W. H. Auden „39 luuletust ja 5 esseed“ (LR 2012/3-6)

Tõlkinud Märt Väljataga

Alustan Audeni sõnadega: "Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan."

Tsitaadid Audeni kolmest esseest + mõned Audeni poolt valitud tsitaadid teistelt autoritelt, millega ta oma mõtteid on illustreerinud:

Lugemine

Raamat on peegel: kui ahv sinna vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata (Georg Christoph Lichtenberg)

***

Hästi loetakse ainult seda, mida loetakse mõne isikliku eesmärgiga. Selleks võib olla mingisuguse võimu omandamine. Selleks võib olla autori vihkamine. (Paul Valery)

***

Kirjaniku ja tema lugeja huvid ei ole kunagi samad ja kui need mõnikord langevadki kokku, siis vaid tänu õnnelikule juhusele. (lk 61)

***

Lugemine on tõlkimine, sest kahe inimese kogemused ei ole kunagi samad. (lk 61)

***

Kui häid kirjanduskriitikuid on headest luuletajatest ja romaanikirjanikest vähem, siis selle üheks põhjuseks on inimegoismi olemus. Luuletaja või romaanikirjanik peab õppima alandlikkust oma aine ees, milleks on elu üleüldiselt. Aga kriitiku aine, mille ees ta peab alandlikkust õppima, koosneb autoritest, see tähendab inimindiviididest, ja niisugust alandlikkust omandada on juba märksa raskem. Palju kergem on öelda: „Elu on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan“ kui öelda: „Hr. A. looming on palju tähtsam kui see, mis ma selle kohta öelda oskan.“ (lk 66)

***

Jumal teab, et autorid võivad olla küllaltki lollid, aga nad ei ole iga kord lausa nii lollid, nagu teatavat liiki kriitik näib arvavat. Pean silmas seda sorti kriitikut, kellele mõnda teost või kirjakohta maha tehes ei tule pähegi võimalus, et autor on täpselt ette näinud, mida kriitik võib öelda. (lk 66)

***

Mis on kriitiku funktsioon? Mis minusse puutub, siis võib kriitik osutada mulle ühe või rohkem järgmistest teenetest:

Ø      tutvustada autoreid või teoseid, millest ma seni teadlik ei olnud;

Ø      veenda mind, et olen alahinnanud mõnd autorit või teost, sest ei ole neid küllalt hoolikalt lugenud;

Ø      näidata eri ajastute ja kultuuride teoste vahelisi seoseid, mida ma poleks ealeski ise märganud, sest ma ei tea piisavalt ega hakka kunagi teadma;

Ø      anda mulle teosest tõlgendus, mis suurendaks minu arusaamist sellest;

Ø      heita valgust kunsti „valmistamisprotsessile“;

Ø      heita valgust kunsti seostele elu, teaduse, majanduse, eetika, religiooniga jne. (lk 66-67)

***

Üks asi, mida kriitikult kohe sugugi ei oota, on see, et ta ütleks mulle, mida ma pean heaks kiitma või halvaks arvama. Mul pole midagi selle vastu, kui ta ütleb, millised teosed ja autorid talle meeldivad või ei meeldi; seda oleks õigupoolest väga kasulik teada, sest tema väljendatud eelistustest teostele, mida ka mina lugenud olen, võin ma teada saada, kui tõenäoliselt ma nõustun tema hinnangutega teosele, mida ma lugenud ei ole. Kuid ärgu ta söandagu mulle käsulaudu jagada. Vastutus selle eest, mida ma lugemiseks valin, jääb minule ja mitte keegi siin maa peal ei saa seda minult enda peale võtta. (lk 67)

***

Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta halvaks peab, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alandab. (lk 68)

Kirjutamine

Et selgelt näha, mis su nina ees seisab, ei lähe palju talenti tarvis, aga selleks, et teada, kuhupoole nina pöörata, läheb seda tarvis kõvasti. (lk 79)

***

Minu keel on kõikide hoor ja mina pean tegema temast neitsi. (Karl Kraus) Niihästi luule hiilgus kui häbi seisneb selles, et tema meedium ei ole ta eraomand; luuletaja ei saa oma sõnu ise leiutada ja ta sõnad ei ole looduse, vaid inimühiskonna sünnitised ja ühiskond kasutab neid tuhandel eesmärgil. (lk 80)

