi ja alandusi, jõuab ta pöördelise tähtsusega hetkedeni, kus ta näeb selgelt iseennast ja oma minevikku.

Mõned tsitaadid:

Lisaks elevusele, mida äratas reis tundmatusse ja teadmine, et olen taas tuult tiibadesse saanud, võisin niisiis nautida ka emotsionaalse võidu meeldivat rahuldust. See oli kuiv tundmus, aga mulle meeldisid kuivad elamused.

***

Eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu.

***

Mind oli rõhunud sügav masendus, ja rõhus praegugi, aga samas olin olnud ka läbini võlts, ja selleks ma jään; eksistentsialist ütleks , et ma ei ole autentne.

***

Tundsin ilmselt sedasama, mida tunneb puuripistetu, kes vaatamiseks väljapanduna peab surmatunnini taluma oma kunagiste ambitsioonide mõnitusi.

***

Mind valdas omamoodi kuiv kurbus, mälestuste ja teadmiste segu; ma mäletasin seda, mis oli ja mis oleks võinud olla, ja teadsin, et see on kõik lõplikult möödas; samas aga teadsin või hakkasin mõistma, et mõned muudki asjad on õnnelikult mööda saanud – igatahes olin vabanenud mõnedest illusioonidest iseenda suhtes …

***

„Pidasin silmas pöördelise tähtsusega hetke. Igas elus tuleb kätte aeg, kus kaalukausid on tasakaalus. Sel ajaviivul peab inimene iseendaga leppima. Küsimus pole ainult selles, mis sinust saab. Küsimus on selles, mis sa oled ja milleks sa alati jääd. Teie olete liiga noor, et seda mõista. Teie puhul on ikka veel oluline saamine. Mitte olemine.“

***

Nii fantastiliselt rumalat inimest nagu tema, olen ma elus harva kohanud. Õppisin temalt palju.

***

Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada ….Teie tahate meeldiv olla. Mina tahan lihtsalt olla  

***

Igasuguse hirmu igavene algallikas, kõigi koleduste ja tõelise kurjuse algpõhjus, inimene ise.

***

Tundsin, et hakkan lausa füüsiliselt pisenema; pisenema, nagu vahel mõne kunstiteose ees, mõnede tõdede palge ees, mis näitavad sulle sinu enda väiksust, kitsarinnalisust ja küündimatust teiste mõõtmete ja väärtustega võrreldes.

***

Ma ei teadnud, mis omadus see oli, aga ta valdas midagi. Tundsin end nagu kogenematu noor peni, kes jälitab kavalat vana jänest; iga hüppega sain tüssata, hambad plaksatasid tühjalt kokku.

***

.. seks on ainult osa neist inimsuhetest, mida me nimetame armastuseks, ja seejuures isegi mitte oluline osa … Ta ütleks teile, et oluline osa on tõde …

***

Tema hoiakus oli mingit peenetundelist emalikkust, mis tahtis mulle meelde tuletada, et kui ma tema hinnangute vastu mässu tõstan, siis sellega ma mässan ainult omaenda ebaküpsuse vastu, ja kui ma mässan tema lihvitud viisakuse vastu, siis vihastab mind tegelikult selle puudumine minus eneses.

Mario Vargas Llosa „Kirjad noorele romaanikirjanikule“ (LR 2011/15-16)

Tõlkinud Ott Ojamets

Noppisin igast peatükist välja mõned laused või lausekatked, mis mulle teistest enam midagi tähendasid või siis näisid mulle peatükki kokkuvõtvana.

I Paelussi parabool

 … kirjutaja tunneb sisimas, et kirjutamine on parim, mis temaga eales juhtunud on ja juhtuda saab, ning et see tähendab tema jaoks parimat elamise viisi, hoolimata sotsiaalsetest, poliitilistest või majanduslikest tagajärgedest, mis tema tegevusel olla võivad

***

... Kuigi usun, et kirjanduslik kutsumus ei ole saatuse poolt määratud ega kirjutatud tulevaste kirjanike geenidesse – olen lausa veendunud, et distsipliin ning püsivus võivad mõningatel juhtudel geeniuse luua – , olen jõudnud arusaamisele, et seda pole võimalik seletada kui pelgalt vaba valikut.

***

… elu, mida ilukirjandus – iseäranis selle kõige õnnestunum osa – kirjeldab, ei ole kunagi reaalselt nende poolt läbi elatud, kes seda lõid, kirjutasid, lugesid ning sellest rõõmu tundsid, vaid väljamõeldis, mille need inimesed pidid kunstlikult looma, kuna nad ei saanud seda tegelikkuses kogeda ja nii rahuldasid nad selles üksnes kaudselt ja subjektiivselt elamisega, nagu elatakse seda teist, unelmate ja väljamõeldiste elu.

