Milvi Martina Piir “Ajalooja”

Mitte just klassikaline romaan. Nagu vaikselt õõtsuv nisupõld - aga ometi piisavalt kaasakiskuv, et lõpuni lugeda. Ilmselt võlus mind hea keelekasutus, rikkalikult kirjeldatud elu üksikasjad ja kohatine äratundmisrõõm. Hetketi tajusin ka soovi vaielda, aga inimesed on ju erinevad ja igaüks meist on jõudnud oma tõdedeni läbi elu õppetundide, mis on ometi erinevad.

Ma nautisin Märtha lapsepõlvepilte. Näiteks tema mälestusi õmbluskarbist ja teisi imepisikesi detaile, mis loovad maailma, kuid mida raamatutest just sageli ei leia.

Peategelane võtab enda jaoks aega - võtab aega lugeda (ilma süütundeta! või hirmuta aja raiskamise ees) ja võtab ka aega mõtiskleda ja mäletada.

Armas ja hästi kujundatud raamat.

***   

Suure ajaloo seisukohalt on nad vaid biomass, nagu kõik need nimetud kolmanda seisuse liikmed, kelle peamiseks eneseteostuseks on olnud tööd teha ja kindlustada oma geenide jätkuvus.

***

Enese teadmata tajub Märtha põlvkondade sidet, tajub, et temagi on järjekordne jääpärl lükitud aegade raskesse keesse. Ta teab, et jääb seda hetke igavesti mäletama.

***

Korraga näeb ta ajastute ja kronoloogia suhtelisust ning kokkuleppekohtadest hargnevaid traagelniite.

***

Ta tunneb rõõmu pilvitust suvetaevast ja parajast tuulest, mis särgid ja palakad laperdama paneb. Kui ta need õhtul kokku korjab ja triikima hakkab, saab terve tuba värsket tuulelõhna täis.

***

… Justkui koduõue kask – kõrge, üksildane ja kaunis. Leidsin oma ilu ja väe alles siis, kui lühike luhtunud kooselu vabastas mind tavade, ootuste, illusioonide ja hirmude nähtamatust ämblikuvõrgust.

***

Lapsevanemaks olemine legitimeerib – annab üksikule olemisele ajaloolise õigustuse. Nii on see olnud kõigis ühiskondades. Isegi nendes, kus naised-lapsed pole avalikku tähelepanu või kirjalikku mainimist väärt.

***

Need soovid on kui puujuured, mis suunduvad otsejoones mu olemusse …

***

Sõnad on minu kuningriik !!! 

Nelly Harper Lee „Tappa laulurästast …“

VABADUS & FANTAASIA

Mind võluvad selle raamatu juures eelkõige peategelaste fantaasiamängud ja maailmataju. Kolm last (Jean Louise – Nirksilm, Jem ja Dill) ühe Ameerika Lõunaosariigi väikelinna hoovides ja majades, mängimas mänge, mis on inspireeritud „Koll“Arthur Radleyst; hea fantaasiaga ja jutukatest naabriprouadest; raamatutest; neegrite folkloorist jms.

ÕIGUS: OLLA

Lee kujutab kadestamisväärselt eredalt ja usutavalt nii Finche, kui ka nende üsna erilisi naabreid. Kaaskodanikel (kellest mitmed tunduvad nõrgamõistuslikud - kuid, kelle õigustuseks Atticus alati mõne sõna leiab) on siiski õigus olla sellised, nagu nad on. „Missis Dubose on vana ja haige. Teda ei saa pidada vastutavaks selle eest, mida ta ütleb või teeb …,“ ütles Atticus.

SÜDAMETUNNISTUS

„Noh, peaaegu kõik arvavad, et neil on õigus ja sinul ei ole…“

„Neil on muidugi õigus niimoodi arvata ja nende arvamust tuleb austada,“ ütles Atticus, „kuid selleks, et teistega koos elada, tuleb mul eelkõige elada oma südametunnistusega. Ja see on üks väheseid asju, mis ei allu enamuse ootusele.“

HARIDUS, KASVATUS & VÄÄRTUSED

Lapsed peegeldavad selles raamatus oma vanemate arusaamasid. Peegeldavad eelarvamusi, silmakirjatsemist, soovimatust mitte mõista, aga ka kõike vastupidist – õiglust, kaastunnet, luba olla „mina ise“. Ma mõtlesin, kas Atticus oli nii eriline – nii suurepärane isa ainult selle tõttu, et juba tema vanavanavanaisa oskas lugeda ja kirjutada, ning kas haridus loob eelduse tolerantsuseks, õigluse ja õiguse tunnetamiseks? See raamat justkui vastaks sellele küsimusele „jah“. Ja siiski mitte ainult „jah“, vaid ka „ei“. Eelmise sajandi kolmekümnendatel oli neegrite seas kirjaoskajaid ju vähe – ja ometi kujutatakse neid õiglaste, viisakate, abivalmite, töökatena … Näib, et Lee tahtis meile öelda, et kõige alus on õigete väärtuste kasvatus.