***

Iga kord, kui inimesed kõnelevad minuga ilmast, tunnen ma kindlalt, et nad peavad silmas midagi muud. (Oscar Wilde) Ainus kõneliik, mis läheneb sümbolistide luuleideaalile, on viisakas teelauavestlus, milles kuuldavale toodud banaalsuste tähendus sõltub peaaegu täielikult häälte modulatsioonist. (lk 83)

***

… Või mis hea ingel meelitas mu ühel pärastlõunal Blackwelli raamatupoodi ja valis köidete metsast välja W.P. Keri esseed? Ükski hiljem loetud kriitik ei oleks saanud anda mulle samasugust nägemust kirjanduslikust kõikide hingede ööst, milles nähakse kõikide aegade ja kõikide keelte surnud, elavaid ja sündimata kirjanikke ametis ühise, ülla ja tsiviliseeriva ülesande kallal.

Luuletaja ja linn

Mis võiks olla hirmuäratavam kaasaegsest kontorihoonest? Näib, nagu ütleks see tema seinte vahel rühmavatele valgekraelistele orjadele: „Inimkeha on märksa keerulisem kui tänapäeval töö rügamiseks tarvis; teil läheks paremini ja te saaksite õnnelikumaks, kui seda lihtsustataks.“

***

Erich Heller on Rilke kohta öelnud: „Euroopa suure luule traditsioonis ei ole emotsioonid tõlgendajateks – nad pigem reageerivad tõlgendatud maailmale; Rilke küpses luules aga emotsioonid esmalt tõlgendavad ja seejärel reageerivad omaenese tõlgendusele.“ (lk 129)

***

Kui kaks üldsuse liiget kohtuvad ja omavahel vestlevad, siis ei ole nende sõnade ülesandeks tähendusi edasi anda ega ka kirgi üles kütta, vaid lärmi abil varjata selle tühjuse vaikust ja üksildust, milles üldsus eksisteerib. (lk 135)

***

See, mida pakub massimeedia, ei ole rahvakunst, vaid meelelahutus, mis on mõeldud samamoodi tarbimiseks, unustamiseks ja uue palaga asendamiseks nagu toit. See teeb karuteene kõigile – enamus kaotab igasuguse eheda maitse, vähemusest aga saavad kultuurisnoobid. (lk 135-136)

***

Meie ajastul on kunstiteose loomine ise juba poliitiline akt. Senikaua, kuni eksisteerib kunstnikke, kes teevad seda, mis neile meeldib ja mida nad peavad vajalikuks teha – isegi kui tulemus pole kuigi hea, isegi kui see meeldib ainult käputäiele inimestele – senikaua tuletavad nad Juhtkonnale meelde seda, mida juhtidele tuleb ikka ja jälle meelde tuletada: et juhitavad on oma näoga inimesed ja mitte anonüümsed liikmed; homo laborans on ka homo ludens. (lk 141)

***

Millised ka ei oleks neid (luuletaja ja kirjaoskamatu talumees J.L.) lahutavad kultuurierinevused, haistavad mõlemad igasuguses ametlikus maailmas seda ebareaalsust, mille tekitab isikute käsitlemine statistiliste suurustena. (lk 141)

Per Olov Enquist ”Allatõugatud ingel”

LRK 19-20/2009

Rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel

Ülev Aaloe koostatud järelsõnas on vahendatud mõnd Per Olov Enquisti vastust ajakirjanikele, ajal, mil ta selle romaani kirjutas: "Minu probleem oli selles, et ma polnud enam võimeline midagi pikemat kirjutama. Ma kirjutasin näidendeid ja filmistsenaariume. Ja üheainsa lühikese romaani „Allatõugatud ingel“. Ehkki teisalt, see on parim asi, mis ma olen kirjutanud."

See on raamat armastusest – seda eelkõige.

