laupäev, 28. jaanuar 2012

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

Inglise keelest tõlkinud Kätlin Kaldmaa

„Miks on kaotus armastuse mõõt? küsib ta alustuseks.
Ja siis kohe: “Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame?“
***
„Kas sa vaatad tema peale ja tahad teda? Kas sa vaatad tema peale ja märkad teda?“
… „Vali mõni endasuurune.“ (lk 26-27)
***
Oma südant ei anta kunagi päriselt ära, see vaid laenatakse aegajalt välja. Kui see nii poleks, kuidas me saaksime selle siis küsimata tagasi võtta. (lk 36)
***
Ta tahab, et valgus ta läbistaks, murraks lahti ta hinge tuimad pakasepaigad, mis on jäätunud nii palju suvesid, et ta neid enam lugedagi ei jaksa. (lk 68)

Nagu luule, mis urgitseb su seest välja peidetud tasapindu. Wintersoni keel tekitab nii suurt naudinguga segatud aukartust, et täiesti vale tundub selle kohta midagi kiitvat (ja midagi peale kiitva ei saa) öelda. Kiidusõnad nagu lapse lalin. Näib täiesti totter kirjutada midagi nii ilmselget.  

OK, aga siis teiste sõnadega. Romaani järelsõnas ütleb tõlkija Kätlin Kaldmaa: „… autori sõnadevalik on lõpuks see, mis tema loo vastupandamatuks teeb, ja õigeid sõnu valida see naine oskab. Ta on teravmeelne, isikupärane ja leidlik sõnade sepistaja, kelle romaanide tekstid hõljuvad kusagil proosa ja poeesia vahel.“

Veel mõned tsitaadid:

Koduteel rääkisin ma endale kõike seda ja kõik see kokku olid kindel kõnnitee mu jalge all ja korralikult pügatud hekid ja nurgapood ja J. auto. Iga asi omal kohal: armuke, sõber, elu, võtteplats. (lk 36)
***
Nimisõnadel pole tänapäeval mingit väärtust, kui nad just mõne iseäranis ülistava omadussõnaga ei riimu. (lk 49)
***
Ta räägib tõtt. Ma mõtlesin tõepoolest, et ma võin hommikuse ajalehe ajal kodust lahkuda ja kuuesteks uudisteks tagasi tulla. Ma ei olnud valetanud J.-le, aga paistab, et ma olin valetanud iseendale. (lk 53)
***
Ta lämmatas mu meeled. Temaga koos unustasin ma tunded ja püherdasin rahuolus. Te arvate et rahuolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille inimene hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. (lk 71)
***  
Mitte keegi, keda L. on armastanud, ei saa olla väärtusetu, kui ma usuksin vastupidist, peaksin tunnistama, et ka mina võin olla väärtusetu. (lk 68)
***
Sa ei saa sellest üle, sest „see“ on inimene, keda sa oled armastanud. Valu lakkab, tulevad uued inimesed, aga see tühimik ei sulgu kunagi. Kuidas saakski see juhtuda? See auk minu südames on sinu kujuga ja keegi teine ei sobi sinna. (lk 150)
***
Issand. Issand küll. Issand.“ Just nagu suudaks kordamine saavutada seda, mida usk ei suuda. (lk 166)

Viivi Luik, Hedi Rosma “Ma olen raamat”



Liigutav dialoog – intensiivne ja aus. Lugesin aeglaselt ja järelemõtlikult – mitmeks õhtuks jätkus.


Minuga kõige enam kõnelenud laused või lausekatked:

Mulle tundub, et kuskil siin peitub VASTUTUS, mis sõnadega alati kaasas käib. Kui SÕNA kaudu midagi ellu äratada, millelegi elu anda, peab selle eest ka vastutama. (Rosma lk 40)
***
Kunstroose võib ju toota kui palju tahes, kuid kõigest devalveerimisest hoolimata ei muuda see pärisroosi olemust karvavõrdki. (Luik lk 50)
***
Kuid see, mida üks hulk inimesi ühel või teisel ajal arvab, ei muuda tõde ennast ... . (Luik lk 57)
***
… inimene igatseb endast „omasarnastele olevustele“ teatada ja et teade jõuab pärale ainult siis, kui sa sellesse oled pannud oma hinge. (Luik lk 60)
***
Inimene peab enne saama inimeseks, kui ta oma loominguga teistele inimestele midagi tõeliselt ütelda saab. Mitte keegi ei saa kirjutada midagi selleks, et teistele ütelda, vaid ta peab kõigepealt iseenda küsimustele vastama ja alles siis saab see teistele midagi ütelda. (Rosma, Luik lk 68)
***
Suur kirjanik laseb raamatul ennast ise kirjutada, ja teda ennastki üllatab, kuhu raamat pöörab ja kuhu välja jõuab.
Inimene ei tea oma homset päevagi, kuidas ta võib teada siis sedagi ette, mis tema raamatus toimub. (Luik lk 78)
***
Elu ongi raamatu kirjutamine. Nii nagu igaüks ise kujundab täna oma homset päeva, nii põhjustab ühe lause kirjutamine järgmise lause. Keegi ei tea kuhu see viib. (Luik lk 85)
***
VALIK on lihtne – kas elada nii, nagu surma polekski, või surra nii, nagu poleks elanudki. (Rosma lk 101)
***
Ainult iseenda läbi tunneme me teisi inimesi ja ainult omaenda elu kaudu tunneme või aimame me teiste elusid, teiste surelikkust. (Luik lk 137)

