Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Illustreerinud Mariana L. L. Hirv. 
Armastusega tehtud raamat, mida kaunistavad sügavates toonides illustratsioonid. Kaanepilt juhatab justkui puudeväravast imede tröösti pakkuvasse maailma.

Alustan lausetega, mida saab lugeda raamatu tagakaanelt:

Mis saab meie kallitest lemmikloomadest, kui nad ühel kurval päeval meie juurest lahkuma peavad? Kuhu nad lähevad? Kas nad mäletavad meid? Kas me kohtume kunagi uuesti? Kui sügav saab olla side inimese ja looma vahel. Lugu elust ja surmast, sõprusest ja armastusest. Ennekõike armastusest.

Kas ma sain lugedes kõigile neile küsimustele vastuse? Hallsabaga juhtunu põhjal võib öelda, et jah. Tagakaanel kirjutatu on kooskõlas raamatu sisuga. (Tean oma kurbadest kogemustest, et alati see nii ei ole, ja vahel juhtub, et kaaneteksti koostab keegi inimene toimetusest, kes pole raamatut lugenud ja pakub umbes.)

Niisiis, mis saab meie lemmikloomadest, kui nad ühel päeval meie juurest lahkuma peavad? Poeetiline idee sellest, et lemmikloom pärast lahkumist teisel pool vikerkaart või pilvepiiril oma pere poole alla vaatab, näib sotsiaalmeediale tuginedes olevat üsna levinud. Mulle meenus seda raamatut lugedes ka hiljuti Eesti kinodes jooksnud film „Koera elu mõte”. Filmi tegevus põhineb W. Bruce Cameroni raamatutel, kus üks koer sünnib mitmeid kordi erinevatesse kehadesse, tahab alati jõuda tagasi oma esimese peremehe juurde ja lõpuks jõuabki.

„Lemmiklooma teine elu“ lugemist alustades mõtlesin: „Kas see tõesti on lugu reinkarnatsioonist, taaskehastumisest, ümbersünnist, hingede rändamisest?“ Ja vastus on, et üldjoontes sellest see raamat räägib tõesti. Ümbersünni tehniline külg ... tingimused ... teiste lemmikloomade kogemused ...

Pärast kahte viimast peatükki jäi siiski domineerima armastuslugu, ja lõpuks leidsin, et see raamat puudutas mind isiklikult. Ma ei taha mõelda sellele, mis meie perest saab, kui meie lemmik enam meiega pole, aga teen seda aeg-ajalt ometi, sest ta pole enam ammu noor. Ka mina küsin eneselt, kas kokkukasvamine looma ja inimese vahel saab olla tugevam kui kahe inimese vahel? Ja usun, et saab.

Inimesed vajavad lugusid. 

Loodan, et ainuüksi see katse trööstida ja aidata lastel nende leinast üle saada, võiks abiks olla.

Heli Reichardt „Leenu ja Liisu lood“

Suvine, südamlik ja rahulik raamat. Kujundus loob kuidagi õhulise esmamulje. Hele ja õrn värvigamma toetab lugu. Pildid on joonistanud Annely Lember ja Lianna Lisette Erit (kaheksa aastane).

See on kahe õe lugu, kes elavad täiskasvanute maailmas. Võib ju öelda, et me kõik elame ühes maailmas, ja pragmaatiliselt võttes me elamegi. Kuid me siiski tajume seda maailma erinevalt. Ma jagan siin miljonid võimalikud vaatepunktid kaheks: täiskasvanute ja laste vaatepunktiks. See lugu on jutustatud ühe tähelepaneliku ja hooliva täiskasvanu vaatepunktist. Autor kirjeldab 6-aastase Leenu ja 4-aastase Liisu tegemisi enamjaolt nii, nagu need väljastpoolt vaadates paistavad ja laste fantaasiamaailma ei süüvi.

Leenu ja Liisu on õnnelikud lapsed, neil on ema, isa, vanaemad, vanaisa, koguni vanavanaema ja onud-tädid. Nad elavad Läänemaal Sepa talus, käivad vanaemal külas ja memmel külas, Liisu magab lõunaund, Leenu käib bussiga sõitmas ja koos käiakse Tallinnas ostureisil. Ja ehkki ette tuleb ka murehetki, tehakse kõike seda, mida paljud õnnelikud lapsed ikka teevad. 

Heidi Raba "Rebasemäe kamp teeb ajalugu"

Esmalt esmamuljest

See on eriti armas väike raamat. Ave Schmidti illustratsioonid on justkui 60-ndate paletis, lõbusad, peened ja detailirikkad. Stiliseeritud lapselikkuse poole, mitte vastupidi. Väga lahedad. Meenutavad veidi nagu Alisa Yufa või Beatrice Alemagna või võib-olla isegi kõigi nende vanaema Fiep Westendorpi tõid.

Ma ei tea, kui sageli ma nende järgnevate kuude jooksul saan öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Heidi Raba kohta saan ma seda ilma kõhkluseta öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Ma usun, et mingil hetkel valitseb iga autor/kirjanik sõna nii hästi, et looga kõige parimini sobivad võrdlused, väljendid, naljad jne tulevad nagu iseenesest. Nagu ma olen päris kindel ka selles, et kui autor ei kirjuta just iseenda või oma laste juhtumistest, tuleb tegelased esmalt endale omaseks ja usutavaks kirjutada/mõelda, ja see võtab aega. Heidi on seda aega hästi kasutanud, selle raamatu peategelased (kui täiesti silmapaistva karakteriga mets- ja koduloomad välja arvata) on väikesed inimesed, oma soovide ja iseloomuga, ja nende pead on riukaid, suuremaid ja väiksemaid plaane täis. Udu Ruudi on Rebasemäe kamba süda - optimistlik, väga sihikindel, tegus ja praktilise meelega poisslaps. Sõber Henri on hea sõber, malbemat sorti loomuga, aga ikka valmis kõike kaasa tegema. Sõber Arbo on arvestatava kujutlusvõimega luulesõber. Henri viiene väikeõde Elli teab, kuidas oma tahtmist saada. Annaksin sellele tirtsule kristallist naljatilga auhinna. Parima huumorimeelega tegelane.