Mulle meeldis, et olenemata etteantud väärtustele oli neil lastel lubatud ise mõelda ja mõista. Oli lubatud küsida ja saada ausaid vastuseid. Oli lubatud: olla osa ja olemas. Usun, et nii kaua, kui vanemad püüavad oma lastest kasvatada õiglaseid, kaastundlike ja ausaid inimesi, ei kaota see raamat kunagi oma mõju.

Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad …“

Mulle meeldis see raamat väga. Olen siia alla kogunud mõned tsitaadid. Tegelikult ma ei tea isegi, miks just need. Mõne raamatu puhul võiks iga lause tsitaadina välja tuua. Nirti on tundliku keelega ning tabab minu arvates väga hästi täna ja praegu elavate inimeste mõttemaailma ja tundeid. Tema peategelane on üsna õnnelik inimene (vaatamata kõigele). Ta ei ole üksi. Tal on kadestamisväärne sõbranna Anne ja ka poisssõber. Ta on noor. Ta tunneb ja mõtleb, ega tee kellelegi halba

Tsitaadid: 

Enne olin mina üksinda ja olid nemad, kõik oli lihtne ja selge, ma ei pidanud oma pead vaevama. Mina vihkasin neid, nemad vihkasid mind. Nüüd hakkas mulle tunduma, et ma ei läinud neile tegelikult üldse korda. See sünnitas minus ängi. Ma tahtsin kellelegi piisavalt korda minna, et ta mind südamepõhjast vihkaks.

*

Ma kuulsin seda isegi oma tuppa. Mulla all toimuv kannatamatu elu häälitses vaikselt ja tekitas minuski igatsuse millegi järele, millele ma ei osanud nime anda. Veider mismoodi ma oskasin alati anda nime asjadele, mis mind ei puudutanud ja minu elust läbi ei käinud, aga endale mõeldes tegi mõttelõng alati sipsti sõlme sisse ja mul jäi üle ainult kulmu kortsutada.

*

Elul on paraku täiesti ükskõik, mida sa endast mõtled või mõtlemata jätad.

*

Ma olin püüdnud keskenduda oma õpingutele, oma tööle, oma vähestele sõprussuhetele, omaenda haledale elule. See tundus lihtsam, ma ei tahtnud lihtsalt niisama oma elule mingit järjekordset läbikukkunud episoodi lisada.

*

Ta vaatas mind hämmeldunult, ehmunud emotsioonide siirast purskest. Ma sulgusin endasse ja mõtlesin, et ma pean olema vait. Ma pean vaikima ja mitte rääkima, sest asjadest rääkimine teeb asjad ainult hullemaks ning kui väga palju rääkida, siis hakkavad juhtuma halvad asjad.

*

Kas sa pole kunagi mõelnud, et sa tahaksid inimeste elu muuta?

*

Tõused kell seitse, paned kohvivee keema, teed võileibu. Paned riidesse ja ikka enam-vähem ühed samad valikud, sest garderoob on piiratud. Töö on samasugune. Elu on samasugune. Kõik on nii kuradi staatiline.

*

Ma õppisin väga vara lugema, et tema loodud maailmast võõrastesse maailmadesse põgeneda. Ma õppisin elementaarpsühholoogiat kasutama, ma õppisin inimesi mitte usaldama enne, kui nad selle ära teeninud on, ma õppisin just tema tõttu, et ma ei taha elada samasugust elu nagu tema või tegelikult väga paljud.

*

Jõhkrus ja harimatus on ikkagi enda valik ja eluviis.

*

Teen vaikselt voodit üles ning surun tekki oma kõige paremasse ja ilusamasse tekikotti. See on suur ja oranž, väikeste helekollaste träpsudega tekikott, mis tekitab tunde, et sa ujud sulatatud merevaiguookeanis, pöörad vee all ringi, teed silmad lahti ja vaatad, mismoodi päikesekiired vedelast kullast läbi tungivad ja kõik särama panevad.

