Bill Bryson „Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu“

Tõlkinud Henn Käämbre.

Pegasus, 2011. 421 lk.

Meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu ürgajast tänapäevani.

Öelda „meie ja meid ümbritsevate asjade ajalugu“ on üsna suur üldistus, sest autori peatähelepanu on Suurbritannial ja USAl, aga kuna mingil ajahetkel jõudis vähemalt parim osa neist asjadest (leiutistest ja elumugavustest) ka eestlasteni, siis on see määratlus vähemalt osaliselt kohane.

Niisiis keskendub Bill Bryson nakatava uudishimu ja paraja huumoriga elule ja kõigele sellele, mis on eluks vajalik ning jätab kõrvale tavalise ajalookäsitluse sõdadest ja lahingutest. Ta võtab ette ringkäiku oma kodus Norfolki vanas pastorimajas, astudes kööki, söögituppa, keldrisse, kabinetti, aeda, trepikotta, magamistuppa, vannituppa, lastetuppa jne ning arutleb kuidas argiasjad on kujunenud. Sellel ringkäigul annab ta ülevaate nii ülikute kui ka teenijarahva, nii rikaste kui ka vaeste elutingimustest. Seejuures puistab ta lugeja üle hämmastava hulga faktidega arhitektuurist, hügieenist, aiakujundusest, söömis- ja riietumiskultuurist, haigustest ja epideemiatest, kaubandusest, laste kasvatamisest; leiduritest, meremeestest, arhitektidest ja nende elusaatusest jne jne.

Kõiges tavapärases, millega me harjunud oleme, peitub Brysoni jaoks ajalugu. Ülikute veidrusi, aga eelkõige olulisi leiutisi ja algatusi, mis muutsid pöördeliselt inimeste elutingimusi või kultuuri, leiab igast peatükist.

Rõõmsa kergusega jutustab autor, et leidurid said vaid haruharva väärilist tasu. Enamik kulutas oma vähese raha kohtuskäimistele, et oma patentide eest tasu sisse nõuda ning surid viimaks vaesuses. Üldse võiks raamatule läheneda ka kui ebaõigluse ajaloole, sest enne kui tublid kodumasinad meie elu mõnusaks tegid, saavutati mugavus ikka kellegi ebaõiglaselt tasustatud või üldse tasustamata töö arvelt. Kurnatud teenijarahvas ja tujukad ülikud - harimatus ja äärmine vaesus kõrvuti külluse ja luksusega. Peatükis nimega „aed“ sain näiteks teada, et mõisaparkide vaadete kujundamiseks lammutati ümbruskaudseid külasid. Kehtisid naljakad maksud, (mis maksumaksjatele ilmselt naljakad ei tundunud) nagu: aknamaks, tapeedimaks :), seebimaks, suhkrumaks, harimata maa maks, lisamaks jne. Viimaks 20. sajandi alguses aeti ka rikkad meeleheitele, sest kehtestati pärandimaks. See asjaolu pani ülikuid oma vara (maale, vaipu, ehteid jm) ameeriklastele müüma ja koguni nende rikaste tütardega paari heitma.

Mõned lõigud:

Arvatakse, et Maal kasvab 30 000 liiki söödavaid taimi. Nendest üksteist – mais, riis, nisu, kartul, maniokk, sorgo, hirss, uba, oder, rukis ja kaer – moodustavad 93% inimtoidusest. Neid kõiki kasvatasid meie eellased nooremal kiviajal. Sama kehtib loomakasvatuse kohta. Just neid koduloomi ei kasvatata tänapäeval mitte sellepärast, et nad meile nii väga meeldiks või nende liha oleks ülitoitev, vaid sellepärast, et nemad olid esimesed, kes kiviajal kodustati.

Seega oleme ise olulisel määral kiviaja inimesed. Me sööme siiani kiviaegset toitu. Võime oma road üle puistata loorberilehtede ja tilliga, kuid nende all on ikka kiviaegne toit. Ja kui haigestume, siis ikka kiviaegsetesse haigustesse (lk 43)

***

Catalhöyük (üheksa tuhat aastat vana asula) polnud mingis suhtes algeline. Ta oli omas ajas rabavalt arenenud ja keerukas. Seal leidus kangruid, korvipunujaid, puuseppi, tislereid, vooditegijaid, ammutegijaid ja paljusid muid käsitöölisi. Sealsed elanikud harrastasid kõrgetasemelist kunsti. Nad oskasid kududa mitmes stiilis kangast. Nad mõistsid koguni kududa vöödilist kangast, mis pole üldse lihtne töö. Tundub, et nad pidasid head väljanägemist tähtsaks. Näib omapärane, et vöödilisele kangale mõeldi enne kui ustele ja akendele. (lk 48)

***

1850-ndad.

Kuna enamik riidevärve polnud püsivad, tuli iga rõiva pesuvette lisada täpselt doseeritud aineid, et värvi säilitada või taastada: maarjast ja äädikat rohelistele riietele, söögisoodat lilladele, väävelhapet punastele. Igal kogenud pesunaisel oli terve kataloog retsepte eri sorti plekkide väljavõtmiseks. Linaseid riideid leotati tihti seisnud uriinis või siis linnusõnniku lahjas pleegitavas lahuses, aga et see haises (mõni ime), pidi pesu tublisti loputama, vahel mõnes taimeekstraktis, mis haisu kõrvaldas. (lk 104)
***
Kõik leppisid õhtuse hämarusega, sest nad polnud midagi muud kogenud. (lk 108)

...

Valgustust oli mitmesugust, tänapäeva normide järgi oli see kõik ebarahuldav. Kõige enam kasutati kõrkjaid, mis lõigati poolteise jala pikkusteks juppideks ja kaeti rasvaga, harilikult lambarasvaga. Jupp paigutati metallhoidjasse ja süüdati põlema. Säärane jupp põles harilikult 15-20 minutit, seepärast oli pikkadeks õhtuteks vaja tublisti kannatlikkust ja suurt kõrkjavaru. Kõrkjaid lõigati kord aastas kevadel, siis pidi hoolega arvestama, kui palju neid eeloleval kaheteistkümnel kuul kulub.