Heidi Raba kirjeldused on tabavad ja mõnusalt proportsioonis dialoogiga. Oskuslik sõnakasutus, mitte midagi pole ülemäära. Nagu head lastekirjandust lugedes peabki juhtuma, ajas mind päris tihti muigama, kui mitte lausa naerma. Ja lõpuks on seal ka oma südamlikud ja maagilised hetked. Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, kes on aru saanud selle loo väärtustest.

Kõike ei jõua ümber kirjutada, ainult mõned tsitaadid:     

  

Elli vaatas imestusega üles taeva poole, suurtes silmades peegeldumas suvetaeva lummav sina. Ta noogutas kõnekalt ja pigistas venna kätt. "Ma pole elus veel ühtegi ajalugu teinud, aga nüüd võiks natuke proovida küll ..."

***

Ja Ruudi jooksis. Nagu olümpiamängudel, kuldmedali eest. Jooksis enda ja Arbo eest, Henri ja Eliise eest, kogu maailma praeguste ja tulevaste kosmonautide eest, koplisuu sihiks silme ees ja peas vasardamas mõte: "Ruudi Udu tagumik kuulub üksnes Ruudi Udule ja ükski Sarvik ei tule seda poksima, olgu ta nii väle kui tahes."

***

Suur olla pole üldse kerge. ... Ajaloo tegemine võib vahel õudselt raske olla, tuleb nälgida ja janu kannatada... (Elli)

***

See oli hea tunne, soe ja värviline ja pani ta naeratama.

***

... kergelt nagu võililleebe tuules.

***

"... imed tulevad vist tõesti nende juurde, kes neid ootavad ja neile oma südames ruumi teevad."

***

Kui sul pole lootust, pole sul mitte midagi.

Omaette teema on Udu Ruudi elutarkusi täis filosoofiline teos "Tähendusi elust", mis oleks ilmselgelt väärt lugemisvara ka iseseisvana.

"Kui sul on hiiglama äge plaan, aga äkki kisub kõik viltu,

Siis tuleb pista piparmündilutsukas keele alla,

Sügada parema jala päkaga vasaku jala kanda

Ja juba sa tead mida teha.

(Ruudi Udu, suur mõtleja ja veel suurem tegutseja "Tähendusi elust", lk 3)

***

Kui sa katsetad omatehtud raketti, seo pehme padi tagumikule,

Sest naabri oinale ei pruugi su plaan meeldida.

Parem, kui läheduses ei oleks ka kukkesid ja kassipreilisid,

Muidu võib juhtuda, et sa sitsid pool päeva õunapuu otsas.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 22)

***

Täiskuuöö on maagiline aeg.

Kui sa juhtud õigel ajal õigesse kohta

ja mõtled õigeid mõtteid,

tuleb ime sinu juurde.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 26)  

2019. aastal teisiti. Eesti lastekirjanduse lugemise aasta

2019. aasta igal kuul loen ma läbi vähemalt kolm 2015-2018 või 2019. aastal ilmunud Eesti autori lasteraamatut ning vähemalt ühest ka kirjutan.

Raamatutest kirjutades jätkan ikka oma vana stiili - kirjutan ainult nendest raamatutest, mis mulle meeldivad. Tahan välja tuua parima, tsiteerida kohti, mis mulle korda lähevad, tutvustada ja innustada lugema. Hindan huumorit, õnnestunud ja originaalseid metafoore, selgelt väljajoonistunud karaktereid ja head lugu.

Hopspelleri amulett

Neid raamatuid oli tore kirjutada ‒ see on üks mis kindel. See oli väljakutse, sest esimest korda kirjutasin ma midagi nii põnevat ning esimest korda kirjutasin ma ajast enne minu sündi.    

Tänu sellele, et olen õppinud moeajalugu, kujutasin ma üsna hästi ette, millised mu tegelased välja näevad - mis neil seljas oli. Aga, kas Viru tänaval oli juba elektrivalgus; kas politseikordnikud sõitsid jalgrattaga; kas telefoniühendus mõne edumeelse mõisa vahel eksisteeris juba; kas ühel vabrikandi pojal võis olemas olla Eastmani kuuekaadriline kaamera Brownie; kas rändkino oli juba liikvel; mida teati automobiilidest; millist muusikat sel ajal kuulati ja klaveril mängiti; milline oli mõisahoonete sisustus ning veel mitmed üksikasjad vajasid täpsustamist. Otsisin kokku päris palu erinevaid materjale, iga infokild oli põnev. 

Mind paelus ka see ebakonventsionaalne sõprus mõisniku tütre, aedniku lapselapse ja vabrikandi poja vahel. Mulle meeldib eelarvamuste ja sotsiaalsete piiride puudumine Pipa ja Mattise vahel. Kuna mul ei olnud reaalseid prototüüpe, võin ainult loota, et selline või ainult lähedanegi sõprus eksisteeris ja mõned nii vabameelsed vanemad nagu Pipal, olid olemas.