***

Ilukirjandus on vale, milles peitub sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema.

***

Kirjaniku kutse ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. See on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa …

…Teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutsumuse, ei kirjuta, et elada, vaid elab, et kirjutada.

II Catoblepas

Romaanikirjanik kaevub samuti nagu Flaubert´i Catoblepas, muidugi vähem füüsilisel moel, iseenda elukogemustesse, püüdes leida sealt tuge lugude väljamõtlemiseks. Mitte ainult selleks, et luua tegelaskujusid, episoode või maastikke, toetudes oma mälestuste materjalile, vaid ka seepärast, et need mäluasukad toidavad tema tahet, mis on vajalik, et viia eduka lõpuni see pikk ja keeruline protsess, milleks on romaani kirjutamine.

***

Ilukirjanduse teemad… Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju.

***

Kuigi romaanikirjaniku loomingu lähtekohaks läbielatu, ei saa see olla selle lõpp-punktiks. … autobiograafiline materjal teeb läbi muutusi, see rikastub (või vaesestub) seguneb välja mõeldud materjaliga, teiseneb ja struktureerub – kuni saavutab täieliku autonoomsuse … Vastandamine striptiisiga – läbielatu maskeerimine ja varjamine J

***

… usun, et kui kirjutada lähtuvalt sellest, mis meid sisemiselt painab ja ängistab ning mis on tihti salapäraselt meie eneste eludega seotud – , siis kirjutame me paremini, suurema veenmisjõuga, veendumusega …

III Veenmisjõud

Eesmärk on

… vähendada vahemaad fiktsiooni ja reaalsuse vahel, kaotada ära nendevaheline piir, panna lugeja selles pettuses elama nii, nagu oleks see kõige igavaesem tõde ja pakutud illusioon kõige püsivam ja tõsiseltvõetavam reaalsuse kirjeldus.

***

… panna meid uskuma, et maailm on selline, nagu nad jutustavad …

***

Head ja suured on romaanid, mis nagu ei jutustagi lugu, vaid panevad meid endas elama ja endaga kaasa elama, sedavõrd suur on nende veenmisjõud

***

See mida ja kuidas (ehk vorm ja sisu) jutustatakse, moodustab vähemalt heades romaanides lahutamatu terviku. Romaanile veenmisjõu andmiseks peab jutustades maksimaalselt ära kasutama loos ja selle tegelastes peituva elulisuse ning tekitama lugejale illusiooni, et see on iseseisev osa reaalsest maailmast, kus lugeja ise asub.

IV Stiil

Romaanid koosnevad sõnadest ja see, kuidas romaanikirjanik sõnu valib ja nendega ümber käib on otsustav, kas tema lugudel on veenmisjõudu või mitte.

***

… oluline on, et stiil oleks efektiivne ja kooskõlas lugudega.

***

… stiililine korrektsus ei määra iseenesest kuidagi fiktsiooni õnnestumist või ebaõnnestumist

***

… kirjutuse mõjuvus  sõltub sisemisest sidususest ja vajalikust iseloomust …

V Jutustaja. Ruum

Selleks, et ühte lugu jutustada, mõtlevad kõik romaanikirjanikud välja enda asemiku või enda täievolilise esindaja fiktsioonis, jutustaja, kes ise on samuti fiktsioon, sest nii nagu teisedki tegelased, kellest ta jutustama hakkab, on ta loodud sõnadest ja elab ainult romaani jaoks ja selle piires. … Tänapäevases romaanis on jutustaja  tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik …

VI Aeg

… ajaline vaatepunkt on kõigis romaanides eksisteeriv suhe jutustaja aja ning jutustatu aja vahel.

VII Reaalsuse tase

Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ning vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu …

VIII Vaatepunkti muutused ja kvalitatiivne hüpe

„Vaatepunkti muutus“ on igasugune muutus mõnest eelpool käsitletud vaatepunktist. Need muutused võivad olla ruumilised, ajalised või seotud reaalsuse tasemega, vastavalt sellele, millises neist kolmest vaatepunktist – ruum, aeg, reaalsuse tasand – muutused toimuvad.

***

… isetekkiv vaatepunkti muutus, mis, olles autorist täiesti sõltumatu, võtab teksti enda võimusesse ning juhib seda suunas, mida ei ole võimalik ette näha.