... Kõrkjaküünla leek oli ebapüsiv ja „küünal“ tilkus. Lisaks see haises, edasi põledes aina rohkem.

...

Rasvaküünlaid võis valmistada iga tapetud looma rasvast kodusel teel, seepärast olid need odavad ... (lk 111)

Kokkuvõttes: kaanest kaaneni kaasakiskuv ja huvitav.

Ja ka mind jäi saatma mõte, et kui kahju on, et sarnast raamatut meie – eestlaste argielust ei ole kirjutatud.

Miranda July „Siin oledki sa kõige rohkem oma“

   

LR 201(2/8-10)

Inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas

Tagakaanelt: „... July tähelepanelikes ja omapärase kujundikeelega novellides on korraga nii siivutust kui ka sooja huumorit. Lugude sündmustik on igapäevane ja samas uskumatu, tegelasteks tavalised inimesed oma veidruste ja salapahedega.“

Mulle läks vist kõige enam korda novell nimega „Lihtsalt niisama olemas olla“ . Noored, nukrad, üksildased ja lootusetus olukorras tegelased, kelle unistus on: olemas olla – umbes nagu värv seina peal.

...
Aga kui meid lõpuks tööle võeti – mööblilihvijatena –, tundus meile täiesti uskumatu, et inimesed päev läbi midagi sellist teevad. Kõik, mida olime pidanud Maailmaks, oli tegelikult kellegi töö tulemus. Iga joon kõnniteel, iga soolaküpsis. Kõigil oli kodus oma mädanev vaip ja uks, ja kõige eest tuli maksta. See oli õudne. (lk 47)

***

Muidu ei pesnud me kunagi nõusid, välja arvatud siis, kui tuli suuremeelse enesehävituse tuju. (lk 51)

***

Naeratasin nii nagu siis, kui klient oma püksirihma lahti päästab, ja panin oma silmad naerma, nagu veedaksime parajasti mõnusalt aega. (lk 63)

***

Vaatasin aknast teiste autode poole, et näha teisi sõitjaid, kes on ka juhisse armunud, aga meie olime igatahes hästi maskeeritud, teesklesime igavust ja lootsime, et sõit ei lõpekski. (lk 64)

Ega teised novellid palju ei erinegi - ikka minavormis, aga kõrvalseisja emotsioonidega jutustatud ja pisut napakad. Lootusetud täitumatud unistused, äng, iha ja hullus.

William. Kes oli õieti William? Temast mõtlemine tundus nüüd rõve, peaaegu seadusevastane. Ja väsitav. Äkki tundsin, kuidas meie suhte hoidmine nõuab nii palju jõudu, et sellega võiks mägesid liigutada. (lk 25)

***

Mina ei ole kunagi midagi nii hoolikalt teinud. See ongi minu viga, ma torman läbi elu, nagu aetaks mind taga. Isegi siis, kui asja ainus mõte on seda aeglaselt teha, nagu näiteks rahustava tee joomine. Rahustavat teed juues neelan seda nii kiiresti, nagu oleksin võistlustel, kus tuleb aja peale ära juua tass rahustavat teed. (lk 27)

***

Mees trepil oli nii aeglane, et vahepeal unustasin hädaohu hoopis ära ja jäin uuesti magama, aga ärkaksin kohe, kui ta oma raskuse ühelt jalalt teisele viis. Pidin surema, aga see võttis terve igaviku. (lk 27)

***  

Unistasin uuest algusest, tahaksin vabaneda tundest, nagu lohistataks mind kaasa. Arvan, et tuleksin nüüd juba toime; on kolm peamist asja, mis mind koormaks muudavad:

Ma ei helista kunagi tagasi.

Ma teesklen tagasihoidlikkust.

Ma tunnen ennast selle pärast üleliia süüdi, ja nii muutub minu seltskond teistele ebamugavaks. (lk 28)

*** 

... juhendaja hääles oli innukat kindlust, mis muutis temasse uskumise vabastavaks ja loomulikuks. Milleks sõrme väänata, kui ta võiks olla lihtsalt käe otsas. (lk 43)

***

Naine surus mu kätt ja ma sammusin auto poole, soovides, et võiksin nii igaveseks sammuma jääda, teades täiesti kindlalt, kuhu ma lähen. Ma lähen autosse. (lk 78)

***

C. parajasti mediteerib, kui ma koju jõuan. Mulle see meeldib, sest siis on tal silmad kinni, ja mina saan olla natuke rohkem selline, nagu ma tegelikult olla tahaksin. (lk 107)

W. H. Auden „39 luuletust ja 5 esseed“ (LR 2012/3-6)

Tõlkinud Märt Väljataga

Alustan Audeni sõnadega: "Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan."