Brecht ja Ruth; proua K. ja härra K.; Pasqual Pi­no­n ja Maria; P.O Enquist´i ema ja isa. Kõikide nende suhted on valulised ja üldse mitte enesestmõistetavad või lihtsad. Nende armastus on midagi sellist, mille eest ei saa põgeneda, see on mõlemat poolt vangistav. Sageli on neis piltides, mida autor esitab, nais­te pea­mi­seks emot­sioo­niks oma armastatu vastu suu­na­tud raev, aga mehed näivad nõrgad, arusaamatud või siis oludele alluvad.
Veel ühes vastuses ajakirjanikule paljastab Per Olov Enquist: "Muide, ma poleks iial uskunud, et ma selle raamatu üldse kirjutan, mulle on enesepaljastus, „luukere kapist väljatoomine“, alati vastumeelne olnud, ja ma ei uskunud, et see on üldse võimalik."

P.O Enquist´i enesepaljastus ei seisne mälestuste kirjutamises. Ta paljastab oma tunded.

Brecht teda ei näinud. Nagu poleks Ruthi olemaski. Ta tahtis ju, et teda nähtaks. Inimene võib elada nägemisvõimeta, pime inimene on samuti inimene. Aga kui sind ei nähta, siis oled eimiski.

***

Ta ei anna andeks, ütles Pasqual. Ta laulab kurjalt.

Autorist:

http://en.wikipedia.org/wiki/Per_Olov_Enquist

Tove Jansson ”Aus pettur”

Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

Raamatu ühelt esilehelt leidsin tabava kokkuvõtte: Kunstnik Anna Amelin elab oma majas külaservas, omaette, rahulikult, muretult. Ühel hetkel ilmub tema majja Katri Kling, naine, kes teab täpselt, mida tahab. Vähehaaval saab ta Anna ja kogu tema majapidamise oma mõju ja võimu alla. „Aus pettur“ on romaan kahe inimese ja kahe maailmavaate kokkupõrkest ning aususe ja pettuse mitmest palgest.

See oli minu jaoks ootamatu lugu. Ootamatu pärast Muumitrolle ja Suveraamatut.

Hirmust ja erinevustest ajendatud vihkamine ja mõistmatus, keset külma ja lummemattunud Rootsi talve. Ainus lõpuni soe ja hooliv suhteliin on õe ja venna vaheline. Samas viib just see suhteliin Katri „ausa pettuseni“ - pikka aega põhjalikult ettevalmistatud tulemuseni.

Tsitaadid:

Tegelikult ajas ta oma ärahellitatud heatahtlikkusega hirmu peale, aga keegi polnud jõudnud seda tähele panna; harvad ja lühikesed külaskäigud küülikuvillasse pelutasid juhuslikke külalisi äraoleva viisakusega, mis tekitas tunde, nagu oleksid nad viibinud mingisugusel väiksemat sorti aktusel.

***

Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimub lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad …

***

Ta küüris maha naabrite häbelikud jutud kadedusest ja väiklastest eelistest; ta küüris maha kõikide ööde mustad mõtted; ja kõige põhjalikumalt küüris ta lävepaku juurest, kus poemees tavaliselt ühel või teisel põhjusel kõõlus, seisis näiliselt valvsana ning ootas märguannet, et kindel olla, kas ta võib edasi vihata, või on tal kas või pisikegi pidepunkt oma himule. (lk 57)

***

Inimene ei tohi üksi olla, see toob endaga nii palju mõtteid kaasa … (lk 58)

***

See tuba ajas Annale hirmu peale, tundus talle ähvardava ja tohutult melanhoolsena. Ta läks ära, aga tuba tuli talle järele.

Tove Jansson „Suveraamat“

Tõlkija Tõnis Arnover

Erakordne ja väga armas raamat.

Lisan siia mõned tabavad laused soomlaste raamatublogidest:

Tämä pieni kirja on paljon suurempi kuin päältä arvaisi.

http://kirjamieli.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tämä on kirja, jonka kerran luettuaan lukee todennäköisesti uudelleenkin. Kirja, joka jää hautumaan mieleen.

http://satunluetut.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tove Jansson on nainen, jota on vaikea kuvitella nauramaan täysillä ääneen. Hänen huumorintajunsa on salakavalampaa, mutta joka sitä ymmärtää, hymyilee varmasti.