Veel:

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Ernest Hemingway „Pidu sinus eneses“


Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar

Memuaarikogus kirjeldab Hemingway üsna rõõmsal toonil oma Pariisis elamise perioodi - 1920. aastatel. Tänavad, kohvikud, toit, hipodroom, raamatukogud, raamatud, kirjutamine – ja muidugi inimesed. Ta kirjeldab ka oma suhteid mitmete tolleaegsete kirjanikega nagu näiteks Gertrude Steini, Francis Scott Fitzgeraldi, Ezra Poundi, James Joyce´i, Ford Madox Fordiga.

Raamat ilmus esmakordselt 1964. aastal ehk neli aastat pärast Hemingway surma.

Tsitaadid:
Ma olin juba õppinud end mitte kunagi tühjaks kirjutama, katkestasin alati siis, kui kaevu sügavuses veel midagi leidus, ja lasksin kaevu öösel allikatest, mis teda toitsid, uuesti täis nõrguda. (lk 25)
***
Sügisel on kurbus ootuspärane. Osa sinust sureb iga aastal, kui puudelt langevad lehed ja tuul kõigutab nende raagus oksi külma talvise taeva taustal. Ent sa tead, et kevad tuleb alati, nagu sa tead, et pärast jäävangistust hakkab jõgi uuesti voolama. (lk 37)
***
Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki. (lk 39)
***
Tol ajal ma juba teadsin, et kui elus millelegi – olgu heale või halvale – saabub lõpp, jääb järele tühjusetunne. Seejuures täitub tühjus, mis jääb pärast halba, iseenesest. Tühjus pärast head saab täituda ainult siis, kui leiad midagi veel paremat. (lk 49)
***
Et kirjutamist alustada, peab see muutuma ainukeseks asjaks, mida ma teha saan, ja mul ei tohi olla mingit teist valikut. Seni las surve tõuseb. (lk 59)
*** 
Need inimesed muutsid kohviku hubaseks, sest nad tundsid huvi üksteise vastu … (lk 62)
***
Ma ei vastanud ja kirjutasin veel ühe lause. Kui kirjutamine tõepoolest läheb, ja on sind tervenisti haaranud, ei ole seda kerge tappa. (lk 69)
***
Mul hakkas tollest kirjandusliku elu elamisest villand saama – kui see üldse oligi kirjanduslik elu – , ja juba häiris mind teadmine, et ma ei ole tööd teinud, ja ma tundsin surmatuska, mis haarab mind iga kord, kui ma olen oma elust päeva ära raisanud.
***

kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Louis-Ferdinand Celine „Reis öö lõppu“


Tõlkija Heli Allik

Tõlkija Heli Allik kirjutab: „…Olen üritanud ennekõike teha seda, mida teeb originaal; liikuda selle jälil, mis on kõige tähtsam – proovinud hoida teksti elusana. Minu eesmärk oli tõlkida ennekõike emotsiooni, mitte sõnu. Tähtsamaks kui ajalooline truudus ja tehniliste terminite täpsus pidasin ma ülesannet sõnad jooksma, hüppama ja tantsima panna. …“

Minu peas jooksid, hüppasid ja liuglesid need sõnad suure naudinguga. Celine`i grotesksus ja halastamatu iroonia näib mulle tänases päevas värske ja asjakohane. Püüdsin tsitaatide seas mingi valiku teha. Suht võimatu. Ridamisi, üksteisele järgnevad pikad liuglevad lõigud, mis panevad muigama, ajavad naerma või viivad su mõttele, et just nii see ju ongi, et just nii õudne see ju ongi.  Lühidalt väga raske valik.

Tsitaadid:

Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu. See oli selge! Ma polnud mitte kunagi nii paljudest asjadest ühekorraga aru saanud. (lk 23)
***
Et üks idioot lõpuks mõtlema hakkaks, peab temaga väga palju asju juhtuma, ja väga julmi. See, kes mind elus esimest korda mõtlema pani, päriselt mõtlema, praktilisi mõtteid, mis olid tõesti minu mõtted, see oli ilma kahtlusteta Picon, see neetud piinalõust. (lk 31)
***
Kokkuvõttes, L. lihtsalt sonis õnnest ja optimismist, nagu kõik inimesed, kes on elus suutnud jääda õigele küljele, õiguste, tervise ja kindlustunde poole, ja kellel on veel kaua elada. (lk 57)
***
Nende abistamiseks korraldati korjandusi, laatasid ja müüke, ja „päevi“ selle heaks ja tolle heaks, ja eriti organiseerijate endi heaks. Valed, seks ja surm. Kõik muu oli ära keelatud. Kõik valetasid raevukalt, kõrges kaares üle igasuguse kujutlusvõime, üle groteski ja absurdi, lehes ja plangul, suu, sülje ja silmadega. (lk 59)
***
Kui sa oled nõrk, tuleb neilt inimestelt, keda sa kõige rohkem kardad, maha kiskuda viimsedki autoriteedi riismed, mida sa kipud neile omistada. Sundida end nägema neid sellisena, nagu nad on, hullematena, see tähendab, kui nad on, seda absoluutselt igas mõttes. See vabastab, see avab su silmad, see kaitseb veel rohkem, kui sa oskad aimata. See annab sulle teise enda. Olete kahekesi. (lk 69)
***
Väike inimene saab rahus elada vaid suurte inimeste põlguses, sest suurte ainus mõte rahva peale on ajendatud kas omakasust või sadismist …(lk 75)
***
Nemad, see on nüüd täiesti selge, olid jäänud õigele poolele, kus valitses naeratav, aga vaieldamatu käsk mitte lasta enda juurde mehi, ohvriliha. … kaardid olid jaotatud. (lk 104)
***
Senikaua kui sõjaväelane ei tapa, on ta laps. Teda on kerge lõbustada. Ta pole harjunud mõtlema ja peab kohutavalt pingutama, et aru saada, mida sa ütled. Kapten Fremizon ei tapnud mind, ta ei joonud, ta ei teinud midagi oma kätega, jalgadega samuti mitte, ta üritas mõelda. See oli tema jaoks katsumus. Ta oli mul peadpidi peos.
***
Ei ole olemas intelligentset edevust. Edevus on puhas instinkt.
***
Minu kolleegid ei vahetanud omavahel kunagi mõtteid. Ainult lamedusi, mida alati öeldakse, ja mida keedeti ja keedetakse uuesti üle … Mõtete riismed: „Elada tuleb mitte muretseda!“ … „Neeger kõlbab tõrvapapiks“ jne
***
… tema hirmuäratav mõrtsukanägu, või ütleme, et mitte kedagi alusetult laimata, hulljulge mehe nägu, kellel on metsikult kiire elus ennast teostada, mis teeb täpselt sama välja.
***
Ta jäi silmapilkselt magama, tuld ära kustutamata. Ma isegi tõusin püsti, et vaadata valguse käes päris lähedalt ta nägu. Ta magas, nagu igaüks oleks võinud magada. Ta nägi täiesti tavaline välja. See poleks halb mõte, kui oleks midagi, mis aitaks eristada häid inimesi kurjadest.
***
…saatus on ületamatu müür, ja igal õhtul kukud sa tagasi selle jalamile, hirmust homse päeva ees, mis tundub iga kord aina ebakindlam, masendavam. (lk 211)
***
Minul oli peas ainult tuuletõmbus, igast küljest murenev ja painatud mõistus, nii palju oli sealt unistusi läbi käinud, ja nii palju neid maha jäetud. (lk 217)
***
Nooruses õigustad ikka ka kõige kivisemat ükskõiksust, kõige küünilisemat reetmist mingisuguse kogenematu romantismiga, kire kapriisidega. Aga hiljem, kui elu on sulle juba näidanud, kui palju salakavalust, julmust ja kurjust on vaja lihtsalt selleks, et püsida kuidagi 37° peal, siis avad sa silmad, ja teisiti sa ei saa, ja sa näed kogu seda jälkust, mis sinu minevikus tegelikult peitus. (lk 221)
***  
See ongi eksiil, see halastamatu paratamatus vaadata elu sellisena, nagu ta on, nende väheste selgete tundide jooksul, mida inimese eluajal nii harva ette tuleb, kui vanad harjumused on sind juba lahti lasknud, aga uued pole veel piisavalt nüristada jõudnud. (lk 225)
***
Ilu, see on nagu alkohol või mugavus, sa harjud sellega ära, hakkad seda enesestmõistetavaks pidama. (lk 240)
***
Inimesed maksavad kätte, kui neile head teed. (lk 257)
***
Kõik inimesed on pärast paari aastat ebaõnnestumisi üsna ühte nägu.(lk 294)
***
Terve olla, see on kokkuvõttes ainult parem kui üldse mitte olla. Terve olla, see tähendab töötada, no ja edasi? Samas kui kasvõi ainult minimaalne haigepension, see on lihtsalt ja labaselt jumalik
Kui sul vaesele raha pole anda, ole parem vait. (lk 353)
***
Minu jultunud märkus ei vihastanud teda sugugi, ei, ta oli selle peale ainult veel kenam ja kaunim. Midagi ta minult tahtis, see oli selgelt paista. (lk 355)
***
Elada täiesti kuivalt, ilustamata, te mõelge, milline õudus see on! Elu on nagu kool, kus igavus on korrapidaja, ta hoiab sul kogu aeg silma peal, pidevalt tuleb teha nägu, et sul on midagi tohutult põnevat käsil, muidu ta tuleb su aju õgima. (lk 373)
***
… mingi imelik hõljumine haaras mind järsku, justkui need hullud oma jutuga oleks mind endaga kaasa tõmmanud, eemale mu tavalisest ankrupaigast, niimoodi märkamatult, ühest tavalisest lausest teise, ühest süütust sõnast teise, kuni olin otse keset nende hullust … (lk 449)
***
Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume. (lk 482)
***

neljapäev, 5. jaanuar 2012

Michael Cunningham „Tunnid“


Tõlkinud Karin Suursalu

Michael Cunningham (sündinud 6. novembril 1952) on Ameerika Ühendriikide kirjanik. Romaani "Tunnid" ("The Hours") eest on Michael Cunninghan pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri preemia (1999). Teos on saanud ainest Virginia Woolfi 1925. aastal ilmunud romaanist "Proua Dalloway".
Romaani järgi on valminud film "Tunnid".