Tsitaadid Audeni kolmest esseest + mõned Audeni poolt valitud tsitaadid teistelt autoritelt, millega ta oma mõtteid on illustreerinud:

Lugemine

Raamat on peegel: kui ahv sinna vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata (Georg Christoph Lichtenberg)

***

Hästi loetakse ainult seda, mida loetakse mõne isikliku eesmärgiga. Selleks võib olla mingisuguse võimu omandamine. Selleks võib olla autori vihkamine. (Paul Valery)

***

Kirjaniku ja tema lugeja huvid ei ole kunagi samad ja kui need mõnikord langevadki kokku, siis vaid tänu õnnelikule juhusele. (lk 61)

***

Lugemine on tõlkimine, sest kahe inimese kogemused ei ole kunagi samad. (lk 61)

***

Kui häid kirjanduskriitikuid on headest luuletajatest ja romaanikirjanikest vähem, siis selle üheks põhjuseks on inimegoismi olemus. Luuletaja või romaanikirjanik peab õppima alandlikkust oma aine ees, milleks on elu üleüldiselt. Aga kriitiku aine, mille ees ta peab alandlikkust õppima, koosneb autoritest, see tähendab inimindiviididest, ja niisugust alandlikkust omandada on juba märksa raskem. Palju kergem on öelda: „Elu on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan“ kui öelda: „Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan.“ (lk 66)

***

Jumal teab, et autorid võivad olla küllaltki lollid, aga nad ei ole iga kord lausa nii lollid, nagu teatavat liiki kriitik näib arvavat. Pean silmas seda sorti kriitikut, kellele mõnda teost või kirjakohta maha tehes ei tule pähegi võimalus, et autor on täpselt ette näinud, mida kriitik võib öelda. (lk 66)

***

Mis on kriitiku funktsioon? Mis minusse puutub, siis võib kriitik osutada mulle ühe või rohkem järgmistest teenetest:

Ø      tutvustada autoreid või teoseid, millest ma seni teadlik ei olnud;

Ø      veenda mind, et olen alahinnanud mõnd autorit või teost, sest ei ole neid küllalt hoolikalt lugenud;

Ø      näidata eri ajastute ja kultuuride teoste vahelisi seoseid, mida ma poleks ealeski ise märganud, sest ma ei tea piisavalt ega hakka kunagi teadma;

Ø      anda mulle teosest tõlgendus, mis suurendaks minu arusaamist sellest;

Ø      heita valgust kunsti „valmistamisprotsessile“;

Ø      heita valgust kunsti seostele elu, teaduse, majanduse, eetika, religiooniga jne. (lk 66-67)

***

Üks asi, mida kriitikult kohe sugugi ei oota, on see, et ta ütleks mulle, mida ma pean heaks kiitma või halvaks arvama. Mul pole midagi selle vastu, kui ta ütleb, millised teosed ja autorid talle meeldivad või ei meeldi; seda oleks õigupoolest väga kasulik teada, sest tema väljendatud eelistustest teostele, mida ka mina lugenud olen, võin ma teada saada, kui tõenäoliselt ma nõustun tema hinnangutega teosele, mida ma lugenud ei ole. Kuid ärgu ta söandagu mulle käsulaudu jagada. Vastutus selle eest, mida ma lugemiseks valin, jääb minule ja mitte keegi siin maa peal ei saa seda minult enda peale võtta. (lk 67)

***

Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta halvaks peab, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alandab. (lk 68)

Kirjutamine

Et selgelt näha, mis su nina ees seisab, ei lähe palju talenti tarvis, aga selleks, et teada, kuhupoole nina pöörata, läheb seda tarvis kõvasti. (lk 79)

***

Minu keel on kõikide hoor ja mina pean tegema temast neitsi. (Karl Kraus) Niihästi luule hiilgus kui häbi seisneb selles, et tema meedium ei ole ta eraomand; luuletaja ei saa oma sõnu ise leiutada ja ta sõnad ei ole looduse, vaid inimühiskonna sünnitised ja ühiskond kasutab neid tuhandel eesmärgil. (lk 80)

***

Iga kord, kui inimesed kõnelevad minuga ilmast, tunnen ma kindlalt, et nad peavad silmas midagi muud. (Oscar Wilde) Ainus kõneliik, mis läheneb sümbolistide luuleideaalile, on viisakas teelauavestlus, milles kuuldavale toodud banaalsuste tähendus sõltub peaaegu täielikult häälte modulatsioonist. (lk 83)

***

… Või mis hea ingel meelitas mu ühel pärastlõunal Blackwelli raamatupoodi ja valis köidete metsast välja W.P. Keri esseed? Ükski hiljem loetud kriitik ei oleks saanud anda mulle samasugust nägemust kirjanduslikust kõikide hingede ööst, milles nähakse kõikide aegade ja kõikide keelte surnud, elavaid ja sündimata kirjanikke ametis ühise, ülla ja tsiviliseeriva ülesande kallal.

Luuletaja ja linn

Mis võiks olla hirmuäratavam kaasaegsest kontorihoonest? Näib, nagu ütleks see tema seinte vahel rühmavatele valgekraelistele orjadele: „Inimkeha on märksa keerulisem kui tänapäeval töö rügamiseks tarvis; teil läheks paremini ja te saaksite õnnelikumaks, kui seda lihtsustataks.“

***

Erich Heller on Rilke kohta öelnud: „Euroopa suure luule traditsioonis ei ole emotsioonid tõlgendajateks – nad pigem reageerivad tõlgendatud maailmale; Rilke küpses luules aga emotsioonid esmalt tõlgendavad ja seejärel reageerivad omaenese tõlgendusele.“ (lk 129)

***

Kui kaks üldsuse liiget kohtuvad ja omavahel vestlevad, siis ei ole nende sõnade ülesandeks tähendusi edasi anda ega ka kirgi üles kütta, vaid lärmi abil varjata selle tühjuse vaikust ja üksildust, milles üldsus eksisteerib. (lk 135)

***

See, mida pakub massimeedia, ei ole rahvakunst, vaid meelelahutus, mis on mõeldud samamoodi tarbimiseks, unustamiseks ja uue palaga asendamiseks nagu toit. See teeb karuteene kõigile – enamus kaotab igasuguse eheda maitse, vähemusest aga saavad kultuurisnoobid. (lk 135-136)

***

Meie ajastul on kunstiteose loomine ise juba poliitiline akt. Senikaua, kuni eksisteerib kunstnikke, kes teevad seda, mis neile meeldib ja mida nad peavad vajalikuks teha – isegi kui tulemus pole kuigi hea, isegi kui see meeldib ainult käputäiele inimestele – senikaua tuletavad nad Juhtkonnale meelde seda, mida juhtidele tuleb ikka ja jälle meelde tuletada: et juhitavad on oma näoga inimesed ja mitte anonüümsed liikmed; homo laborans on ka homo ludens. (lk 141)