*

Ma ei olnud oma eluga teinud midagi, millega ma oleksin ise väga rahul olnud.

*

Tuul puhub õrnalt näkku, kajakate kilehäälne omavaheline mõttevahetus, mere lõhn … Meri on hall, lained veerevad raevuka tasakaalukusega kivide vahele ning voogavad tagasi merre, et mõne aja pärast uuesti ennast rannale heita. Midagi kummastavalt kodust ja rahustavat on kajakate kisas, pleekinud valgetes teokarpides kivide vahel ning neis hallides kivides, mis katavad siin igat ruutsentimeetrit.

*

Ta oli tark tüdruk ja oskas eemale hoida, kui vaja - kuldaväärt oskus.

*

Alati, kui miski on läinud halvasti, on miski jällegi hästi läinud. Alati, kui miski on läinud natukenegi hästi, on mingi krahh või ebameeldivus selle ära rikkunud. Iga õnnestumine on sünnitanud hirmu, iga ebaõnnestumine on mind pudrustanud. Stabiilsust ei ole – inimesed on tulnud ja läinud, minult võtnud, mind nad on vajanud, ja keeldunud mulle andmast seda, mida mina olen vajanud.

*

Ma olin halvavalt üksinda.

*

Kui sa alustad mängu teadmisega, et mängitakse lihtsalt mängulustist, mitte võidu või auhinna peale, miks siis nutta ulguda, kui sa tõepoolest avastad, et mäng on läbi ja keegi ei võitnud.

*
Rahulikkus, mõtlikus ja oskus maailma kõrvalt vaadata.

Erika Aulik „Viru tänav ja teised“

On väidetud, et inimese mälestustes (ka kirjapandud mälestustes) on ainus tõene ja tõeline ajalugu. Oma elu ausalt elanud inimese mälestusi ei peaks ju mõjutama vajadus midagi ilustada, varjata, valetada. Ja kui – siis mälutrikkide mõjul saavad need mälestused vaid päikselisemad või õnnelikumad paista, kui nad tegelikult olid. Või? Raamat jutustab Erika Auliku ja talle mingil viisil lähedaste inimeste elusaatusest. Erika abiellus tuntud kultuuri- ja avaliku elu tegelase Adolf Aulikuga. Aulikute lähemad perekonnatuttavad olid näiteks Johannes Aavik; Marie Under ja Artur Adson; Fridebert ja Elo Tuglas; Hermann Evert jpt.

Tema mälupildid viivad meid läbi kõigist 20. sajandi rasketest ajaloosündmustest:

 21.juuni 1940 nõukogude võim – äride ja kinnisvara natsionaliseerimine, esimesed küüditamised ja vangistamised.

 28.august 1941 hülgasid vene väed Tallinna ja sakslased marssisid sisse – järgnesid juutide mahalaskmised, küüditamine; võimuvahetus töökollektiivides ja sellega kaasnevad pealekaebamised ja vangistamised.

 Märtsipommitamine. Harju tänava jpt tänavate hävimine 10.märtsil 1944 venelaste poolt.

 Augustis 1944 sakslased taganesid ja üle paarikümne tuhande inimese ootas Haapsalus – Kiideva kandis paate, et enne venelase kohalejõudmist Rootsi pääseda. Paadid ei tulnud. Paul Keres, Tiit Kuusik, Tuglased, Aulikud jpt ei pääsenud üle.

 Jälle nõukogude võim. Jälle arreteerimised. Hävitati väga suur osa Eesti ärieliidist ja intelligentsist. Hävitati tegelikult kõik kellel ei õnnestunud üle piiri pääseda või kes ei hakanud uue võimuga agaralt koostööd tegema. Tegelikult ei piisanud alati ka koostööst. 1947 rahareform. 1949 aasta märtsiküüditamine. 1950 - 1951 arreteerimised, vangistamised. Hävitatute asemele pidid tulema paremad, õiglasemad. Aga kas tulid? Üle laipade rajatud tee pidi tooma uue õnneliku tuleviku. Kas keegi üldse uskus seda?