Proua Woolf. Proua Dalloway. Proua Brown. Luuletaja Richard.

Raamatu tegevus saab alguse hetk enne Virginia Woolfi enesetappu 1941. aastal. Seejärel kohtub lugeja proua Dalloway´ga – aga see proua Dalloway ei ole briti üliku abikaasa, nagu Woolfi romaanis, vaid moodne naine XX sajandi lõpu New Yorgist. Proua Brown, romaani kolmas peategelane, on samuti ameeriklanna, kuid teda kohtame me juba järgmises ajahetkes – aastas 1949. Proua Brown küpsetab torti, kasvatab poega ja loeb Woolfi romaani “Proua Dalloway”.
Kõik kolm naist on omavahel seotud läbi Richardi. Proua Dalloway ja proua Brown läbi vahetu kontakti, Virginia Woolf ja tema romaan “Proua Dalloway” kaudselt, aga see-eest ehk kõige mõjuvõimsamalt. Jüri Talvet ütles selle kohta „Romaaniülikoolis“ väga tabavalt: Kirjanikud surevad, aga nende sõnadest ja kujunditest sündinud elud jätkuvad, annavad hingetuge elavatele, kui ka elu nende ümber kokku variseb (28. märts 2008 Eesti Päevaleht)

Koos traagelniitide nähtavaks tulemisega näib esialgu segasena paistnud lugu üsna geniaalne. Pinge langeb.
Tsitaadid:

Ta peatub mitu astet enne allajõudmist, kuulatab ja ootab; teda valdab taas too unenäoline tunne, nagu seisaks ta kulisside vahel, valmistuks lavale minema ja mängima näidendis, milleks tal pole sobivat kostüümi ja mis pole korralikult selgeks õpitud.
***
Laura pistab käe hommikumantli taskusse, et võtta sigaret, kuid muudab meelt ja tõstab käe hoopis juuste juurde …
***
Sally rüüpab kohvi, ta tahaks ära minna, ta tahaks jääda; ta tahaks, et ta ei tahaks, et Oliver teda imetleb. Maailmas pole vägevamat jõudu kui kuulsus, mõtleb ta. Et meelekindlust säilitada, vaatab ta korteris ringi.
***
„Kas sa mäletad teda? Oma teist mina? Mis temast on saanud?“
***
Kogu tänaval, kõigil tänavatel säravad aknad. Kaetakse õhtusöögilaudu, jutustatakse päeva võitudest ja tagasilöökidest.
***
… nii nagu kunstnik tõmbab lõuendile viimase värvitriibu, mis annabki maalile mõtte; nii nagu kirjanik paneb paberile rea, mis elustab loo salapärased kujundid ja tuuma.

teisipäev, 3. jaanuar 2012

Pierre Bayard „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?“


LRK 2008/18-20

Prantsuse keelest tõlkinud Tanel Lepsoo

Vaimukas ja hästi loetav tekst.

Oluline on, et te ei väljuks sellest virtuaalsete raamatute ruumist, mis võimaldab meil elada ja teistega suhelda. Ei maksa riskida kokkuleppelise ruumi lõhkumisega, see kujutab endast otsekui kaitsvat kuube, ega nõua inimeselt vähemalt selles kontekstis, konkreetseid teadmisi Shakespeare´i kohta. (lk 109)
***
Nii nagu sõnad, nii moonutavad ka raamatud meid esindades meie olemust. On välistatud, et me täielikult klapiksime selle pildiga, mille nad meist annavad, kuna see pilt on erapoolik, idealiseeriv või halvustav, ja meie eripära, läheb selle varjus kaduma. (lk 110)
***
Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla ilma lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena esitame, kui see, mida me tõena enesele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. (lk 111)

pühapäev, 25. detsember 2011

Kalju Kangur „Hajameelne tramm“

Illustraator: L. Vallimäe-Mark
Eesti Raamat 1966

Kuna on jõulud ja ma alati jõuluvanale ka „Toonekure luuletust“ loen, siis on õige aeg teha sügav kummardus Kalju Kangurile. 1966. aastal ilmunud raamatust ei ole minu teada kordustrükki tehtud ja sellest on kahju, sest selles raamatukeses on väga vahvad luuletused. Minuni jõudis see raamat minu vendade poolt räsituna ja lisaks Vallimäe-Mark´i illustratsioonidele olid nad sinna ka mõned punased sõdurid joonistanud. Raamat sai neist täiendustest vaid armsamaks. See on tänagi meie raamaturiiulis. Vahel ma võtan selle lahti ja loen oma lemmikuid üle: „Jäätisemüüja, kes oli kitsipung“, „Käpard-Kaie kapilugu“, „Käpard-Kaie supilugu“, „Tütred tünnis“. Viimast luuletust illustreerivad imekaunites kleitides printsessid – nad meeldivad mulle täna samavõrd kui neljasena.

"Toonekure luuletus" e. Miks toonekurg seisab ühel jalal

Siis, kui noores põlves
toonekurg käis koolis,
matemaatikast ta
liiga vähe hoolis.

Aknast tunni ajal
vahtis kaela kangeks,
tegemata jättis
kodus ülesanded.

Kasvas suureks kurg
Tulid omad mured:
saapaid oli tarvis
ükskord toonekurel.