***

Millised ka ei oleks neid (luuletaja ja kirjaoskamatu talumees J.L.) lahutavad kultuurierinevused, haistavad mõlemad igasuguses ametlikus maailmas seda ebareaalsust, mille tekitab isikute käsitlemine statistiliste suurustena. (lk 141)

Per Olov Enquist ”Allatõugatud ingel”

LRK 19-20/2009

Rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel

Ülev Aaloe koostatud järelsõnas on vahendatud mõnd Per Olov Enquisti vastust ajakirjanikele, ajal, mil ta selle romaani kirjutas: "Minu probleem oli selles, et ma polnud enam võimeline midagi pikemat kirjutama. Ma kirjutasin näidendeid ja filmistsenaariume. Ja üheainsa lühikese romaani „Allatõugatud ingel“. Ehkki teisalt, see on parim asi, mis ma olen kirjutanud."

See on raamat armastusest – seda eelkõige.

Brecht ja Ruth; proua K. ja härra K.; Pasqual Pi­no­n ja Maria; P.O Enquist´i ema ja isa. Kõikide nende suhted on valulised ja üldse mitte enesestmõistetavad või lihtsad. Nende armastus on midagi sellist, mille eest ei saa põgeneda, see on mõlemat poolt vangistav. Sageli on neis piltides, mida autor esitab, nais­te pea­mi­seks emot­sioo­niks oma armastatu vastu suu­na­tud raev, aga mehed näivad nõrgad, arusaamatud või siis oludele alluvad.
Veel ühes vastuses ajakirjanikule paljastab Per Olov Enquist: "Muide, ma poleks iial uskunud, et ma selle raamatu üldse kirjutan, mulle on enesepaljastus, „luukere kapist väljatoomine“, alati vastumeelne olnud, ja ma ei uskunud, et see on üldse võimalik."

P.O Enquist´i enesepaljastus ei seisne mälestuste kirjutamises. Ta paljastab oma tunded.

Brecht teda ei näinud. Nagu poleks Ruthi olemaski. Ta tahtis ju, et teda nähtaks. Inimene võib elada nägemisvõimeta, pime inimene on samuti inimene. Aga kui sind ei nähta, siis oled eimiski.

***

Ta ei anna andeks, ütles Pasqual. Ta laulab kurjalt.

Autorist:

http://en.wikipedia.org/wiki/Per_Olov_Enquist

Tove Jansson ”Aus pettur”

Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

Raamatu ühelt esilehelt leidsin tabava kokkuvõtte: Kunstnik Anna Amelin elab oma majas külaservas, omaette, rahulikult, muretult. Ühel hetkel ilmub tema majja Katri Kling, naine, kes teab täpselt, mida tahab. Vähehaaval saab ta Anna ja kogu tema majapidamise oma mõju ja võimu alla. „Aus pettur“ on romaan kahe inimese ja kahe maailmavaate kokkupõrkest ning aususe ja pettuse mitmest palgest.

See oli minu jaoks ootamatu lugu. Ootamatu pärast Muumitrolle ja Suveraamatut.

Hirmust ja erinevustest ajendatud vihkamine ja mõistmatus, keset külma ja lummemattunud Rootsi talve. Ainus lõpuni soe ja hooliv suhteliin on õe ja venna vaheline. Samas viib just see suhteliin Katri „ausa pettuseni“ - pikka aega põhjalikult ettevalmistatud tulemuseni.

Tsitaadid:

Tegelikult ajas ta oma ärahellitatud heatahtlikkusega hirmu peale, aga keegi polnud jõudnud seda tähele panna; harvad ja lühikesed külaskäigud küülikuvillasse pelutasid juhuslikke külalisi äraoleva viisakusega, mis tekitas tunde, nagu oleksid nad viibinud mingisugusel väiksemat sorti aktusel.

***

Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimub lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad …

***

Ta küüris maha naabrite häbelikud jutud kadedusest ja väiklastest eelistest; ta küüris maha kõikide ööde mustad mõtted; ja kõige põhjalikumalt küüris ta lävepaku juurest, kus poemees tavaliselt ühel või teisel põhjusel kõõlus, seisis näiliselt valvsana ning ootas märguannet, et kindel olla, kas ta võib edasi vihata, või on tal kas või pisikegi pidepunkt oma himule. (lk 57)

***

Inimene ei tohi üksi olla, see toob endaga nii palju mõtteid kaasa … (lk 58)

***

See tuba ajas Annale hirmu peale, tundus talle ähvardava ja tohutult melanhoolsena. Ta läks ära, aga tuba tuli talle järele.

Tove Jansson „Suveraamat“

Tõlkija Tõnis Arnover

Erakordne ja väga armas raamat.

Lisan siia mõned tabavad laused soomlaste raamatublogidest:

Tämä pieni kirja on paljon suurempi kuin päältä arvaisi.

http://kirjamieli.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tämä on kirja, jonka kerran luettuaan lukee todennäköisesti uudelleenkin. Kirja, joka jää hautumaan mieleen.

http://satunluetut.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tove Jansson on nainen, jota on vaikea kuvitella nauramaan täysillä ääneen. Hänen huumorintajunsa on salakavalampaa, mutta joka sitä ymmärtää, hymyilee varmasti.

Kesätapahtumien lisäksi kirjassa kiehtoo kaunis suomalaisen saariston kuvaus. Jos rakastat merta ja saaria, rakastat tätä kirjaakin http://kokolaillakirjallisesti.blogspot.com/2009/07/tove-jansson-kesakirja.html

Tsitaadid:

Väljastpoolt tulijale võib saar tunduda kohutav. Kõik on valmis, igaühel oma koht, isepäiselt, rahulikult ja enesega rahulolevalt.