IX Matrjoška

… struktuur kus põhilugu genereerib teise loo või teisi lugusid. …. Sellel on loov mõju juhul, kui selline fiktsiooni ülesehitus avaldab tähenduslikku toimet – lisab salapära, mitmetähenduslikkust või keerukust …

X Varjatud teave

… narratiivne vahend …lood täis tähendusrikast vaikimist…tekst nagu jäämäe tipp … Oluline on, et jutustaja vaikimine oleks tähendusrikas, et sellel oleks ilmne mõju, et see puudumine paneks lugeja midagi tundma ning aktiveeriks tema uudishimu, ootusärevuse ja fantaasia.

***

Jutustada ütlemata jättes, vihjete abil, mis tekitavad varjamise läbi ootuse ja sunnivad lugejat oletuste ja hüpoteesidega aktiivselt sekkuma loo väljatöötamisse – see on üks jutustajate poolt kõige enam kasutatud vahendeid, et anda oma lugudele elulisus – varustada need veenmisjõuga.

***

„Kuju“ vormitakse erinevate tööriistade abil, kuid pole kahtlustki, et üks kõige levinum ja tõhusam tööriist osade eemaldamiseks, selleks et joonistuska välja ilus ja mõjuv „kuju“, on varjatud teave.

XI Ühendatud anumad

… stseen, milles tegelikult toimub kaks erinevat sündmust, mis läbisegi jutustatuna hakkavad teineteist vastastikku mõjutama ja teatud mõttes ka muutma või täiendama.

***

Kaks või enam episoodi, mis leiavad aset erinevas ajas, ruumis või reaalsuse tasemel ja mis jutustaja otsusega on ühendatud narratiivseks tervikuks eesmärgiga, et see naaberlus või sulam neid mõlemaid mõjutaks …

***

Tänu sellisele struktuurile hakkab ühendatud anumatena seotud sündmuste vahel toimuma eluliste tõsiasjade vahetus, tekib koostoime, tänu millele sulavad need episoodid üheks tervikuks …

John Fowles „Eebenipuust torn“

Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo

Fowlesi loomingu kandev idee on isiksuse vaba tahte ja ühiskonnas omaksvõetud reeglite konflikt. Võib-olla võiks öelda, et ta kirjutas põhiliselt inimese tungide vastandumisest ühiskonna moraalinormidega ja ootustega.

„Eebenipuust torni“ peategelane David on mainekate arhitektide hea värvitajuga võsuke, kes on ühtlasi ka edukas abstraktsionist, kriitik, kunstiajaloolane ja õppejõud. David külastab eraklikku, eluõhtul olevat kunstnikust vanameistrit tema maamajas, et kirjutada temast artikkel. Oma külaskäigul kohtab ta kaht noort naist: vanameistri muusat, kaunist kunstiüliõpilast Hiirt ja tema sõbrannat Anne´i.
Loo lõpusirgel mõistab David oma seotust „verbaal-kriitilise leksikoni nõuete“ ja abielusidemetega. Elu pakub talle võimaluse, aga ta ei haara sellest kinni. Vajadus vastata ootustele prevaleerib. Ta põlgab ennast selle pärast ja teab samas, et ta ei muutu, vaid maalib nagu ennegi, et ta unustab haiget tegeva seiga ja leiab põhjusi kõike teisiti tõlgendada.

***

Vanamees teadis, et patt on väljakutse elule; et see pole arutus, vaid julgus ja kujutlusvõimet nõudev akt. Ta patustas vaistu ja vajaduse sunnil; Davidit hoidis tagasi hirm. Tema mõtted ei tegelenud eesmärgi, vaid vahenditega; mitte sellega, mis ta ise endast arvab, vaid mida temast arvatakse. See hirm edevuse, egoismis ees, mida ta pidi varjama „aususe“ ja „objektiivsusega“, nagu tema neid nimetas … Ülim edevus (ja kunstniku jaoks ka narrus) oli näida ebaedev. Just selle pärast olid talle tema enda loomingus nii tähtsad vaoshoitus, tehniline korrektsus, vastavus oma verbaal-kriitilise leksikoni nõuetele – sellele autoretsensioonile, mida ta juba maalides kujutluses alati kirjutas. Kõik oli viidav ühisnimetaja alla: väljakutse kartus.