Kõige valusamini sisselõikava emotsiooni põhjustas Õiela pühapäevakülaliste (1946 - 1949) järjestikused vangistamised, ülekuulamised, asumisele või sunnitöölaagritesse saatmised. Süütute inimeste elu väljavahetamine peenraha või mingite isiklike mugavuste vastu. Pealekaebajad ja vihjeandjad, kes ka ise eluraskustes siplesid ja oma tegevusega end sel viisil vee peal hoidsid. Kohutavad ajad, mil hästi said elada vaid kohutavad inimesed? Võimuhullude, lipitsejate ja südametute paradiis?

Minu ettekujutustes on sel ajal peal nagu mingi tume vari. Võib-olla pärineb see ettekujutus selle aja lasteraamatutest, mis nüüd on muidugi tumedaks koltunud. Ehk nende lasteraamatute illustratsioonidest, mis kõik olid selgepiirilised, plakatlikud ja tumedates ja tuhmides värvides. Pilvitu päikesepaiste Stalini ajal ehitatud massiivsete kivimajade vahel ja must peenike tolm kõike seda katmas. Jõuliselt punalippu lehvitavad eesrindlikud naised ja mehed. Töökangelased, kes elasid väljasaadetute kodudes, nende mööbli keskel. Kahtlustav, hirmunud, salalik – inimeses halvimat välja toov riigikord. Alkohol. Kohutavates kogustes alkoholi, mis oli võimeline vaigistama südametunnistust ja või selget mõistust. Enesetapud. Vähksurmad – väga palju vähksurmasid.

Märta Tikkanen "Punamütsike"

Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

Juba 1986. aastal ilmunud raamat. Ootas raamaturiiulis, et ma lõpuks ta leiaksin ja loeksin. Ma leidsin ja ei kahetse põrmugi.

Tundlik, pihtimuslik, peenetundeline – mitte liiga aus. Tikkanen pigem laseb läbi kujundite ja väikeste seikade aimata, kui sügavalt miski teda puudutas. Tema kirjastiil peegeldab ilmselt seda sama sissekasvatatud vaoshoitust, millest ta vabaneda püüdis. Imetlusväärselt hästi säilinud ja selged mälestused lapsepõlvest – ka negatiivsed mälestused, mis ununema kipuvad.

Tsitaadid:

Ebasõbralikud sõnad, mida ei tohi öelda. Sõnad, mis ehk võivad solvata ja haiget teha, ent mis võib-olla teevad veel rohkem haiget, kui neid kunagi välja ei öelda.

Targem on end ohjeldada ja nutta ja ära minna ja häbeneda.

Ta on reetnud kõiki neid, kes kõnnivad juba sissetallatud radu, kes tahavad, et mitte keegi ei läheks oma teed, et kõik jääks sinna kuhu nad kuuluvad, kus neid eeldatakse olevat, et keegi ei peaks kahtlema või kartma või häbenema.

Et kõik oleks nii nagu on alati olnud.

SÕNAD

Üksildase sõnad keerlevad ringiratast üksildase ümber, sest pole kedagi, kes neid kuulaks või kuuldes mõistaks. Üksildase sõnad keerlevad ümber üksildase senikaua, kui üksildane mõistab, et on üksildane ja veel aastaid pärast seda äratundmist. Üksildase sõnad on nagu igaühe teise sõnad, aga neid kuuleb vaid üksildane ja võib-olla ka üksildase kass. Üksildane ootab päeva, mil sõnad vaikusest väsivad ja vabavoolus teadvuse keelele rüsivad. Sellel päeval kirjutab üksildane raamatu või helistab emale või toksib Facebook´i staatuseribale ühe paljastava lausekese. See on tema vabanemise päev – sõnad said välja ja uutele üksildastele sõnadele on ruumi tehtud.

Suure juhi ja õpetaja sõnad kõmisevad ajalehe esikülgedel ja suurtes auditooriumites. Suur juht ja õpetaja räägib palju, varjab palju ja tema sõnad ei tähenda midagi. Suur juht ja õpetaja püüab oma sõnadele tähendust anda, aga siis ei õnnestu enam varjamine – sellepärast räägib ta hästi palju. Nii palju, et keegi ei suuda enam kuulata ja keegi ei suuda lõpuks kindlalt väita, kas oli tähendus või mitte.

Rudyard Kipling´u sõnad on auhinnatud ja head. Rudyard ütleb, et sõnad on inimkonna tugevaim narkootikum, tal on õigus – inimkond manustabki sõnu ohjeldamatu mõnuga.