***

Kas ta oskab joonistada, küsis Sophia mornilt.

Ei, vastas vanaema, ilmselt ei oska. Ta kuulub arvatavasti nende hulka, kes saavad hakkama üheainsa hea pildiga, mitte enam.

***

Üks direktor ehitas Skränmashällile suvilat. Algul ei teinud keegi sellest juttu, neil oli nimelt aastatega kujunenud omadus vaikida ebameeldivad asjad surnuks, et kahandada nende kaalu.

***

See, mida me nüüd teeme, ütles vanaema, on meeleavaldus. Me näitame oma põlgust. Said aru?

Meeleavaldus, kordas lapselaps ja lisas armastusväärselt: Siia ei tule kunagi head sadamat.

Jah, nõustus vanaema.

***

Sophia tormas jändrike kuuskede alla ja kadus. Tee ruttu! hüüdis ta viimases hädas, tee ruttu, rooma! Ja vanaema roomas talle järele, pimesi ja mõtlematult, tema pea käis ringi ja süda oli paha, kiirustamine ei mõjunud talle kunagi hästi. Ta ütles: Aga see on ju erakordselt naeruväärne.

Me peame sosistas Sophia.

***

Armas Jumal, tee nii, et midagi juhtuks, palus Sophia. (lk 194)

***

Ta uuris merd ja nägi, et silmapiir oli muutunud mustaks. See laienes ja merepind tõmbus ootusest ja hirmust kipra. Pimedus tuli lähemale. Valjult kohiseva sosinaga jõudis saarele tuulepuhang, mis liikus edasi, ja siis oli jälle vaikne. Sophia ootas rannas, rohi oli paindunud vastu maad nagu hele vaip. Uus pimedus lähenes kiirelt üle vee, see oli suur torm! Sophia jooksis sellele vastu ja sattus tuule embusesse, teda läbistasid külma- ja kuumahood ja ta hüüdis valjusti: Tuul puhub! Tuul puhub! Jumal oli saatnud talle omaenese tormi, vesi tõusis, oma lõputus heasoovlikkuses kühveldas ta saare poole tohutult vett, nii et see kattis rannakivid, rohu ja sambla ning valgus kohinal kadakate vahele, samal ajal kui Sophia tormas müdinal edasi-tagasi ja tänas Jumalat! Kõik muutus tormakaks ja vingeks ning lõpuks ometi sündis midagi! (lk 195)

***

Vanaema sammus harkisjalu ja surus kepi kõvasti vastu maad. Prügihunnik kaevu juures hakkas pöörlema ja tormas neile vastu, kõik, mis oli rahus puhanud, et kõduneda ja saja aastaga mullaks saada, lendas ja keerles tuule käes üle randade otse möllavasse merre … - murdlained ja lendlev valge vaht pesid terve saare puhtaks!

***

Saabus esimene õhtujahedus ja tantsivad koid olid kadunud. Konnad tulid välja ja hakkasid vastastikku krooksuma, kiilid olid ilmselt surnud. Taevas segunesid viimased punased pilved kollastega ja muutusid oranžiks. Mets oli täis märguandeid ja hoiatusi, metsal oli kõikjal oma salakeel. Jälg, millest keegi ei saanud mööda minna, risti oksad, üksainus punane mustikataim teiste roheliste hulgas. Kuu tõusis ja turnis kadakapõõsa ladvas. Paadid liuglesid rannast välja. Suured salapärased kalad lõid vees lupsu ja punased ämblikud kogunesid sinna, kus nad olid otsustanud kohtuda. Silmapiiri taga oli varjul karm saatus ja ootas. Sophia otsis ravimtaimi, et isale teed keeta … (lk 209)

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

Inglise keelest tõlkinud Kätlin Kaldmaa

„Miks on kaotus armastuse mõõt? küsib ta alustuseks.

Ja siis kohe: “Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame?“

***

„Kas sa vaatad tema peale ja tahad teda? Kas sa vaatad tema peale ja märkad teda?“

… „Vali mõni endasuurune.“ (lk 26-27)

***

Oma südant ei anta kunagi päriselt ära, see vaid laenatakse aegajalt välja. Kui see nii poleks, kuidas me saaksime selle siis küsimata tagasi võtta. (lk 36)

***

Ta tahab, et valgus ta läbistaks, murraks lahti ta hinge tuimad pakasepaigad, mis on jäätunud nii palju suvesid, et ta neid enam lugedagi ei jaksa. (lk 68)

Nagu luule, mis urgitseb su seest välja peidetud tasapindu. Wintersoni keel tekitab nii suurt naudinguga segatud aukartust, et täiesti vale tundub selle kohta midagi kiitvat (ja midagi peale kiitva ei saa) öelda. Kiidusõnad nagu lapse lalin. Näib täiesti totter kirjutada midagi nii ilmselget.  

OK, aga siis teiste sõnadega. Romaani järelsõnas ütleb tõlkija Kätlin Kaldmaa: „… autori sõnadevalik on lõpuks see, mis tema loo vastupandamatuks teeb, ja õigeid sõnu valida see naine oskab. Ta on teravmeelne, isikupärane ja leidlik sõnade sepistaja, kelle romaanide tekstid hõljuvad kusagil proosa ja poeesia vahel.“

Veel mõned tsitaadid:

Koduteel rääkisin ma endale kõike seda ja kõik see kokku olid kindel kõnnitee mu jalge all ja korralikult pügatud hekid ja nurgapood ja J. auto. Iga asi omal kohal: armuke, sõber, elu, võtteplats. (lk 36)

***

Nimisõnadel pole tänapäeval mingit väärtust, kui nad just mõne iseäranis ülistava omadussõnaga ei riimu. (lk 49)