Lugu.

Niisiis, kui Pipa oma ema sünnipäevapeol mustkunstniku esinemise ajal tsirkusevankri lavale kutsutakse, avastab ta kotid majast varastatud kalliskivide ja hõbenõudega. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud, ning Pipa, Mattise ja Egoni pääsemises on oma oluline roll mängida ka amuletil. 

Promovideo:

 

Bill Bryson „Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu“

Tõlkinud Henn Käämbre.

Pegasus, 2011. 421 lk.

Meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu ürgajast tänapäevani.

Öelda „meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu“ on üsna suur üldistus, sest autori peatähelepanu on Suurbritannial ja USAl, aga kuna mingil ajahetkel jõudis vähemalt parim osa neist asjadest (leiutistest ja elumugavustest) ka eestlasteni, siis on see määratlus vähemalt osaliselt kohane.

Niisiis keskendub Bill Bryson nakatava uudishimu ja paraja huumoriga elule ja kõigele sellele, mis on eluks vajalik ning jätab kõrvale tavalise ajalookäsitluse sõdadest ja lahingutest. Ta võtab ette ringkäiku oma kodus Norfolki vanas pastorimajas, astudes kööki, söögituppa, keldrisse, kabinetti, aeda, trepikotta, magamistuppa, vannituppa, lastetuppa jne ning arutleb kuidas argiasjad on kujunenud. Sellel ringkäigul annab ta ülevaate nii ülikute kui ka teenijarahva, nii rikaste kui ka vaeste elutingimustest. Seejuures puistab ta lugeja üle hämmastava hulga faktidega arhitektuurist, hügieenist, aiakujundusest, söömis- ja riietumiskultuurist, haigustest ja epideemiatest, kaubandusest, laste kasvatamisest; leiduritest, meremeestest, arhitektidest ja nende elusaatusest jne jne.

Kõiges tavapärases, millega me harjunud oleme, peitub Brysoni jaoks ajalugu. Ülikute veidrusi, aga eelkõige olulisi leiutisi ja algatusi, mis muutsid pöördeliselt inimeste elutingimusi või kultuuri, leiab igast peatükist.

Rõõmsa kergusega jutustab autor, et leidurid said vaid haruharva väärilist tasu. Enamik kulutas oma vähese raha kohtuskäimistele, et oma patentide eest tasu sisse nõuda ning surid viimaks vaesuses. Üldse võiks raamatule läheneda ka kui ebaõigluse ajaloole, sest enne kui tublid kodumasinad meie elu mõnusaks tegid, saavutati mugavus ikka kellegi ebaõiglaselt tasustatud või üldse tasustamata töö arvelt. Kurnatud teenijarahvas ja tujukad ülikud - harimatus ja äärmine vaesus kõrvuti külluse ja luksusega. Peatükis nimega „aed“ sain näiteks teada, et mõisaparkide vaadete kujundamiseks lammutati ümbruskaudseid külasid. Kehtisid naljakad maksud, (mis maksumaksjatele ilmselt naljakad ei tundunud) nagu: aknamaks, tapeedimaks :), seebimaks, suhkrumaks, harimata maa maks, lisamaks jne. Viimaks 20. sajandi alguses aeti ka rikkad meeleheitele, sest kehtestati pärandimaks. See asjaolu pani ülikuid oma vara (maale, vaipu, ehteid jm) ameeriklastele müüma ja koguni nende rikaste tütardega paari heitma.

Mõned lõigud:

Arvatakse, et Maal kasvab 30 000 liiki söödavaid taimi. Nendest üksteist – mais, riis, nisu, kartul, maniokk, sorgo, hirss, uba, oder, rukis ja kaer – moodustavad 93% inimtoidusest. Neid kõiki kasvatasid meie eellased nooremal kiviajal. Sama kehtib loomakasvatuse kohta. Just neid koduloomi ei kasvatata tänapäeval mitte sellepärast, et nad meile nii väga meeldiks või nende liha oleks ülitoitev, vaid sellepärast, et nemad olid esimesed, kes kiviajal kodustati.

Seega oleme ise olulisel määral kiviaja inimesed. Me sööme siiani kiviaegset toitu. Võime oma road üle puistata loorberilehtede ja tilliga, kuid nende all on ikka kiviaegne toit. Ja kui haigestume, siis ikka kiviaegsetesse haigustesse (lk 43)

***

Catalhöyük (üheksa tuhat aastat vana asula) polnud mingis suhtes algeline. Ta oli omas ajas rabavalt arenenud ja keerukas. Seal leidus kangruid, korvipunujaid, puuseppi, tislereid, vooditegijaid, ammutegijaid ja paljusid muid käsitöölisi. Sealsed elanikud harrastasid kõrgetasemelist kunsti. Nad oskasid kududa mitmes stiilis kangast. Nad mõistsid koguni kududa vöödilist kangast, mis pole üldse lihtne töö. Tundub, et nad pidasid head väljanägemist tähtsaks. Näib omapärane, et vöödilisele kangale mõeldi enne kui ustele ja akendele. (lk 48)

***

1850-ndad.

Kuna enamik riidevärve polnud püsivad, tuli iga rõiva pesuvette lisada täpselt doseeritud aineid, et värvi säilitada või taastada: maarjast ja äädikat rohelistele riietele, söögisoodat lilladele, väävelhapet punastele. Igal kogenud pesunaisel oli terve kataloog retsepte eri sorti plekkide väljavõtmiseks. Linaseid riideid leotati tihti seisnud uriinis või siis linnusõnniku lahjas pleegitavas lahuses, aga et see haises (mõni ime), pidi pesu tublisti loputama, vahel mõnes taimeekstraktis, mis haisu kõrvaldas. (lk 104)
***
Kõik leppisid õhtuse hämarusega, sest nad polnud midagi muud kogenud. (lk 108)

...

