Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Illustreerinud Mariana L. L. Hirv. 
Armastusega tehtud raamat, mida kaunistavad sügavates toonides illustratsioonid. Kaanepilt juhatab justkui puudeväravast imede tröösti pakkuvasse maailma.

Alustan lausetega, mida saab lugeda raamatu tagakaanelt:

Mis saab meie kallitest lemmikloomadest, kui nad ühel kurval päeval meie juurest lahkuma peavad? Kuhu nad lähevad? Kas nad mäletavad meid? Kas me kohtume kunagi uuesti? Kui sügav saab olla side inimese ja looma vahel. Lugu elust ja surmast, sõprusest ja armastusest. Ennekõike armastusest.

Kas ma sain lugedes kõigile neile küsimustele vastuse? Hallsabaga juhtunu põhjal võib öelda, et jah. Tagakaanel kirjutatu on kooskõlas raamatu sisuga. (Tean oma kurbadest kogemustest, et alati see nii ei ole, ja vahel juhtub, et kaaneteksti koostab keegi inimene toimetusest, kes pole raamatut lugenud ja pakub umbes.)

Niisiis, mis saab meie lemmikloomadest, kui nad ühel päeval meie juurest lahkuma peavad? Poeetiline idee sellest, et lemmikloom pärast lahkumist teisel pool vikerkaart või pilvepiiril oma pere poole alla vaatab, näib sotsiaalmeediale tuginedes olevat üsna levinud. Mulle meenus seda raamatut lugedes ka hiljuti Eesti kinodes jooksnud film „Koera elu mõte”. Filmi tegevus põhineb W. Bruce Cameroni raamatutel, kus üks koer sünnib mitmeid kordi erinevatesse kehadesse, tahab alati jõuda tagasi oma esimese peremehe juurde ja lõpuks jõuabki.

„Lemmiklooma teine elu“ lugemist alustades mõtlesin: „Kas see tõesti on lugu reinkarnatsioonist, taaskehastumisest, ümbersünnist, hingede rändamisest?“ Ja vastus on, et üldjoontes sellest see raamat räägib tõesti. Ümbersünni tehniline külg ... tingimused ... teiste lemmikloomade kogemused ...

Pärast kahte viimast peatükki jäi siiski domineerima armastuslugu, ja lõpuks leidsin, et see raamat puudutas mind isiklikult. Ma ei taha mõelda sellele, mis meie perest saab, kui meie lemmik enam meiega pole, aga teen seda aeg-ajalt ometi, sest ta pole enam ammu noor. Ka mina küsin eneselt, kas kokkukasvamine looma ja inimese vahel saab olla tugevam kui kahe inimese vahel? Ja usun, et saab.

Inimesed vajavad lugusid. 

Loodan, et ainuüksi see katse trööstida ja aidata lastel nende leinast üle saada, võiks abiks olla.

Heli Reichardt „Leenu ja Liisu lood“

Suvine, südamlik ja rahulik raamat. Kujundus loob kuidagi õhulise esmamulje. Hele ja õrn värvigamma toetab lugu. Pildid on joonistanud Annely Lember ja Lianna Lisette Erit (kaheksa aastane).

See on kahe õe lugu, kes elavad täiskasvanute maailmas. Võib ju öelda, et me kõik elame ühes maailmas, ja pragmaatiliselt võttes me elamegi. Kuid me siiski tajume seda maailma erinevalt. Ma jagan siin miljonid võimalikud vaatepunktid kaheks: täiskasvanute ja laste vaatepunktiks. See lugu on jutustatud ühe tähelepaneliku ja hooliva täiskasvanu vaatepunktist. Autor kirjeldab 6-aastase Leenu ja 4-aastase Liisu tegemisi enamjaolt nii, nagu need väljastpoolt vaadates paistavad ja laste fantaasiamaailma ei süüvi.

Leenu ja Liisu on õnnelikud lapsed, neil on ema, isa, vanaemad, vanaisa, koguni vanavanaema ja onud-tädid. Nad elavad Läänemaal Sepa talus, käivad vanaemal külas ja memmel külas, Liisu magab lõunaund, Leenu käib bussiga sõitmas ja koos käiakse Tallinnas ostureisil. Ja ehkki ette tuleb ka murehetki, tehakse kõike seda, mida paljud õnnelikud lapsed ikka teevad. 