***

Kui armetu see nüüd tundus, kui tuim ja valutu, kui ohutu. Riski puudus, see oli selle olemus … Sa hävitasid riski, keeldusid väljakutsest – ja muutusid niiviisi elutuks robotiks. Vanamehe saladus oli, et ta ei lasknud oma mina loomingus millestki segada; mis polnud konkreetse kunstilise suunitlusega, välise stiili ja tehnika ning teemade küsimus. Vaid isikliku suhtumise küsimus.

***

Arm kasvab haavale, siis koorub maha, ja nahk on jälle, nagu poleks haava olnudki.

… kaotatud võimalusest saab lõpuks arukas otsus, ainult viisakas lahendus; teda kõrvetanud sisemise tule leegist – uni, hetkeillusioon – veel üks realiseerimata jäänud idee, mis vedeleb kuskil ateljee taganurgas vanade visandite hulgas.

***

… Il faut couper la racine, hüva. Aga kindlasti ei mõeldud sellega taolist juuretust, jäises õhuta ruumis tiirlemist. Nad olid nagu ennasthävitava tungi võimuses lemmingid, kes otsivad eluruumi arktilistes meredes; põhjatus öös, omaenda pettekujutustest pimestatud.

Eebenipuust torn.

John Fowlesi keel on nüansirohke ja tema dialoogid on täpsed ja tabavad.

Kahlil Gibran „Prohvet"

Tõlkinud Doris Kareva.

Ostsin selle raamatu juba 1997. aastal, kui  see kirjastuse Huma ettevõtmisel ilmus. Pean tunnistama, et aastal ´97 ei olnud ma selle raamatu lugemiseks veel küps. NÜÜD – aastaid hiljem, leidsin ma sealt selle, mida on suuresõnaliselt kiidetud ja hardalt austaud. Näib, et tema mõistmiseks oli mul vaja ISE kogeda. Kogeda elu – selle erinevates vormides. Seda hämmastavam on, et Kahlil Gibran töötas "Prohveti" kallal juba viieteistkümnendast eluaastast peale.

 „Prohvetit“ on palju tsiteeritud. Näib, et Gibran´i napid ja tabavad laused on selleks nagu loodud.

Tsitaadid:

Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.

***

Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.

***

Teie rõivad katavad palju teie kaunidusest, ometi ei varja nad teie näotust.

***

Mida arvata jalutust, kes vihkab tantsijaid?

***

Teie südamed tunnevad vaikuses teie päevade ja ööde saladust.

Aga teie kõrvad janunevad kuulda teie südame teadmuse kaja

Sõnades tahaksite teada seda, mida olete alati teadnud oma mõtteis.

Sõrmedega tahaksite puutuda oma unede alasti keha.

***

Uduloor, mis hajub koidiku saabudes, jättes põldudele vaid kaste, tõuseb ja koguneb pilveks ning langeb siis vihmana maha.

„Prohvet“ oli Kahlil Gibran´i esimene inglise keeles kirjutatud teos, mis ilmus 1923. aastal. Teos sai otsekohe kuulsaks, seda on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning trükitud mitmemiljonilistes tiraažides.

Milvi Martina Piir “Ajalooja”

Mitte just klassikaline romaan. Nagu vaikselt õõtsuv nisupõld - aga ometi piisavalt kaasakiskuv, et lõpuni lugeda. Ilmselt võlus mind hea keelekasutus, rikkalikult kirjeldatud elu üksikasjad ja kohatine äratundmisrõõm. Hetketi tajusin ka soovi vaielda, aga inimesed on ju erinevad ja igaüks meist on jõudnud oma tõdedeni läbi elu õppetundide, mis on ometi erinevad.

Ma nautisin Märtha lapsepõlvepilte. Näiteks tema mälestusi õmbluskarbist ja teisi imepisikesi detaile, mis loovad maailma, kuid mida raamatutest just sageli ei leia.

Peategelane võtab enda jaoks aega - võtab aega lugeda (ilma süütundeta! või hirmuta aja raiskamise ees) ja võtab ka aega mõtiskleda ja mäletada.

Armas ja hästi kujundatud raamat.

***   

Suure ajaloo seisukohalt on nad vaid biomass, nagu kõik need nimetud kolmanda seisuse liikmed, kelle peamiseks eneseteostuseks on olnud tööd teha ja kindlustada oma geenide jätkuvus.

***

Enese teadmata tajub Märtha põlvkondade sidet, tajub, et temagi on järjekordne jääpärl lükitud aegade raskesse keesse. Ta teab, et jääb seda hetke igavesti mäletama.

***

Korraga näeb ta ajastute ja kronoloogia suhtelisust ning kokkuleppekohtadest hargnevaid traagelniite.