Valgustust oli mitmesugust, tänapäeva normide järgi oli see kõik ebarahuldav. Kõige enam kasutati kõrkjaid, mis lõigati poolteise jala pikkusteks juppideks ja kaeti rasvaga, harilikult lambarasvaga. Jupp paigutati metallhoidjasse ja süüdati põlema. Säärane jupp põles harilikult 15-20 minutit, seepärast oli pikkadeks õhtuteks vaja tublisti kannatlikkust ja suurt kõrkjavaru. Kõrkjaid lõigati kord aastas kevadel, siis pidi hoolega arvestama, kui palju neid eeloleval kaheteistkümnel kuul kulub.

... Kõrkjaküünla leek oli ebapüsiv ja „küünal“ tilkus. Lisaks see haises, edasi põledes aina rohkem.

...

Rasvaküünlaid võis valmistada iga tapetud looma rasvast kodusel teel, seepärast olid need odavad ... (lk 111)

Kokkuvõttes: kaanest kaaneni kaasakiskuv ja huvitav.

Ja ka mind jäi saatma mõte, et kui kahju on, et sarnast raamatut meie – eestlaste argielust ei ole kirjutatud.

Miranda July „Siin oledki sa kõige rohkem oma“

   

LR 201(2/8-10)

Inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas

Tagakaanelt: „... July tähelepanelikes ja omapärase kujundikeelega novellides on korraga nii siivutust kui ka sooja huumorit. Lugude sündmustik on igapäevane ja samas uskumatu, tegelasteks tavalised inimesed oma veidruste ja salapahedega.“

Mulle läks vist kõige enam korda novell nimega „Lihtsalt niisama olemas olla“ . Noored, nukrad, üksildased ja lootusetus olukorras tegelased, kelle unistus on: olemas olla – umbes nagu värv seina peal.

...
Aga kui meid lõpuks tööle võeti – mööblilihvijatena –, tundus meile täiesti uskumatu, et inimesed päev läbi midagi sellist teevad. Kõik, mida olime pidanud Maailmaks, oli tegelikult kellegi töö tulemus. Iga joon kõnniteel, iga soolaküpsis. Kõigil oli kodus oma mädanev vaip ja uks, ja kõige eest tuli maksta. See oli õudne. (lk 47)

***

Muidu ei pesnud me kunagi nõusid, välja arvatud siis, kui tuli suuremeelse enesehävituse tuju. (lk 51)

***

Naeratasin nii nagu siis, kui klient oma püksirihma lahti päästab, ja panin oma silmad naerma, nagu veedaksime parajasti mõnusalt aega. (lk 63)

***

Vaatasin aknast teiste autode poole, et näha teisi sõitjaid, kes on ka juhisse armunud, aga meie olime igatahes hästi maskeeritud, teesklesime igavust ja lootsime, et sõit ei lõpekski. (lk 64)

Ega teised novellid palju ei erinegi - ikka minavormis, aga kõrvalseisja emotsioonidega jutustatud ja pisut napakad. Lootusetud täitumatud unistused, äng, iha ja hullus.

William. Kes oli õieti William? Temast mõtlemine tundus nüüd rõve, peaaegu seadusevastane. Ja väsitav. Äkki tundsin, kuidas meie suhte hoidmine nõuab nii palju jõudu, et sellega võiks mägesid liigutada. (lk 25)

***

Mina ei ole kunagi midagi nii hoolikalt teinud. See ongi minu viga, ma torman läbi elu, nagu aetaks mind taga. Isegi siis, kui asja ainus mõte on seda aeglaselt teha, nagu näiteks rahustava tee joomine. Rahustavat teed juues neelan seda nii kiiresti, nagu oleksin võistlustel, kus tuleb aja peale ära juua tass rahustavat teed. (lk 27)

***

Mees trepil oli nii aeglane, et vahepeal unustasin hädaohu hoopis ära ja jäin uuesti magama, aga ärkaksin kohe, kui ta oma raskuse ühelt jalalt teisele viis. Pidin surema, aga see võttis terve igaviku. (lk 27)

***  

Unistasin uuest algusest, tahaksin vabaneda tundest, nagu lohistataks mind kaasa. Arvan, et tuleksin nüüd juba toime; on kolm peamist asja, mis mind koormaks muudavad:

Ma ei helista kunagi tagasi.

Ma teesklen tagasihoidlikkust.

Ma tunnen ennast selle pärast üleliia süüdi, ja nii muutub minu seltskond teistele ebamugavaks. (lk 28)

*** 

... juhendaja hääles oli innukat kindlust, mis muutis temasse uskumise vabastavaks ja loomulikuks. Milleks sõrme väänata, kui ta võiks olla lihtsalt käe otsas. (lk 43)

***

Naine surus mu kätt ja ma sammusin auto poole, soovides, et võiksin nii igaveseks sammuma jääda, teades täiesti kindlalt, kuhu ma lähen. Ma lähen autosse. (lk 78)

***

C. parajasti mediteerib, kui ma koju jõuan. Mulle see meeldib, sest siis on tal silmad kinni, ja mina saan olla natuke rohkem selline, nagu ma tegelikult olla tahaksin. (lk 107)

W. H. Auden „39 luuletust ja 5 esseed“ (LR 2012/3-6)

Tõlkinud Märt Väljataga

Alustan Audeni sõnadega: "Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan."