„Mitu saabast tellin?“
pidas kurg siis aru,
et ei saaks neid vähe
ega ülearu …

Hulga päevi nõnda
arutledes viitis,
luges oma jalgu,
korrutas ja liitis.

Üks ja üks on kokku
üks – ta viimaks arvas.
Ühe saapa tõi
ja ühel jalal kargas.

Ühel jalal kargas,
imestas mis kole:
miks siis teises jalas
saabast mul ei ole?

Praegugi ta seisab
ühel jalal seal,
mõtleb, kus on viga,
mõtleb, murrab pead.

Daniel Pennac „Nagu romaan“

Prantsuse keelest tõlkinud Ants Saat


Ood lugemisele ja õpetajatele, kes suudavad meid raamatuid armastama panna.

Mulle meenus minu kirjanduse õpetaja, kes oli loomulikult minu lemmikõpetaja. Ta eiras suures osas nõukogude aegset kooliprogrammi; rääkis tundeliselt ja harda armastusega oma lemmikutest; luges neid ette; varustas meid sisukokkuvõtetega; tunnustas meie enda hädiseid katsetusi; elas meie avastustele kaasa.

Veel meenus mulle minu vanem vend, kes luges mulle (väikesele tüütusele) ette enamuse Lindgren´i, Annie M. G. Schmidt´i ja Nikolai Nossov´i raamatutest, juba enne, kui ma kuueseks sain. Ta tegi seda lihtsalt selleks, et saaks teha seda, mida ta kõige enam tahtis teha ja pääseks minu kantseldamisest. Ma olen tänini tänulik.

Tsitaadid:

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha. See vaikus on meie läheduse tagatis. Raamat on loetud, kuid meie pole sellest ikka veel väljas. … Ta hoiab meid Suure Välise eest. See püstitab meile kõrge vaatlustorni üle ümberkaudsete maastike. Me oleme lugenud ja me oleme vaikinud … (lk 74)
***
Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest – kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme. (lk 137)
***
Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi.
(lk 159)
***

pühapäev, 18. detsember 2011

Henry Miller „Vähi pöörijoon“

Tõlkija Erkki Sivonen

Absoluutne tipp.
Ma loen seda raamatut aegajalt üle ja pole üldse oluline, millisel leheküljel mu silmad peatuvad – see on läbivalt hea – läbivalt inspireeriv. Milleri maailm on avar, ta märkas detaile ja ta keel on väga rikas.

Tõlkija Erkki Sivonen vahendab 1992. aastal Eestis esmakordselt ilmunud trüki autorit tutvustavas osas üht Miller´i mõtet, mis mulle väga meeldib: „Kas pole kummaline, et võib mõista ja nautida vahendamatut? Inimene mitte ei vahenda sõnade abil, vaid astub ühendusse oma kaasinimese ja oma Loojaga. Ikka ja jälle ollakse mõnda raamatu käest pannes sõnatu. Vahel on see selle pärast, et autor nagu oleks „kõik juba ütelnud“. Aga ma ei pea silmas seda reaktsiooni. Minu meelest on tummaksjäämine millestki hoopis sügavamast. Sõnad tulevad vaikusest ja vaikusesse lähevad nad ka tagasi, kui neid õigesti kasutatakse. Vahepeal leiab aset midagi seletamatut: ütleme, juba surnud mees ärkab, haarab su tervenisti oma võimusesse ning lahkudes jätab su maha sootuks teistsugusena. Ta teeb seda märkide ja sümbolite abil. Kas pole see võluvõim, mida ta omas – või ehk omab?“  


Henry Valentine Miller (26. detsember 18917. juuni 1980) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik. Vähem tuntud on ta maalikunstnikuna. Tema romaanid on segu autobiograafiast, sotsiaalsest kriitikast, filosoofiast, sürrealistlikest assotsiatsioonidest ja müstitsismist. Ta kirjutas ka reisijutte ja kirjanduskriitikat. "Vähi pöörijoon" ("Tropic of Cancer") on Henry Milleri esikteos, mis kirjutati Pariisis 19301931 ja ilmus Pariisi kirjastuses „Obelisk" 1934. See romaan sai (nagu Milleri järgmisedki teosed) Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides moraalitsensuurilistel põhjustel ilmuda alles 1960. aastatel.
(Allikas: Vikipeedia)