***

Ta räägib tõtt. Ma mõtlesin tõepoolest, et ma võin hommikuse ajalehe ajal kodust lahkuda ja kuuesteks uudisteks tagasi tulla. Ma ei olnud valetanud J.-le, aga paistab, et ma olin valetanud iseendale. (lk 53)

***

Ta lämmatas mu meeled. Temaga koos unustasin ma tunded ja püherdasin rahuolus. Te arvate et rahuolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille inimene hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. (lk 71)

***  

Mitte keegi, keda L. on armastanud, ei saa olla väärtusetu, kui ma usuksin vastupidist, peaksin tunnistama, et ka mina võin olla väärtusetu. (lk 68)

***

Sa ei saa sellest üle, sest „see“ on inimene, keda sa oled armastanud. Valu lakkab, tulevad uued inimesed, aga see tühimik ei sulgu kunagi. Kuidas saakski see juhtuda? See auk minu südames on sinu kujuga ja keegi teine ei sobi sinna. (lk 150)

***

Issand. Issand küll. Issand.“ Just nagu suudaks kordamine saavutada seda, mida usk ei suuda. (lk 166)

Viivi Luik, Hedi Rosma “Ma olen raamat”

Liigutav dialoog – intensiivne ja aus. Lugesin aeglaselt ja järelemõtlikult – mitmeks õhtuks jätkus.

Minuga kõige enam kõnelenud laused või lausekatked:

Mulle tundub, et kuskil siin peitub VASTUTUS, mis sõnadega alati kaasas käib. Kui SÕNA kaudu midagi ellu äratada, millelegi elu anda, peab selle eest ka vastutama. (Rosma lk 40)

***

Kunstroose võib ju toota kui palju tahes, kuid kõigest devalveerimisest hoolimata ei muuda see pärisroosi olemust karvavõrdki. (Luik lk 50)

***

Kuid see, mida üks hulk inimesi ühel või teisel ajal arvab, ei muuda tõde ennast ... . (Luik lk 57)

***

… inimene igatseb endast „omasarnastele olevustele“ teatada ja et teade jõuab pärale ainult siis, kui sa sellesse oled pannud oma hinge. (Luik lk 60)

***

Inimene peab enne saama inimeseks, kui ta oma loominguga teistele inimestele midagi tõeliselt ütelda saab. Mitte keegi ei saa kirjutada midagi selleks, et teistele ütelda, vaid ta peab kõigepealt iseenda küsimustele vastama ja alles siis saab see teistele midagi ütelda. (Rosma, Luik lk 68)

***

Suur kirjanik laseb raamatul ennast ise kirjutada, ja teda ennastki üllatab, kuhu raamat pöörab ja kuhu välja jõuab.

…

Inimene ei tea oma homset päevagi, kuidas ta võib teada siis sedagi ette, mis tema raamatus toimub. (Luik lk 78)

***

Elu ongi raamatu kirjutamine. Nii nagu igaüks ise kujundab täna oma homset päeva, nii põhjustab ühe lause kirjutamine järgmise lause. Keegi ei tea kuhu see viib. (Luik lk 85)

***

VALIK on lihtne – kas elada nii, nagu surma polekski, või surra nii, nagu poleks elanudki. (Rosma lk 101)

***

Ainult iseenda läbi tunneme me teisi inimesi ja ainult omaenda elu kaudu tunneme või aimame me teiste elusid, teiste surelikkust. (Luik lk 137)

Veel:

http://librariancat.wordpress.com/2011/07/01/viivi-luik-hedi-rosma-ma-olen-raamat/

http://svenvabar.blogspot.com/2011/01/ma-olen-olemas-ma-olen-raamat.html

Ernest Hemingway „Pidu sinus eneses“

Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar

Memuaarikogus kirjeldab Hemingway üsna rõõmsal toonil oma Pariisis elamise perioodi - 1920. aastatel. Tänavad, kohvikud, toit, hipodroom, raamatukogud, raamatud, kirjutamine – ja muidugi inimesed. Ta kirjeldab ka oma suhteid mitmete tolleaegsete kirjanikega nagu näiteks Gertrude Steini, Francis Scott Fitzgeraldi, Ezra Poundi, James Joyce´i, Ford Madox Fordiga.

Raamat ilmus esmakordselt 1964. aastal ehk neli aastat pärast Hemingway surma.

Tsitaadid:

Ma olin juba õppinud end mitte kunagi tühjaks kirjutama, katkestasin alati siis, kui kaevu sügavuses veel midagi leidus, ja lasksin kaevu öösel allikatest, mis teda toitsid, uuesti täis nõrguda. (lk 25)

***

Sügisel on kurbus ootuspärane. Osa sinust sureb iga aastal, kui puudelt langevad lehed ja tuul kõigutab nende raagus oksi külma talvise taeva taustal. Ent sa tead, et kevad tuleb alati, nagu sa tead, et pärast jäävangistust hakkab jõgi uuesti voolama. (lk 37)

***

Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki. (lk 39)

***

Tol ajal ma juba teadsin, et kui elus millelegi – olgu heale või halvale – saabub lõpp, jääb järele tühjusetunne. Seejuures täitub tühjus, mis jääb pärast halba, iseenesest. Tühjus pärast head saab täituda ainult siis, kui leiad midagi veel paremat. (lk 49)

***

Et kirjutamist alustada, peab see muutuma ainukeseks asjaks, mida ma teha saan, ja mul ei tohi olla mingit teist valikut. Seni las surve tõuseb. (lk 59)

*** 

Need inimesed muutsid kohviku hubaseks, sest nad tundsid huvi üksteise vastu … (lk 62)

***

Ma ei vastanud ja kirjutasin veel ühe lause. Kui kirjutamine tõepoolest läheb, ja on sind tervenisti haaranud, ei ole seda kerge tappa. (lk 69)

***

Mul hakkas tollest kirjandusliku elu elamisest villand saama – kui see üldse oligi kirjanduslik elu – , ja juba häiris mind teadmine, et ma ei ole tööd teinud, ja ma tundsin surmatuska, mis haarab mind iga kord, kui ma olen oma elust päeva ära raisanud.