Tsitaadid Audeni kolmest esseest + mõned Audeni poolt valitud tsitaadid teistelt autoritelt, millega ta oma mõtteid on illustreerinud:

Lugemine

Raamat on peegel: kui ahv sinna vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata (Georg Christoph Lichtenberg)

***

Hästi loetakse ainult seda, mida loetakse mõne isikliku eesmärgiga. Selleks võib olla mingisuguse võimu omandamine. Selleks võib olla autori vihkamine. (Paul Valery)

***

Kirjaniku ja tema lugeja huvid ei ole kunagi samad ja kui need mõnikord langevadki kokku, siis vaid tänu õnnelikule juhusele. (lk 61)

***

Lugemine on tõlkimine, sest kahe inimese kogemused ei ole kunagi samad. (lk 61)

***

Kui häid kirjanduskriitikuid on headest luuletajatest ja romaanikirjanikest vähem, siis selle üheks põhjuseks on inimegoismi olemus. Luuletaja või romaanikirjanik peab õppima alandlikkust oma aine ees, milleks on elu üleüldiselt. Aga kriitiku aine, mille ees ta peab alandlikkust õppima, koosneb autoritest, see tähendab inimindiviididest, ja niisugust alandlikkust omandada on juba märksa raskem. Palju kergem on öelda: „Elu on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan“ kui öelda: „Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan.“ (lk 66)

***

Jumal teab, et autorid võivad olla küllaltki lollid, aga nad ei ole iga kord lausa nii lollid, nagu teatavat liiki kriitik näib arvavat. Pean silmas seda sorti kriitikut, kellele mõnda teost või kirjakohta maha tehes ei tule pähegi võimalus, et autor on täpselt ette näinud, mida kriitik võib öelda. (lk 66)

***

Mis on kriitiku funktsioon? Mis minusse puutub, siis võib kriitik osutada mulle ühe või rohkem järgmistest teenetest:

Ø      tutvustada autoreid või teoseid, millest ma seni teadlik ei olnud;

Ø      veenda mind, et olen alahinnanud mõnd autorit või teost, sest ei ole neid küllalt hoolikalt lugenud;

Ø      näidata eri ajastute ja kultuuride teoste vahelisi seoseid, mida ma poleks ealeski ise märganud, sest ma ei tea piisavalt ega hakka kunagi teadma;

Ø      anda mulle teosest tõlgendus, mis suurendaks minu arusaamist sellest;

Ø      heita valgust kunsti „valmistamisprotsessile“;

Ø      heita valgust kunsti seostele elu, teaduse, majanduse, eetika, religiooniga jne. (lk 66-67)

***

Üks asi, mida kriitikult kohe sugugi ei oota, on see, et ta ütleks mulle, mida ma pean heaks kiitma või halvaks arvama. Mul pole midagi selle vastu, kui ta ütleb, millised teosed ja autorid talle meeldivad või ei meeldi; seda oleks õigupoolest väga kasulik teada, sest tema väljendatud eelistustest teostele, mida ka mina lugenud olen, võin ma teada saada, kui tõenäoliselt ma nõustun tema hinnangutega teosele, mida ma lugenud ei ole. Kuid ärgu ta söandagu mulle käsulaudu jagada. Vastutus selle eest, mida ma lugemiseks valin, jääb minule ja mitte keegi siin maa peal ei saa seda minult enda peale võtta. (lk 67)

***

Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta halvaks peab, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alandab. (lk 68)

Kirjutamine

Et selgelt näha, mis su nina ees seisab, ei lähe palju talenti tarvis, aga selleks, et teada, kuhupoole nina pöörata, läheb seda tarvis kõvasti. (lk 79)

***

Minu keel on kõikide hoor ja mina pean tegema temast neitsi. (Karl Kraus) Niihästi luule hiilgus kui häbi seisneb selles, et tema meedium ei ole ta eraomand; luuletaja ei saa oma sõnu ise leiutada ja ta sõnad ei ole looduse, vaid inimühiskonna sünnitised ja ühiskond kasutab neid tuhandel eesmärgil. (lk 80)

***

Iga kord, kui inimesed kõnelevad minuga ilmast, tunnen ma kindlalt, et nad peavad silmas midagi muud. (Oscar Wilde) Ainus kõneliik, mis läheneb sümbolistide luuleideaalile, on viisakas teelauavestlus, milles kuuldavale toodud banaalsuste tähendus sõltub peaaegu täielikult häälte modulatsioonist. (lk 83)

***

… Või mis hea ingel meelitas mu ühel pärastlõunal Blackwelli raamatupoodi ja valis köidete metsast välja W.P. Keri esseed? Ükski hiljem loetud kriitik ei oleks saanud anda mulle samasugust nägemust kirjanduslikust kõikide hingede ööst, milles nähakse kõikide aegade ja kõikide keelte surnud, elavaid ja sündimata kirjanikke ametis ühise, ülla ja tsiviliseeriva ülesande kallal.