Heidi Raba "Rebasemäe kamp teeb ajalugu"

Esmalt esmamuljest

See on eriti armas väike raamat. Ave Schmidti illustratsioonid on justkui 60-ndate paletis, lõbusad, peened ja detailirikkad. Stiliseeritud lapselikkuse poole, mitte vastupidi. Väga lahedad. Meenutavad veidi nagu Alisa Yufa või Beatrice Alemagna või võib-olla isegi kõigi nende vanaema Fiep Westendorpi tõid.

Ma ei tea, kui sageli ma nende järgnevate kuude jooksul saan öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Heidi Raba kohta saan ma seda ilma kõhkluseta öelda: mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Ma usun, et mingil hetkel valitseb iga autor/kirjanik sõna nii hästi, et looga kõige parimini sobivad võrdlused, väljendid, naljad jne tulevad nagu iseenesest. Nagu ma olen päris kindel ka selles, et kui autor ei kirjuta just iseenda või oma laste juhtumistest, tuleb tegelased esmalt endale omaseks ja usutavaks kirjutada/mõelda, ja see võtab aega. Heidi on seda aega hästi kasutanud, selle raamatu peategelased (kui täiesti silmapaistva karakteriga mets- ja koduloomad välja arvata) on väikesed inimesed, oma soovide ja iseloomuga, ja nende pead on riukaid, suuremaid ja väiksemaid plaane täis. Udu Ruudi on Rebasemäe kamba süda - optimistlik, väga sihikindel, tegus ja praktilise meelega poisslaps. Sõber Henri on hea sõber, malbemat sorti loomuga, aga ikka valmis kõike kaasa tegema. Sõber Arbo on arvestatava kujutlusvõimega luulesõber. Henri viiene väikeõde Elli teab, kuidas oma tahtmist saada. Annaksin sellele tirtsule kristallist naljatilga auhinna. Parima huumorimeelega tegelane.

Heidi Raba kirjeldused on tabavad ja mõnusalt proportsioonis dialoogiga. Oskuslik sõnakasutus, mitte midagi pole ülemäära. Nagu head lastekirjandust lugedes peabki juhtuma, ajas mind päris tihti muigama, kui mitte lausa naerma. Ja lõpuks on seal ka oma südamlikud ja maagilised hetked. Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, kes on aru saanud selle loo väärtustest.

Kõike ei jõua ümber kirjutada, ainult mõned tsitaadid:     

  

Elli vaatas imestusega üles taeva poole, suurtes silmades peegeldumas suvetaeva lummav sina. Ta noogutas kõnekalt ja pigistas venna kätt. "Ma pole elus veel ühtegi ajalugu teinud, aga nüüd võiks natuke proovida küll ..."

***

Ja Ruudi jooksis. Nagu olümpiamängudel, kuldmedali eest. Jooksis enda ja Arbo eest, Henri ja Eliise eest, kogu maailma praeguste ja tulevaste kosmonautide eest, koplisuu sihiks silme ees ja peas vasardamas mõte: "Ruudi Udu tagumik kuulub üksnes Ruudi Udule ja ükski Sarvik ei tule seda poksima, olgu ta nii väle kui tahes."

***

Suur olla pole üldse kerge. ... Ajaloo tegemine võib vahel õudselt raske olla, tuleb nälgida ja janu kannatada... (Elli)

***

See oli hea tunne, soe ja värviline ja pani ta naeratama.

***

... kergelt nagu võililleebe tuules.

***

"... imed tulevad vist tõesti nende juurde, kes neid ootavad ja neile oma südames ruumi teevad."

***

Kui sul pole lootust, pole sul mitte midagi.

Omaette teema on Udu Ruudi elutarkusi täis filosoofiline teos "Tähendusi elust", mis oleks ilmselgelt väärt lugemisvara ka iseseisvana.

"Kui sul on hiiglama äge plaan, aga äkki kisub kõik viltu,

Siis tuleb pista piparmündilutsukas keele alla,

Sügada parema jala päkaga vasaku jala kanda

Ja juba sa tead mida teha.

(Ruudi Udu, suur mõtleja ja veel suurem tegutseja "Tähendusi elust", lk 3)

***

Kui sa katsetad omatehtud raketti, seo pehme padi tagumikule,

Sest naabri oinale ei pruugi su plaan meeldida.

Parem, kui läheduses ei oleks ka kukkesid ja kassipreilisid,

Muidu võib juhtuda, et sa sitsid pool päeva õunapuu otsas.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 22)

***

Täiskuuöö on maagiline aeg.

Kui sa juhtud õigel ajal õigesse kohta

ja mõtled õigeid mõtteid,

tuleb ime sinu juurde.

(Ruudi Udu, "Tähendusi elust", lk 26)