***

Louis-Ferdinand Celine „Reis öö lõppu“

Tõlkija Heli Allik

Tõlkija Heli Allik kirjutab: „…Olen üritanud ennekõike teha seda, mida teeb originaal; liikuda selle jälil, mis on kõige tähtsam – proovinud hoida teksti elusana. Minu eesmärk oli tõlkida ennekõike emotsiooni, mitte sõnu. Tähtsamaks kui ajalooline truudus ja tehniliste terminite täpsus pidasin ma ülesannet sõnad jooksma, hüppama ja tantsima panna. …“

Minu peas jooksid, hüppasid ja liuglesid need sõnad suure naudinguga. Celine`i grotesksus ja halastamatu iroonia näib mulle tänases päevas värske ja asjakohane. Püüdsin tsitaatide seas mingi valiku teha. Suht võimatu. Ridamisi, üksteisele järgnevad pikad liuglevad lõigud, mis panevad muigama, ajavad naerma või viivad su mõttele, et just nii see ju ongi, et just nii õudne see ju ongi.  Lühidalt väga raske valik.

Tsitaadid:

Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu. See oli selge! Ma polnud mitte kunagi nii paljudest asjadest ühekorraga aru saanud. (lk 23)

***

Et üks idioot lõpuks mõtlema hakkaks, peab temaga väga palju asju juhtuma, ja väga julmi. See, kes mind elus esimest korda mõtlema pani, päriselt mõtlema, praktilisi mõtteid, mis olid tõesti minu mõtted, see oli ilma kahtlusteta Picon, see neetud piinalõust. (lk 31)

***

Kokkuvõttes, L. lihtsalt sonis õnnest ja optimismist, nagu kõik inimesed, kes on elus suutnud jääda õigele küljele, õiguste, tervise ja kindlustunde poole, ja kellel on veel kaua elada. (lk 57)

***

Nende abistamiseks korraldati korjandusi, laatasid ja müüke, ja „päevi“ selle heaks ja tolle heaks, ja eriti organiseerijate endi heaks. Valed, seks ja surm. Kõik muu oli ära keelatud. Kõik valetasid raevukalt, kõrges kaares üle igasuguse kujutlusvõime, üle groteski ja absurdi, lehes ja plangul, suu, sülje ja silmadega. (lk 59)

***

Kui sa oled nõrk, tuleb neilt inimestelt, keda sa kõige rohkem kardad, maha kiskuda viimsedki autoriteedi riismed, mida sa kipud neile omistada. Sundida end nägema neid sellisena, nagu nad on, hullematena, see tähendab, kui nad on, seda absoluutselt igas mõttes. See vabastab, see avab su silmad, see kaitseb veel rohkem, kui sa oskad aimata. See annab sulle teise enda. Olete kahekesi. (lk 69)

***

Väike inimene saab rahus elada vaid suurte inimeste põlguses, sest suurte ainus mõte rahva peale on ajendatud kas omakasust või sadismist …(lk 75)

***

Nemad, see on nüüd täiesti selge, olid jäänud õigele poolele, kus valitses naeratav, aga vaieldamatu käsk mitte lasta enda juurde mehi, ohvriliha. … kaardid olid jaotatud. (lk 104)

***

Senikaua kui sõjaväelane ei tapa, on ta laps. Teda on kerge lõbustada. Ta pole harjunud mõtlema ja peab kohutavalt pingutama, et aru saada, mida sa ütled. Kapten Fremizon ei tapnud mind, ta ei joonud, ta ei teinud midagi oma kätega, jalgadega samuti mitte, ta üritas mõelda. See oli tema jaoks katsumus. Ta oli mul peadpidi peos.

***

Ei ole olemas intelligentset edevust. Edevus on puhas instinkt.

***

Minu kolleegid ei vahetanud omavahel kunagi mõtteid. Ainult lamedusi, mida alati öeldakse, ja mida keedeti ja keedetakse uuesti üle … Mõtete riismed: „Elada tuleb mitte muretseda!“ … „Neeger kõlbab tõrvapapiks“ jne

***

… tema hirmuäratav mõrtsukanägu, või ütleme, et mitte kedagi alusetult laimata, hulljulge mehe nägu, kellel on metsikult kiire elus ennast teostada, mis teeb täpselt sama välja.

***

Ta jäi silmapilkselt magama, tuld ära kustutamata. Ma isegi tõusin püsti, et vaadata valguse käes päris lähedalt ta nägu. Ta magas, nagu igaüks oleks võinud magada. Ta nägi täiesti tavaline välja. See poleks halb mõte, kui oleks midagi, mis aitaks eristada häid inimesi kurjadest.

***

…saatus on ületamatu müür, ja igal õhtul kukud sa tagasi selle jalamile, hirmust homse päeva ees, mis tundub iga kord aina ebakindlam, masendavam. (lk 211)

***

Minul oli peas ainult tuuletõmbus, igast küljest murenev ja painatud mõistus, nii palju oli sealt unistusi läbi käinud, ja nii palju neid maha jäetud. (lk 217)

***

Nooruses õigustad ikka ka kõige kivisemat ükskõiksust, kõige küünilisemat reetmist mingisuguse kogenematu romantismiga, kire kapriisidega. Aga hiljem, kui elu on sulle juba näidanud, kui palju salakavalust, julmust ja kurjust on vaja lihtsalt selleks, et püsida kuidagi 37° peal, siis avad sa silmad, ja teisiti sa ei saa, ja sa näed kogu seda jälkust, mis sinu minevikus tegelikult peitus. (lk 221)

