pühapäev, 19. veebruar 2012

Tove Jansson ”Aus pettur”


Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

Raamatu ühelt esilehelt leidsin tabava kokkuvõtte: Kunstnik Anna Amelin elab oma majas külaservas, omaette, rahulikult, muretult. Ühel hetkel ilmub tema majja Katri Kling, naine, kes teab täpselt, mida tahab. Vähehaaval saab ta Anna ja kogu tema majapidamise oma mõju ja võimu alla. „Aus pettur“ on romaan kahe inimese ja kahe maailmavaate kokkupõrkest ning aususe ja pettuse mitmest palgest.


See oli minu jaoks ootamatu lugu. Ootamatu pärast Muumitrolle ja Suveraamatut.

Hirmust ja erinevustest ajendatud vihkamine ja mõistmatus, keset külma ja lummemattunud Rootsi talve. Ainus lõpuni soe ja hooliv suhteliin on õe ja venna vaheline. Samas viib just see suhteliin Katri „ausa pettuseni“ - pikka aega põhjalikult ettevalmistatud tulemuseni.

Tsitaadid:
Tegelikult ajas ta oma ärahellitatud heatahtlikkusega hirmu peale, aga keegi polnud jõudnud seda tähele panna; harvad ja lühikesed külaskäigud küülikuvillasse pelutasid juhuslikke külalisi äraoleva viisakusega, mis tekitas tunde, nagu oleksid nad viibinud mingisugusel väiksemat sorti aktusel.
***
Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimub lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad …
***
Ta küüris maha naabrite häbelikud jutud kadedusest ja väiklastest eelistest; ta küüris maha kõikide ööde mustad mõtted; ja kõige põhjalikumalt küüris ta lävepaku juurest, kus poemees tavaliselt ühel või teisel põhjusel kõõlus, seisis näiliselt valvsana ning ootas märguannet, et kindel olla, kas ta võib edasi vihata, või on tal kas või pisikegi pidepunkt oma himule. (lk 57)
***
Inimene ei tohi üksi olla, see toob endaga nii palju mõtteid kaasa … (lk 58)
***
See tuba ajas Annale hirmu peale, tundus talle ähvardava ja tohutult melanhoolsena. Ta läks ära, aga tuba tuli talle järele.