Kesätapahtumien lisäksi kirjassa kiehtoo kaunis suomalaisen saariston kuvaus. Jos rakastat merta ja saaria, rakastat tätä kirjaakin http://kokolaillakirjallisesti.blogspot.com/2009/07/tove-jansson-kesakirja.html

Tsitaadid:

Väljastpoolt tulijale võib saar tunduda kohutav. Kõik on valmis, igaühel oma koht, isepäiselt, rahulikult ja enesega rahulolevalt.

***

Kas ta oskab joonistada, küsis Sophia mornilt.

Ei, vastas vanaema, ilmselt ei oska. Ta kuulub arvatavasti nende hulka, kes saavad hakkama üheainsa hea pildiga, mitte enam.

***

Üks direktor ehitas Skränmashällile suvilat. Algul ei teinud keegi sellest juttu, neil oli nimelt aastatega kujunenud omadus vaikida ebameeldivad asjad surnuks, et kahandada nende kaalu.

***

See, mida me nüüd teeme, ütles vanaema, on meeleavaldus. Me näitame oma põlgust. Said aru?

Meeleavaldus, kordas lapselaps ja lisas armastusväärselt: Siia ei tule kunagi head sadamat.

Jah, nõustus vanaema.

***

Sophia tormas jändrike kuuskede alla ja kadus. Tee ruttu! hüüdis ta viimases hädas, tee ruttu, rooma! Ja vanaema roomas talle järele, pimesi ja mõtlematult, tema pea käis ringi ja süda oli paha, kiirustamine ei mõjunud talle kunagi hästi. Ta ütles: Aga see on ju erakordselt naeruväärne.

Me peame sosistas Sophia.

***

Armas Jumal, tee nii, et midagi juhtuks, palus Sophia. (lk 194)

***

Ta uuris merd ja nägi, et silmapiir oli muutunud mustaks. See laienes ja merepind tõmbus ootusest ja hirmust kipra. Pimedus tuli lähemale. Valjult kohiseva sosinaga jõudis saarele tuulepuhang, mis liikus edasi, ja siis oli jälle vaikne. Sophia ootas rannas, rohi oli paindunud vastu maad nagu hele vaip. Uus pimedus lähenes kiirelt üle vee, see oli suur torm! Sophia jooksis sellele vastu ja sattus tuule embusesse, teda läbistasid külma- ja kuumahood ja ta hüüdis valjusti: Tuul puhub! Tuul puhub! Jumal oli saatnud talle omaenese tormi, vesi tõusis, oma lõputus heasoovlikkuses kühveldas ta saare poole tohutult vett, nii et see kattis rannakivid, rohu ja sambla ning valgus kohinal kadakate vahele, samal ajal kui Sophia tormas müdinal edasi-tagasi ja tänas Jumalat! Kõik muutus tormakaks ja vingeks ning lõpuks ometi sündis midagi! (lk 195)

***

Vanaema sammus harkisjalu ja surus kepi kõvasti vastu maad. Prügihunnik kaevu juures hakkas pöörlema ja tormas neile vastu, kõik, mis oli rahus puhanud, et kõduneda ja saja aastaga mullaks saada, lendas ja keerles tuule käes üle randade otse möllavasse merre … - murdlained ja lendlev valge vaht pesid terve saare puhtaks!

***

Saabus esimene õhtujahedus ja tantsivad koid olid kadunud. Konnad tulid välja ja hakkasid vastastikku krooksuma, kiilid olid ilmselt surnud. Taevas segunesid viimased punased pilved kollastega ja muutusid oranžiks. Mets oli täis märguandeid ja hoiatusi, metsal oli kõikjal oma salakeel. Jälg, millest keegi ei saanud mööda minna, risti oksad, üksainus punane mustikataim teiste roheliste hulgas. Kuu tõusis ja turnis kadakapõõsa ladvas. Paadid liuglesid rannast välja. Suured salapärased kalad lõid vees lupsu ja punased ämblikud kogunesid sinna, kus nad olid otsustanud kohtuda. Silmapiiri taga oli varjul karm saatus ja ootas. Sophia otsis ravimtaimi, et isale teed keeta … (lk 209)