***

Ta tunneb rõõmu pilvitust suvetaevast ja parajast tuulest, mis särgid ja palakad laperdama paneb. Kui ta need õhtul kokku korjab ja triikima hakkab, saab terve tuba värsket tuulelõhna täis.

***

… Justkui koduõue kask – kõrge, üksildane ja kaunis. Leidsin oma ilu ja väe alles siis, kui lühike luhtunud kooselu vabastas mind tavade, ootuste, illusioonide ja hirmude nähtamatust ämblikuvõrgust.

***

Lapsevanemaks olemine legitimeerib – annab üksikule olemisele ajaloolise õigustuse. Nii on see olnud kõigis ühiskondades. Isegi nendes, kus naised-lapsed pole avalikku tähelepanu või kirjalikku mainimist väärt.

***

Need soovid on kui puujuured, mis suunduvad otsejoones mu olemusse …

***

Sõnad on minu kuningriik !!! 

Nelly Harper Lee „Tappa laulurästast …“

VABADUS & FANTAASIA

Mind võluvad selle raamatu juures eelkõige peategelaste fantaasiamängud ja maailmataju. Kolm last (Jean Louise – Nirksilm, Jem ja Dill) ühe Ameerika Lõunaosariigi väikelinna hoovides ja majades, mängimas mänge, mis on inspireeritud „Koll“Arthur Radleyst; hea fantaasiaga ja jutukatest naabriprouadest; raamatutest; neegrite folkloorist jms.

ÕIGUS: OLLA

Lee kujutab kadestamisväärselt eredalt ja usutavalt nii Finche, kui ka nende üsna erilisi naabreid. Kaaskodanikel (kellest mitmed tunduvad nõrgamõistuslikud - kuid, kelle õigustuseks Atticus alati mõne sõna leiab) on siiski õigus olla sellised, nagu nad on. „Missis Dubose on vana ja haige. Teda ei saa pidada vastutavaks selle eest, mida ta ütleb või teeb …,“ ütles Atticus.

SÜDAMETUNNISTUS

„Noh, peaaegu kõik arvavad, et neil on õigus ja sinul ei ole…“

„Neil on muidugi õigus niimoodi arvata ja nende arvamust tuleb austada,“ ütles Atticus, „kuid selleks, et teistega koos elada, tuleb mul eelkõige elada oma südametunnistusega. Ja see on üks väheseid asju, mis ei allu enamuse ootusele.“

HARIDUS, KASVATUS & VÄÄRTUSED

Lapsed peegeldavad selles raamatus oma vanemate arusaamasid. Peegeldavad eelarvamusi, silmakirjatsemist, soovimatust mitte mõista, aga ka kõike vastupidist – õiglust, kaastunnet, luba olla „mina ise“. Ma mõtlesin, kas Atticus oli nii eriline – nii suurepärane isa ainult selle tõttu, et juba tema vanavanavanaisa oskas lugeda ja kirjutada, ning kas haridus loob eelduse tolerantsuseks, õigluse ja õiguse tunnetamiseks? See raamat justkui vastaks sellele küsimusele „jah“. Ja siiski mitte ainult „jah“, vaid ka „ei“. Eelmise sajandi kolmekümnendatel oli neegrite seas kirjaoskajaid ju vähe – ja ometi kujutatakse neid õiglaste, viisakate, abivalmite, töökatena … Näib, et Lee tahtis meile öelda, et kõige alus on õigete väärtuste kasvatus.

Mulle meeldis, et olenemata etteantud väärtustele oli neil lastel lubatud ise mõelda ja mõista. Oli lubatud küsida ja saada ausaid vastuseid. Oli lubatud: olla osa ja olemas. Usun, et nii kaua, kui vanemad püüavad oma lastest kasvatada õiglaseid, kaastundlike ja ausaid inimesi, ei kaota see raamat kunagi oma mõju.

Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad …“

Mulle meeldis see raamat väga. Olen siia alla kogunud mõned tsitaadid. Tegelikult ma ei tea isegi, miks just need. Mõne raamatu puhul võiks iga lause tsitaadina välja tuua. Nirti on tundliku keelega ning tabab minu arvates väga hästi täna ja praegu elavate inimeste mõttemaailma ja tundeid. Tema peategelane on üsna õnnelik inimene (vaatamata kõigele). Ta ei ole üksi. Tal on kadestamisväärne sõbranna Anne ja ka poisssõber. Ta on noor. Ta tunneb ja mõtleb, ega tee kellelegi halba

Tsitaadid: 

Enne olin mina üksinda ja olid nemad, kõik oli lihtne ja selge, ma ei pidanud oma pead vaevama. Mina vihkasin neid, nemad vihkasid mind. Nüüd hakkas mulle tunduma, et ma ei läinud neile tegelikult üldse korda. See sünnitas minus ängi. Ma tahtsin kellelegi piisavalt korda minna, et ta mind südamepõhjast vihkaks.