Luuletaja ja linn

Mis võiks olla hirmuäratavam kaasaegsest kontorihoonest? Näib, nagu ütleks see tema seinte vahel rühmavatele valgekraelistele orjadele: „Inimkeha on märksa keerulisem kui tänapäeval töö rügamiseks tarvis; teil läheks paremini ja te saaksite õnnelikumaks, kui seda lihtsustataks.“

***

Erich Heller on Rilke kohta öelnud: „Euroopa suure luule traditsioonis ei ole emotsioonid tõlgendajateks – nad pigem reageerivad tõlgendatud maailmale; Rilke küpses luules aga emotsioonid esmalt tõlgendavad ja seejärel reageerivad omaenese tõlgendusele.“ (lk 129)

***

Kui kaks üldsuse liiget kohtuvad ja omavahel vestlevad, siis ei ole nende sõnade ülesandeks tähendusi edasi anda ega ka kirgi üles kütta, vaid lärmi abil varjata selle tühjuse vaikust ja üksildust, milles üldsus eksisteerib. (lk 135)

***

See, mida pakub massimeedia, ei ole rahvakunst, vaid meelelahutus, mis on mõeldud samamoodi tarbimiseks, unustamiseks ja uue palaga asendamiseks nagu toit. See teeb karuteene kõigile – enamus kaotab igasuguse eheda maitse, vähemusest aga saavad kultuurisnoobid. (lk 135-136)

***

Meie ajastul on kunstiteose loomine ise juba poliitiline akt. Senikaua, kuni eksisteerib kunstnikke, kes teevad seda, mis neile meeldib ja mida nad peavad vajalikuks teha – isegi kui tulemus pole kuigi hea, isegi kui see meeldib ainult käputäiele inimestele – senikaua tuletavad nad Juhtkonnale meelde seda, mida juhtidele tuleb ikka ja jälle meelde tuletada: et juhitavad on oma näoga inimesed ja mitte anonüümsed liikmed; homo laborans on ka homo ludens. (lk 141)

***

Millised ka ei oleks neid (luuletaja ja kirjaoskamatu talumees J.L.) lahutavad kultuurierinevused, haistavad mõlemad igasuguses ametlikus maailmas seda ebareaalsust, mille tekitab isikute käsitlemine statistiliste suurustena. (lk 141)

Per Olov Enquist ”Allatõugatud ingel”

LRK 19-20/2009

Rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel

Ülev Aaloe koostatud järelsõnas on vahendatud mõnd Per Olov Enquisti vastust ajakirjanikele, ajal, mil ta selle romaani kirjutas: "Minu probleem oli selles, et ma polnud enam võimeline midagi pikemat kirjutama. Ma kirjutasin näidendeid ja filmistsenaariume. Ja üheainsa lühikese romaani „Allatõugatud ingel“. Ehkki teisalt, see on parim asi, mis ma olen kirjutanud."

See on raamat armastusest – seda eelkõige.

Brecht ja Ruth; proua K. ja härra K.; Pasqual Pi­no­n ja Maria; P.O Enquist´i ema ja isa. Kõikide nende suhted on valulised ja üldse mitte enesestmõistetavad või lihtsad. Nende armastus on midagi sellist, mille eest ei saa põgeneda, see on mõlemat poolt vangistav. Sageli on neis piltides, mida autor esitab, nais­te pea­mi­seks emot­sioo­niks oma armastatu vastu suu­na­tud raev, aga mehed näivad nõrgad, arusaamatud või siis oludele alluvad.
Veel ühes vastuses ajakirjanikule paljastab Per Olov Enquist: "Muide, ma poleks iial uskunud, et ma selle raamatu üldse kirjutan, mulle on enesepaljastus, „luukere kapist väljatoomine“, alati vastumeelne olnud, ja ma ei uskunud, et see on üldse võimalik."

P.O Enquist´i enesepaljastus ei seisne mälestuste kirjutamises. Ta paljastab oma tunded.

Brecht teda ei näinud. Nagu poleks Ruthi olemaski. Ta tahtis ju, et teda nähtaks. Inimene võib elada nägemisvõimeta, pime inimene on samuti inimene. Aga kui sind ei nähta, siis oled eimiski.

***

Ta ei anna andeks, ütles Pasqual. Ta laulab kurjalt.

Autorist:

http://en.wikipedia.org/wiki/Per_Olov_Enquist

Tove Jansson ”Aus pettur”

Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

Raamatu ühelt esilehelt leidsin tabava kokkuvõtte: Kunstnik Anna Amelin elab oma majas külaservas, omaette, rahulikult, muretult. Ühel hetkel ilmub tema majja Katri Kling, naine, kes teab täpselt, mida tahab. Vähehaaval saab ta Anna ja kogu tema majapidamise oma mõju ja võimu alla. „Aus pettur“ on romaan kahe inimese ja kahe maailmavaate kokkupõrkest ning aususe ja pettuse mitmest palgest.

See oli minu jaoks ootamatu lugu. Ootamatu pärast Muumitrolle ja Suveraamatut.

Hirmust ja erinevustest ajendatud vihkamine ja mõistmatus, keset külma ja lummemattunud Rootsi talve. Ainus lõpuni soe ja hooliv suhteliin on õe ja venna vaheline. Samas viib just see suhteliin Katri „ausa pettuseni“ - pikka aega põhjalikult ettevalmistatud tulemuseni.

Tsitaadid:

Tegelikult ajas ta oma ärahellitatud heatahtlikkusega hirmu peale, aga keegi polnud jõudnud seda tähele panna; harvad ja lühikesed külaskäigud küülikuvillasse pelutasid juhuslikke külalisi äraoleva viisakusega, mis tekitas tunde, nagu oleksid nad viibinud mingisugusel väiksemat sorti aktusel.