Tsitaadid:
Ma istun rabatuna voodil ja mõtlen inimese sünnieelsele olekule. Järsku hakkavad kellad lööma –  veider, ebamaine muusika, justkui oleksin ma sattunud Kesk-Aasia steppidesse. Ühed kõlavad pikalt ja kaikudes , teised purskavad esile joobnult ja halavalt. ... Ja nüüd on kõik vaikne, ainult viimane toon kriibib veel õrnalt öist hääletust – tasane kõrge kumin, mis hääbub nagu leek.
***
Ta meenutab mulle miskipärast posti külge seotud nuumhane. Peab olema veider tunne seda puust kompa voodisse viia.
***
Mitte miski mis minuga oli juhtunud polnud suutnud mind hävitada. Hävinud olid ainult mu illusioonid.  Ma ise olin terve. Maailm oli terve.
***
Kas ajaloo lakkamatu edasimarss on oluliselt, põhjapanevalt muutnud kasvõi ainsatki inimloomuse joont?
***
Hommikuti andub ta ulmadele. Enamasti unistab ta minevikust.
***
Ja ehkki ma ei ilmutanud kunagi eriti suurt kaasatundmist, oskasin ma vähemalt õigel ajal vait olla.
***
Ma käitusin nagu oksal küpsev pirn.
***
Minu huultel oli seletamatu naeratus - mure peiteks ettetõmmatud mask.
***
Kui päike tuli välja, võtsid asjad teistsuguse ilme. Nende silmisse tuli lootusekiir, nad kõndisid vetruvamalt ja näitasid üles ärksameelsest.
***
Samal ajal kui minu mõttelend juba minutiga miile läbis, raputas ta mul äkitselt kätt ja soovis kaabut kergitades head õhtut.
***
Neil oli sügav uni ja nad ei kaevelnud millegi üle; nad polnud ei rõõmsameelsed ega norus. Ükskõiksed, keda Dante määras põrgu eeskotta. Koorekiht.

reede, 16. detsember 2011

Javier Marias "Kirjapandud elud"

LRK 38-40/2010

Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall

Javier Marías ise on raamatukese kohta järgmist kirjutanud: „Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need «kirjapandud elud» jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan , et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.“

Sellele ongi väga vähe lisada. Need eluloo fragmendid on tõepoolest mõnusa huumoriga kirja pandud. Nauditav lugemine. Eriliselt meeldib mulle peatükk „Täiuslikud kunstnikud“. Mariast inspireeris seda peatükki koostama tema kirjanike portreefotode kollektsioon. Ta otsib esmapilgul tähtsusetuna näivate detailide taga tähendust, teeb seda oskuslikult ja veenvalt. Usun, et värvika tulemuse saavutamise nimel maksis ta tegelikult kohati ka teravmeelsusele lõivu ja (tõenäoliselt) nii kaugeleulatuvaid järeldusi ainuüksi vanade väikesemõõduliste postkaartide vaatlemisest ei ole võimalik teha. Samas tugines ta ka biograafilistele teadmistele … anyway suurepärane oskus kirjeldada ja terav silm.

Tsitaadid:
Kirjaniku pilk on unistav, kuid ometi pisut koketeeriv, samas on see terasest pilk, mis näib tunnistavat midagi ebameeldivat. Pisut isepäised juuksed, kitsehabe ja mitte ülemäära kortsus püksid … Dickensis on midagi keigarlikku, kuid ometi ei suuda ta meid ära petta: mees, kes puhus hinge sisse Pickwickile, Wellerile, Snodgrassile ja paljudele teistele, laseb paista oma tõelisel teravmeelsusel ja lustlikul loomusel järgmise detaili kaudu: Dickens on mees, kes poseerib julgesti toolil kaksiratsa istudes, jalad hooletult harkis.  (lk 142 -143)
***
… Mallarme mitte ainult ei sõltu aparaadist, vaid viibib selle kütkes, teenib seda. Tema jaoks on saabunud igavikuline hetk, ajalooline tõehetk, kirjaniku pilk kõneleb saadud juhistest ning soovist kuulda järgmist, see on kuulekas, tänutundest ja lapselikust ootusärevusest tulvil silmavaade. Säärase pilgu kandjat iseloomustab piiritu progressivaimustus … :) (lk 143)
***
Kõige enam valmistab Wilde´ile muret tema nägu. Mõlemal fotol püüab mees kõigest hingest ilus olla, ning tal õnnestub esile manada pilk, justkui ta tõepoolest seda oleks: nõnda vaatavad tänapäeval modellid reklaamides. Suud hoiab ta mõlemal fotol ühtemoodi, just nagu teaks selle omanik peegli ees harjutamise kogemusest, et see on ainumõeldav ilme, ainus, mis sobib.
… Ülemäära avatud ninasõõrmed reedavad ärevust, hinge kinni pidamist (lk 144)
***
Ilme on kummalgi pildil niisama hästi kui ühesugune, teisel vaid pisut karmim ja tüdinum, justkui ootaks kirjanik, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mida ükski pilt kinni ei püüa. Eelkõige jätab Baudelaire mulje alati kiirustavast mehest, kes pildistamise ajaks õieti juba pildilt lahkunud, võib-olla sellepärast, et teda kõige enam köitvad asjad ei peegeldu ta näol, ei püsi seal. (lk 145)
***
… mehe huulil võib näha armastusväärselt kurikavalat muiet, justkui teaks ta täpselt oma järgmist vastust, oodates vaid, et vestluskaaslane pausi teeks, sest näib, nagu kuulaks Sterne vaid viisakusest kedagi, kes temast sõnaosavuses kaugele maha jääb. (lk 146)
***
Gilde´is on kenake annus ülbust ning tema hoiak on selgesti väljakutsuv, võiks koguni öelda, et see kuulub elukutselisele kahevõitlejale. Tema silmad on kitsid, põiklevad ja halvakspanevad, ning kogu tema hoiak (õieli kael, habe ja otsustavalt ette asetatud jalg) näib terav ja turris. (lk 147)
… vaevatud kaastundlikku pilku mahendavad prillid :)
***
Mõlemal fotol näeme pilku, millega vaadatakse tüütuid, ebasobival ajal saabuvaid külalisi, kellega ei soovita sõnagi vahetada (Faulkner´i kohta – lk 149)
***
Tema nägu on aval, võiks koguni öelda lihtsameelne, pealtnäha abitu. (Borges´e kohta - lk 149)