*

Ma kuulsin seda isegi oma tuppa. Mulla all toimuv kannatamatu elu häälitses vaikselt ja tekitas minuski igatsuse millegi järele, millele ma ei osanud nime anda. Veider mismoodi ma oskasin alati anda nime asjadele, mis mind ei puudutanud ja minu elust läbi ei käinud, aga endale mõeldes tegi mõttelõng alati sipsti sõlme sisse ja mul jäi üle ainult kulmu kortsutada.

*

Elul on paraku täiesti ükskõik, mida sa endast mõtled või mõtlemata jätad.

*

Ma olin püüdnud keskenduda oma õpingutele, oma tööle, oma vähestele sõprussuhetele, omaenda haledale elule. See tundus lihtsam, ma ei tahtnud lihtsalt niisama oma elule mingit järjekordset läbikukkunud episoodi lisada.

*

Ta vaatas mind hämmeldunult, ehmunud emotsioonide siirast purskest. Ma sulgusin endasse ja mõtlesin, et ma pean olema vait. Ma pean vaikima ja mitte rääkima, sest asjadest rääkimine teeb asjad ainult hullemaks ning kui väga palju rääkida, siis hakkavad juhtuma halvad asjad.

*

Kas sa pole kunagi mõelnud, et sa tahaksid inimeste elu muuta?

*

Tõused kell seitse, paned kohvivee keema, teed võileibu. Paned riidesse ja ikka enam-vähem ühed samad valikud, sest garderoob on piiratud. Töö on samasugune. Elu on samasugune. Kõik on nii kuradi staatiline.

*

Ma õppisin väga vara lugema, et tema loodud maailmast võõrastesse maailmadesse põgeneda. Ma õppisin elementaarpsühholoogiat kasutama, ma õppisin inimesi mitte usaldama enne, kui nad selle ära teeninud on, ma õppisin just tema tõttu, et ma ei taha elada samasugust elu nagu tema või tegelikult väga paljud.

*

Jõhkrus ja harimatus on ikkagi enda valik ja eluviis.

*

Teen vaikselt voodit üles ning surun tekki oma kõige paremasse ja ilusamasse tekikotti. See on suur ja oranž, väikeste helekollaste träpsudega tekikott, mis tekitab tunde, et sa ujud sulatatud merevaiguookeanis, pöörad vee all ringi, teed silmad lahti ja vaatad, mismoodi päikesekiired vedelast kullast läbi tungivad ja kõik särama panevad.

*

Ma ei olnud oma eluga teinud midagi, millega ma oleksin ise väga rahul olnud.

*

Tuul puhub õrnalt näkku, kajakate kilehäälne omavaheline mõttevahetus, mere lõhn … Meri on hall, lained veerevad raevuka tasakaalukusega kivide vahele ning voogavad tagasi merre, et mõne aja pärast uuesti ennast rannale heita. Midagi kummastavalt kodust ja rahustavat on kajakate kisas, pleekinud valgetes teokarpides kivide vahel ning neis hallides kivides, mis katavad siin igat ruutsentimeetrit.

*

Ta oli tark tüdruk ja oskas eemale hoida, kui vaja - kuldaväärt oskus.

*

Alati, kui miski on läinud halvasti, on miski jällegi hästi läinud. Alati, kui miski on läinud natukenegi hästi, on mingi krahh või ebameeldivus selle ära rikkunud. Iga õnnestumine on sünnitanud hirmu, iga ebaõnnestumine on mind pudrustanud. Stabiilsust ei ole – inimesed on tulnud ja läinud, minult võtnud, mind nad on vajanud, ja keeldunud mulle andmast seda, mida mina olen vajanud.

*

Ma olin halvavalt üksinda.

*

Kui sa alustad mängu teadmisega, et mängitakse lihtsalt mängulustist, mitte võidu või auhinna peale, miks siis nutta ulguda, kui sa tõepoolest avastad, et mäng on läbi ja keegi ei võitnud.

*
Rahulikkus, mõtlikus ja oskus maailma kõrvalt vaadata.