***

Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimub lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad …

***

Ta küüris maha naabrite häbelikud jutud kadedusest ja väiklastest eelistest; ta küüris maha kõikide ööde mustad mõtted; ja kõige põhjalikumalt küüris ta lävepaku juurest, kus poemees tavaliselt ühel või teisel põhjusel kõõlus, seisis näiliselt valvsana ning ootas märguannet, et kindel olla, kas ta võib edasi vihata, või on tal kas või pisikegi pidepunkt oma himule. (lk 57)

***

Inimene ei tohi üksi olla, see toob endaga nii palju mõtteid kaasa … (lk 58)

***

See tuba ajas Annale hirmu peale, tundus talle ähvardava ja tohutult melanhoolsena. Ta läks ära, aga tuba tuli talle järele.

Tove Jansson „Suveraamat“

Tõlkija Tõnis Arnover

Erakordne ja väga armas raamat.

Lisan siia mõned tabavad laused soomlaste raamatublogidest:

Tämä pieni kirja on paljon suurempi kuin päältä arvaisi.

http://kirjamieli.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tämä on kirja, jonka kerran luettuaan lukee todennäköisesti uudelleenkin. Kirja, joka jää hautumaan mieleen.

http://satunluetut.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tove Jansson on nainen, jota on vaikea kuvitella nauramaan täysillä ääneen. Hänen huumorintajunsa on salakavalampaa, mutta joka sitä ymmärtää, hymyilee varmasti.

Kesätapahtumien lisäksi kirjassa kiehtoo kaunis suomalaisen saariston kuvaus. Jos rakastat merta ja saaria, rakastat tätä kirjaakin http://kokolaillakirjallisesti.blogspot.com/2009/07/tove-jansson-kesakirja.html

Tsitaadid:

Väljastpoolt tulijale võib saar tunduda kohutav. Kõik on valmis, igaühel oma koht, isepäiselt, rahulikult ja enesega rahulolevalt.

***

Kas ta oskab joonistada, küsis Sophia mornilt.

Ei, vastas vanaema, ilmselt ei oska. Ta kuulub arvatavasti nende hulka, kes saavad hakkama üheainsa hea pildiga, mitte enam.

***

Üks direktor ehitas Skränmashällile suvilat. Algul ei teinud keegi sellest juttu, neil oli nimelt aastatega kujunenud omadus vaikida ebameeldivad asjad surnuks, et kahandada nende kaalu.

***

See, mida me nüüd teeme, ütles vanaema, on meeleavaldus. Me näitame oma põlgust. Said aru?

Meeleavaldus, kordas lapselaps ja lisas armastusväärselt: Siia ei tule kunagi head sadamat.

Jah, nõustus vanaema.

***

Sophia tormas jändrike kuuskede alla ja kadus. Tee ruttu! hüüdis ta viimases hädas, tee ruttu, rooma! Ja vanaema roomas talle järele, pimesi ja mõtlematult, tema pea käis ringi ja süda oli paha, kiirustamine ei mõjunud talle kunagi hästi. Ta ütles: Aga see on ju erakordselt naeruväärne.

Me peame sosistas Sophia.

***

Armas Jumal, tee nii, et midagi juhtuks, palus Sophia. (lk 194)

***

Ta uuris merd ja nägi, et silmapiir oli muutunud mustaks. See laienes ja merepind tõmbus ootusest ja hirmust kipra. Pimedus tuli lähemale. Valjult kohiseva sosinaga jõudis saarele tuulepuhang, mis liikus edasi, ja siis oli jälle vaikne. Sophia ootas rannas, rohi oli paindunud vastu maad nagu hele vaip. Uus pimedus lähenes kiirelt üle vee, see oli suur torm! Sophia jooksis sellele vastu ja sattus tuule embusesse, teda läbistasid külma- ja kuumahood ja ta hüüdis valjusti: Tuul puhub! Tuul puhub! Jumal oli saatnud talle omaenese tormi, vesi tõusis, oma lõputus heasoovlikkuses kühveldas ta saare poole tohutult vett, nii et see kattis rannakivid, rohu ja sambla ning valgus kohinal kadakate vahele, samal ajal kui Sophia tormas müdinal edasi-tagasi ja tänas Jumalat! Kõik muutus tormakaks ja vingeks ning lõpuks ometi sündis midagi! (lk 195)

***

Vanaema sammus harkisjalu ja surus kepi kõvasti vastu maad. Prügihunnik kaevu juures hakkas pöörlema ja tormas neile vastu, kõik, mis oli rahus puhanud, et kõduneda ja saja aastaga mullaks saada, lendas ja keerles tuule käes üle randade otse möllavasse merre … - murdlained ja lendlev valge vaht pesid terve saare puhtaks!

***

Saabus esimene õhtujahedus ja tantsivad koid olid kadunud. Konnad tulid välja ja hakkasid vastastikku krooksuma, kiilid olid ilmselt surnud. Taevas segunesid viimased punased pilved kollastega ja muutusid oranžiks. Mets oli täis märguandeid ja hoiatusi, metsal oli kõikjal oma salakeel. Jälg, millest keegi ei saanud mööda minna, risti oksad, üksainus punane mustikataim teiste roheliste hulgas. Kuu tõusis ja turnis kadakapõõsa ladvas. Paadid liuglesid rannast välja. Suured salapärased kalad lõid vees lupsu ja punased ämblikud kogunesid sinna, kus nad olid otsustanud kohtuda. Silmapiiri taga oli varjul karm saatus ja ootas. Sophia otsis ravimtaimi, et isale teed keeta … (lk 209)

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

Inglise keelest tõlkinud Kätlin Kaldmaa

„Miks on kaotus armastuse mõõt? küsib ta alustuseks.