Võiks jätkata – mulle väga meeldib.

teisipäev, 13. detsember 2011

Torgny Lindgren „Isa arm“

Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Anu Saluäär

Varrak 2009

Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005).
Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on üsna ähmane. – See põimumine meeldib mulle. Üleüldse – meeldib mulle ta lakooniline, eriliste kaunistusteta stiil. Pisku, mille ma allpool tsitaatidena välja tõin, koosneb lausetest, mis on minu arvates väga suurepärased. Samas lugeda oli ikkagi raske. Masendav sügis õues – ning vanad, haiged – juba suremas vanainimesed raamatus oli minu jaoks seekord liig. Torgny Lindgren on muidugi autor, kes  p e a b  meeldima ja veider küll meeldibki. Pierre Bayard (“Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” autor) kasutaks lühendeid + (hea arvamus) või koguni + + (väga hea arvamus) ja lisaks tähed LT (lehitsetud teos) ja KT (kuuldud teos). :)

Tsitaadid:
Tagapool ukse juures istuv mees magas, tema pea oli rinnale langenud, seitsmeharuline klaastahukatega laelamp peegeldus tema paljalt ja läikivalt pealaelt. Ei olnud näha, et ta hingaks, mõnikord ta ohkas, kas hardalt või et mitte lämbuda. (lk 10)
***
Nad kuulasid edasi ka siis, kui ta vaikis. Miks pidid nad temast aru saama? Esitamata talle ühtki küsimust  ja heitmata tänulikku või kaastundlikku pilkugi, tõusid nad üksteise järel püsti ja kõndisid minema …(lk 10)
***
Vestlus polnud teda kunagi köitnud või lõbustanud. Vestluses peab mõte alailma tegema ettearvamatuid haake ja pettekaid, seda moonutatakse ja väänatakse kas selleks et meeldida või kedagi pahandada, ning see muutub häbituks valeks. (lk 13)
***
Öösel oli lund sadanud. Aknast nägi naine esimest korda maastikku: pikka lagedat nõlvakut, kuusemetsa, siledat pinda, mis võis olla järv, mäeharju. See oli maastik, kus hommikuvalgus sai nii palju ruumi kui kulus. Ja paks lumi kattis kogu seda tardunud ääretut tühjust.
***
Olen veendunud, et kõigi meie mõtete, kujutluste ja sümbolite taga on varjul põhjused, ettekäänded ja ajendid, mida me ei suuda valitseda. (lk 126)
***
Kahe päeva eest oli ta lehest lugenud surmakuulutust. Ta ei olnud seda ette näinud. Aga ta oli seda võimalust arvestanud. Vanadus on raske vaenlane. Enamik inimesi jääb sellele alla. (lk 133)
***
See, kes kirjutab, vajab kulunud, äraleierdatud sõnu. Tema maailm on lihtne, kuid ammendamatu. (lk 136)
***
Kirjutamine oli nii raske ja väsitav, et sellest ei tohtinud ega võinud mitte mingil juhul rääkida, see oli kuristik kirjutamise ja rääkimise vahel. Seda enam, et kirjutamine oli kohustus, sest kõik muu olnuks hooletus, suisa tegematajätmine. (lk 166)
***
Kõik olnu on täpselt sama suur nagu see, mida ei ole kunagi olnud. (lk 166)
***
Mälestuste hülgamisel hüljatakse ka teadmised. See on otsekui uuestisünd. (lk 173)
***
„Õnn on kergemeelne libu, kes kuidagi paigal ei püsi.
Sul juukseid paitama käbe, ja juba ta tõttab, maha jääb musi.
Muredaam on teisest puust, su südamesse ta pesa loob.
Ei tema juba lahku sust. Su voodi ääres istub, koob.“ (lk 187)
***
Muusika on tegelikult inimeses peituvate pingete ja vastuolude väljendus. (lk 190)
***
Aga kuidas sa oskasid selle kaardi (kullamäe kaardi J.M.) joonistada?
See polnud midagi erilist, ütles mees. Täiesti tühiasi. See oli peaaegu seesama mis lause tegemine. (lk 298)

pühapäev, 11. detsember 2011

Mika Waltari „Fine van Brooklyn“

Tõlkinud: Piret Saluri, Endel Mallene

Valimik sisaldab kolm lühiromaani soome 20. saj. kirjanduse suurkuju Mika Waltari (1908 - 1979) lühiproosa paremikust: "Võõras mees tuli tallu" (1937), "Fine van Brooklyn" (1938) ja "Kuumaastik" (1946).

1969. aasta ilmunud LR 20/21 numbris kirjutas tõlkija Endel Mallene: ""Fine van Brooklyn" on kirjutatud 30-ndate aastate lõpul. Kuna kirjastus ei tundnud käsikirja vastu huvi, avaldas kirjanik selle 1942. aastal omal käel 100-eksemplarilises tiraažis bibliofiilse väljaandena. Teos äratas tähelepanu ja järgmisel aastal oli ka kirjastus nõus seda välja andma.
Kirjanik on "Fine van Brooklyn" kohta 1946. aastal öelnud: "Selles on midagi väga iseloomulikku soome kultuurielu ainult oma naba nägevale enesetähtsusele, et seda valgeks lubjatud hauda, seda enda ümber kõik elava surmavat steriilset teadlasetüüpi on võetud, mitte ainult lugeja, vaid ka mitme arvustaja poolt, täisväärtusliku, isegi positiivse nähtusena, teatud puritaanliku inimideaalina, nagu teose "puhtahingelisusele" osaks saanud tunnustus on näidanud."