Leksikograafi sõnad on süstematiseeritud, tähestikulises järjekorras ja grammatiliselt õigesti esitatud. Leksikograaf peab sõnade üle arvestust, nii nagu rahvaloendaja peab arvestust inimeste üle. Leksikograafi elus leidub õnnelike sündmusi, kui registreeritakse uue sõna sünd, aga leidub ka leinapäevi, kui täheldatakse sõna või koguni mitme sõna või veelgi hullem fraaside surma.

Naabertrepikoja joodiku sõnad uhavad sust üle nagu kevadine Jägala juga, need kõmisevad, lõhkevad ja varisevad. Need summutavad iga mõtte, enne kui seda on mõeldagi jõutud. Neil on orkaani ja pikse jõud ning need tungivad sisse akna praost ja papist ukse lukuaugust. Need kastavad oma armastuses ja vihas üle igaühe, kes neid kuuleb, ainult Leena jääb kuivaks, kurdiks ja ükskõikseks.

Armastaja sõnad on haavatavad ja alasti nagu ta pilgud. Armastaja süda tunneb vaikuses teie sõnade saladust, aga sellest talle ei piisa, sest ta kõrvad janunevad kuulda oma südame teadmuse kaja. Kuulda miljoneid kordi kõlanud sõnu, mis on suunatud ainuüksi tema kõrvadele – teada seda, mille aimdus väreleb naeratades ta mõtteis.

Taktitundelise isiku sõnad on pehmendatud udusulgedest vooderdisega. On taktitundetu vastata taktitundelise isiku udusulis sõnadele jämedustega. Taktitundelise isiku sõnad muudavad taktitundelise isiku haavamatuks, külmaks ja immuunseks. Otsekohesed, udusulita jämeduste pildujad, muutuvad ainuüksi taktitundelise isiku vaatamisest töntsiks.

Klassivenna sõnad kakskümmend aastat hiljem on natuke võõrad ja üllatavad – nagu teisest maailmast.

Konfutsiuse sõnad: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”

Õpetaja  sõnad on kuldsed ja targad. Õpetaja armastab oma sõnu ja kordab iga päev kunagi õpitud sõnu üle. Lapsed ei õpi ta sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.

Vaikse naisukese sõnad on vaiksed nagu oja vulin. „Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma. Pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, sest karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma,“ ütleb ta. Vahel ütleb vaikne naisuke endamisi kohutavaid asju. Vaikselt ja kergelt langetab ta kohtuotsuseid. Võib-olla ta ei tajugi, mida ta ütleb, laseb vaid sõnadel vaikselt voolata – või tajub ta liigagi hästi?

Õigusosakonna juristi sõnad on rohked, kanged, ilukõnelised ja täpselt nii väänatud, et ütleja üleolek igale põmmpeale selge oleks. Mitte mõte, aga just õiguse eest võitleja üleolek peab teile selgeks saama. Õiguse kaaludega kaalutud, lõpuni ükskõiksed ja nende mugavust kaitsvad sõnad. Sõnad, mis tapavad ära kõik loomulikud, inimlikud, emotsiooniga sõnad – te saate vaid vaikida, sest teil ei ole olemas veel mõnitavamaid tänitavamaid, alandavamaid, meeldetuletavamaid sõnu. Aga see, kellel on palju sõnu on ka palju aega. Õiguse eest võitleja ütleb oma sõnu sada korda – sada korda järjest – ja kui see viimane kord on kõlanud, ta muigab. No nüüd lõpuks te saite aru või? Ei? Pole midagi, ma ütlen veel ühe korra – saja esimese korra. Ja siis ta irvitab igaühe kuuldes, kellel on kasvõi üks kõrv: „Ükssada üks korda pidin ma seda talle ütlema – ta ei saanudki aru.“ Aga nüüd on teie enda sõnad juba nutuklompide taga kurgus kinni ja õiguse eest võitlejale jääb õigus. Mitte tõde, aga õigus. Selle õiguse andis talle tema amet. Tal on alati õigus. Sellel, kes tahab end oma ükskõiksetes tegudes puhtaks pesta, läheb vaja paju sõnu ja te lasite sellel õiguse eest võitlejal segamatult rääkida. Te teate harjumuse jõudu – te teate, et selle kõigega isegi harjub. Ajapikku te võib-olla juba teate, et see õiguse eest võitleja on väike ebakindel mehike, kes peab sulgi kohevile ajama ja uhkeldama, et end enda silmis tõsta. … Praegu te veel ei tea – praegu te nutate oma alanduses.   

Pilt aadressilt:  http://weheartit.com/tag/biscuit%20pocket