Ja siis kohe: “Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame?“

***

„Kas sa vaatad tema peale ja tahad teda? Kas sa vaatad tema peale ja märkad teda?“

… „Vali mõni endasuurune.“ (lk 26-27)

***

Oma südant ei anta kunagi päriselt ära, see vaid laenatakse aegajalt välja. Kui see nii poleks, kuidas me saaksime selle siis küsimata tagasi võtta. (lk 36)

***

Ta tahab, et valgus ta läbistaks, murraks lahti ta hinge tuimad pakasepaigad, mis on jäätunud nii palju suvesid, et ta neid enam lugedagi ei jaksa. (lk 68)

Nagu luule, mis urgitseb su seest välja peidetud tasapindu. Wintersoni keel tekitab nii suurt naudinguga segatud aukartust, et täiesti vale tundub selle kohta midagi kiitvat (ja midagi peale kiitva ei saa) öelda. Kiidusõnad nagu lapse lalin. Näib täiesti totter kirjutada midagi nii ilmselget.  

OK, aga siis teiste sõnadega. Romaani järelsõnas ütleb tõlkija Kätlin Kaldmaa: „… autori sõnadevalik on lõpuks see, mis tema loo vastupandamatuks teeb, ja õigeid sõnu valida see naine oskab. Ta on teravmeelne, isikupärane ja leidlik sõnade sepistaja, kelle romaanide tekstid hõljuvad kusagil proosa ja poeesia vahel.“

Veel mõned tsitaadid:

Koduteel rääkisin ma endale kõike seda ja kõik see kokku olid kindel kõnnitee mu jalge all ja korralikult pügatud hekid ja nurgapood ja J. auto. Iga asi omal kohal: armuke, sõber, elu, võtteplats. (lk 36)

***

Nimisõnadel pole tänapäeval mingit väärtust, kui nad just mõne iseäranis ülistava omadussõnaga ei riimu. (lk 49)

***

Ta räägib tõtt. Ma mõtlesin tõepoolest, et ma võin hommikuse ajalehe ajal kodust lahkuda ja kuuesteks uudisteks tagasi tulla. Ma ei olnud valetanud J.-le, aga paistab, et ma olin valetanud iseendale. (lk 53)

***

Ta lämmatas mu meeled. Temaga koos unustasin ma tunded ja püherdasin rahuolus. Te arvate et rahuolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille inimene hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. (lk 71)

***  

Mitte keegi, keda L. on armastanud, ei saa olla väärtusetu, kui ma usuksin vastupidist, peaksin tunnistama, et ka mina võin olla väärtusetu. (lk 68)

***

Sa ei saa sellest üle, sest „see“ on inimene, keda sa oled armastanud. Valu lakkab, tulevad uued inimesed, aga see tühimik ei sulgu kunagi. Kuidas saakski see juhtuda? See auk minu südames on sinu kujuga ja keegi teine ei sobi sinna. (lk 150)

***

Issand. Issand küll. Issand.“ Just nagu suudaks kordamine saavutada seda, mida usk ei suuda. (lk 166)

Viivi Luik, Hedi Rosma “Ma olen raamat”

Liigutav dialoog – intensiivne ja aus. Lugesin aeglaselt ja järelemõtlikult – mitmeks õhtuks jätkus.

Minuga kõige enam kõnelenud laused või lausekatked:

Mulle tundub, et kuskil siin peitub VASTUTUS, mis sõnadega alati kaasas käib. Kui SÕNA kaudu midagi ellu äratada, millelegi elu anda, peab selle eest ka vastutama. (Rosma lk 40)

***

Kunstroose võib ju toota kui palju tahes, kuid kõigest devalveerimisest hoolimata ei muuda see pärisroosi olemust karvavõrdki. (Luik lk 50)

***

Kuid see, mida üks hulk inimesi ühel või teisel ajal arvab, ei muuda tõde ennast ... . (Luik lk 57)

***

… inimene igatseb endast „omasarnastele olevustele“ teatada ja et teade jõuab pärale ainult siis, kui sa sellesse oled pannud oma hinge. (Luik lk 60)

***

Inimene peab enne saama inimeseks, kui ta oma loominguga teistele inimestele midagi tõeliselt ütelda saab. Mitte keegi ei saa kirjutada midagi selleks, et teistele ütelda, vaid ta peab kõigepealt iseenda küsimustele vastama ja alles siis saab see teistele midagi ütelda. (Rosma, Luik lk 68)

***

Suur kirjanik laseb raamatul ennast ise kirjutada, ja teda ennastki üllatab, kuhu raamat pöörab ja kuhu välja jõuab.

…

Inimene ei tea oma homset päevagi, kuidas ta võib teada siis sedagi ette, mis tema raamatus toimub. (Luik lk 78)

***

Elu ongi raamatu kirjutamine. Nii nagu igaüks ise kujundab täna oma homset päeva, nii põhjustab ühe lause kirjutamine järgmise lause. Keegi ei tea kuhu see viib. (Luik lk 85)

***

VALIK on lihtne – kas elada nii, nagu surma polekski, või surra nii, nagu poleks elanudki. (Rosma lk 101)

***

Ainult iseenda läbi tunneme me teisi inimesi ja ainult omaenda elu kaudu tunneme või aimame me teiste elusid, teiste surelikkust. (Luik lk 137)

Veel:

http://librariancat.wordpress.com/2011/07/01/viivi-luik-hedi-rosma-ma-olen-raamat/

http://svenvabar.blogspot.com/2011/01/ma-olen-olemas-ma-olen-raamat.html