***  

See ongi eksiil, see halastamatu paratamatus vaadata elu sellisena, nagu ta on, nende väheste selgete tundide jooksul, mida inimese eluajal nii harva ette tuleb, kui vanad harjumused on sind juba lahti lasknud, aga uued pole veel piisavalt nüristada jõudnud. (lk 225)

***

Ilu, see on nagu alkohol või mugavus, sa harjud sellega ära, hakkad seda enesestmõistetavaks pidama. (lk 240)

***

Inimesed maksavad kätte, kui neile head teed. (lk 257)

***

Kõik inimesed on pärast paari aastat ebaõnnestumisi üsna ühte nägu.(lk 294)

***

Terve olla, see on kokkuvõttes ainult parem kui üldse mitte olla. Terve olla, see tähendab töötada, no ja edasi? Samas kui kasvõi ainult minimaalne haigepension, see on lihtsalt ja labaselt jumalik

Kui sul vaesele raha pole anda, ole parem vait. (lk 353)

***

Minu jultunud märkus ei vihastanud teda sugugi, ei, ta oli selle peale ainult veel kenam ja kaunim. Midagi ta minult tahtis, see oli selgelt paista. (lk 355)

***

Elada täiesti kuivalt, ilustamata, te mõelge, milline õudus see on! Elu on nagu kool, kus igavus on korrapidaja, ta hoiab sul kogu aeg silma peal, pidevalt tuleb teha nägu, et sul on midagi tohutult põnevat käsil, muidu ta tuleb su aju õgima. (lk 373)

***

… mingi imelik hõljumine haaras mind järsku, justkui need hullud oma jutuga oleks mind endaga kaasa tõmmanud, eemale mu tavalisest ankrupaigast, niimoodi märkamatult, ühest tavalisest lausest teise, ühest süütust sõnast teise, kuni olin otse keset nende hullust … (lk 449)

***

Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume. (lk 482)

***

Michael Cunningham „Tunnid“

Tõlkinud Karin Suursalu

Michael Cunningham (sündinud 6. novembril 1952) on Ameerika Ühendriikide kirjanik. Romaani "Tunnid" ("The Hours") eest on Michael Cunninghan pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri preemia (1999). Teos on saanud ainest Virginia Woolfi 1925. aastal ilmunud romaanist "Proua Dalloway".

Romaani järgi on valminud film "Tunnid".

Proua Woolf. Proua Dalloway. Proua Brown. Luuletaja Richard.

Raamatu tegevus saab alguse hetk enne Virginia Woolfi enesetappu 1941. aastal. Seejärel kohtub lugeja proua Dalloway´ga – aga see proua Dalloway ei ole briti üliku abikaasa, nagu Woolfi romaanis, vaid moodne naine XX sajandi lõpu New Yorgist. Proua Brown, romaani kolmas peategelane, on samuti ameeriklanna, kuid teda kohtame me juba järgmises ajahetkes – aastas 1949. Proua Brown küpsetab torti, kasvatab poega ja loeb Woolfi romaani “Proua Dalloway”.

Kõik kolm naist on omavahel seotud läbi Richardi. Proua Dalloway ja proua Brown läbi vahetu kontakti, Virginia Woolf ja tema romaan “Proua Dalloway” kaudselt, aga see-eest ehk kõige mõjuvõimsamalt. Jüri Talvet ütles selle kohta „Romaaniülikoolis“ väga tabavalt: Kirjanikud surevad, aga nende sõnadest ja kujunditest sündinud elud jätkuvad, annavad hingetuge elavatele, kui ka elu nende ümber kokku variseb (28. märts 2008 Eesti Päevaleht)

Koos traagelniitide nähtavaks tulemisega näib esialgu segasena paistnud lugu üsna geniaalne. Pinge langeb.

Tsitaadid:

Ta peatub mitu astet enne allajõudmist, kuulatab ja ootab; teda valdab taas too unenäoline tunne, nagu seisaks ta kulisside vahel, valmistuks lavale minema ja mängima näidendis, milleks tal pole sobivat kostüümi ja mis pole korralikult selgeks õpitud.

***

Laura pistab käe hommikumantli taskusse, et võtta sigaret, kuid muudab meelt ja tõstab käe hoopis juuste juurde …

***

Sally rüüpab kohvi, ta tahaks ära minna, ta tahaks jääda; ta tahaks, et ta ei tahaks, et Oliver teda imetleb. Maailmas pole vägevamat jõudu kui kuulsus, mõtleb ta. Et meelekindlust säilitada, vaatab ta korteris ringi.

***

„Kas sa mäletad teda? Oma teist mina? Mis temast on saanud?“

***

Kogu tänaval, kõigil tänavatel säravad aknad. Kaetakse õhtusöögilaudu, jutustatakse päeva võitudest ja tagasilöökidest.

***

… nii nagu kunstnik tõmbab lõuendile viimase värvitriibu, mis annabki maalile mõtte; nii nagu kirjanik paneb paberile rea, mis elustab loo salapärased kujundid ja tuuma.

Pierre Bayard „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?“

LRK 2008/18-20

Prantsuse keelest tõlkinud Tanel Lepsoo

Vaimukas ja hästi loetav tekst.

Oluline on, et te ei väljuks sellest virtuaalsete raamatute ruumist, mis võimaldab meil elada ja teistega suhelda. Ei maksa riskida kokkuleppelise ruumi lõhkumisega, see kujutab endast otsekui kaitsvat kuube, ega nõua inimeselt vähemalt selles kontekstis, konkreetseid teadmisi Shakespeare´i kohta. (lk 109)

***

Nii nagu sõnad, nii moonutavad ka raamatud meid esindades meie olemust. On välistatud, et me täielikult klapiksime selle pildiga, mille nad meist annavad, kuna see pilt on erapoolik, idealiseeriv või halvustav, ja meie eripära, läheb selle varjus kaduma. (lk 110)

***

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla ilma lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena esitame, kui see, mida me tõena enesele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. (lk 111)