Seda lauset nüüd hiljem lugedes, tekkis tahtmine seda raamatut veelkord lugeda. Lugu on jutustatud minavormis ja tagasivaates. Võib-olla astusin alateadlikult sellele libedale teele, et samastasin autorit ja peategelast. Võib-olla. Igatahes ei ole ma ka pärsat teistkordset lugemist peategelase vastu nii karm kui Waltari. Üleolev ja ettevaatlik - seda küll, aga surmavalt steriilne (mis minu jaoks kattub ka mõistega igav) siiski mitte. Mõnes mõttes meenutab peategelase väntsutamine mulle Fowles´i „Maagi“ peategelase katsumusi.

Tsitaadid:
Üksildusel on oma välud, üksildane ei kohta endast vaidluses üleolijad, võõra iroonia ei haava tema õrnu mõtteid, ka ei kohta ta mõistmatuid pilke ega kannatamatut vahelesegamist. Võib-olla lööb paljudes inimestes atavistliku jõuga välja kaasasündinud karjavaist, nii et nad tunnevad otse hingepiina, kui nad ei saa teistega oma teadmisi ja arvamusi jagada. Mina pole midagi seesugust tundnud. Varjatud heameel, varjatud leidmisrõõm on pakkunud mulle alati suuremat rahuldust kui jagatud rõõm. Ka oma kurvastust olen osanud ise matta, teiste külma kaastunnet või silmakirjalikult sooje käepigistusi vajamata.  
***
Nende ridade vahelt vaatas mulle otsa võõras inimene, kellel on peas valge soni, tõsine ja tähtis nägu ja uurivad silmad. Ta oli mulle vastumeelne, sest võib-olla oli ta parem ja õnnelikum kui mu praegune mina. Missugune tõrges kadedus ja ennast lõbustav kaastundlik üleolekutunne on juhtinud mu sulge …
***
Sellegipoolest vaatan ma kohkunult minevikku otsekui ohtlikku kuristikku, peas hirmuäratav mõte: kuidas see võinuks lõppeda, ja tunnen arukat rahuldust sellest, et tänu oma tahtejõule kõigest puhtalt välja tulin. Nii ebajärjekindel on targakski tunnistatud inimese mõte, kui see kaine mõistuse ohututelt radadelt hetkeks tunnete segasesse ja hägusesse laukasse laskub.
***
Uni reetis nende vaimse abituse haletsusväärselt selgesti, ja ainus, mis mu leebet üleolekut häiris, oli see vanadusest kondine ja kollane surematu vanaema, kes kustumatu visadusega külma kanapoja tiivanukki näsides elu andide nautimist jätkas. Ta andis mulle tõuke unisteks mõtisklusteks vaimu ja mateeria suhetest , kuni ta vastu hommikut, kui ma uuesti rahutusse unne vajusin, ühtis mu unenägudes tohutu suure ja hirmuäratava õgardiga, kes manala kahvatus hämaruses eksinud hingesid krõmpsutas. Veel rongist maha minneski mõtlesin ta peale hirmuseguse aukartusega.
***
Oli ju mul juba üsna kindel ettekujutus elust ja inimestest ning polnud mingit kahtlust, et inimene ise suudab oma sisetunde abil luua teatavad püsivad normid oma tegude aluseks.
***
Iroonilisemalt oleks ta vaevalt võinud mõista anda, et olin oma töö teinud ja võisin minna. Pöörasin ümber nagu väsinud rändaja paradiisi väravalt, südame all ahistav kurbus selle pärast, et lahkun, enam kunagi tagasi tulemata – tõotasin seda iseendale – …
***
Ta valitses mind rahuldamatusega, kuigi ma seda ei taibanud. Ta oli juba lapsena ära õppinud selle kibeda tarkuse, mida suurem osa naisi iial ei taipa, sest ühtegi meest ei ole kunagi rahuldamisega valitsetud. Ainult rahuldamatus paisutab minu arvates kire saatuslikuks.
***
Mul oli häbi, et ma ta rahu rikkusin, ja tahtsin vabandada, kuid suutsin pomiseda ainult midagi segast. Ta vaatas mulle haletsevalt kurbade silmadega otsa, aga teise inimese kaastunne oli mu ülekoormatud tunnetele liig. Pisarad valgusid silmi ja kõik minus oli otsekui marraskil, nii et iga liigutus lõikas.

  

"Fine van Brooklyn´is" kõlab ka Waltari sõnum: kõik lõpeb teadmisega, et nii on olnud ja nii jääb see ka edaspidi. Või kui öelda seda Jean-Paul Sartre´i sõnadega: See, mis jääb alati samaks, on tema paratamatus olla maailmas, siin tööd teha, olla teiste keskel ja olla surelik (nn. „Eksistentsialismi manifest“ Jean-Paul Sartre’i 29. oktoobril 1945. aastal).