Kalju Kangur „Hajameelne tramm“

Illustraator: L. Vallimäe-Mark
Eesti Raamat 1966

Kuna on jõulud ja ma alati jõuluvanale ka „Toonekure luuletust“ loen, siis on õige aeg teha sügav kummardus Kalju Kangurile. 1966. aastal ilmunud raamatust ei ole minu teada kordustrükki tehtud ja sellest on kahju, sest selles raamatukeses on väga vahvad luuletused. Minuni jõudis see raamat minu vendade poolt räsituna ja lisaks Vallimäe-Mark´i illustratsioonidele olid nad sinna ka mõned punased sõdurid joonistanud. Raamat sai neist täiendustest vaid armsamaks. See on tänagi meie raamaturiiulis. Vahel ma võtan selle lahti ja loen oma lemmikuid üle: „Jäätisemüüja, kes oli kitsipung“, „Käpard-Kaie kapilugu“, „Käpard-Kaie supilugu“, „Tütred tünnis“. Viimast luuletust illustreerivad imekaunites kleitides printsessid – nad meeldivad mulle täna samavõrd kui neljasena.

"Toonekure luuletus" e. Miks toonekurg seisab ühel jalal

Siis, kui noores põlves

toonekurg käis koolis,

matemaatikast ta

liiga vähe hoolis.

Aknast tunni ajal

vahtis kaela kangeks,

tegemata jättis

kodus ülesanded.

Kasvas suureks kurg

Tulid omad mured:

saapaid oli tarvis

ükskord toonekurel.

„Mitu saabast tellin?“

pidas kurg siis aru,

et ei saaks neid vähe

ega ülearu …

Hulga päevi nõnda

arutledes viitis,

luges oma jalgu,

korrutas ja liitis.

Üks ja üks on kokku

üks – ta viimaks arvas.

Ühe saapa tõi

ja ühel jalal kargas.

Ühel jalal kargas,

imestas mis kole:

miks siis teises jalas

saabast mul ei ole?

Praegugi ta seisab

ühel jalal seal,

mõtleb, kus on viga,

mõtleb, murrab pead.

Daniel Pennac „Nagu romaan“

Prantsuse keelest tõlkinud Ants Saat

Ood lugemisele ja õpetajatele, kes suudavad meid raamatuid armastama panna.

Mulle meenus minu kirjanduse õpetaja, kes oli loomulikult minu lemmikõpetaja. Ta eiras suures osas nõukogude aegset kooliprogrammi; rääkis tundeliselt ja harda armastusega oma lemmikutest; luges neid ette; varustas meid sisukokkuvõtetega; tunnustas meie enda hädiseid katsetusi; elas meie avastustele kaasa.

Veel meenus mulle minu vanem vend, kes luges mulle (väikesele tüütusele) ette enamuse Lindgren´i, Annie M. G. Schmidt´i ja Nikolai Nossov´i raamatutest, juba enne, kui ma kuueseks sain. Ta tegi seda lihtsalt selleks, et saaks teha seda, mida ta kõige enam tahtis teha ja pääseks minu kantseldamisest. Ma olen tänini tänulik.

Tsitaadid:

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha. See vaikus on meie läheduse tagatis. Raamat on loetud, kuid meie pole sellest ikka veel väljas. … Ta hoiab meid Suure Välise eest. See püstitab meile kõrge vaatlustorni üle ümberkaudsete maastike. Me oleme lugenud ja me oleme vaikinud … (lk 74)

***

Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest – kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme. (lk 137)

***

Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi.

(lk 159)

***

Henry Miller „Vähi pöörijoon“

Tõlkija Erkki Sivonen

Absoluutne tipp.

Ma loen seda raamatut aegajalt üle ja pole üldse oluline, millisel leheküljel mu silmad peatuvad – see on läbivalt hea – läbivalt inspireeriv. Milleri maailm on avar, ta märkas detaile ja ta keel on väga rikas.

Tõlkija Erkki Sivonen vahendab 1992. aastal Eestis esmakordselt ilmunud trüki autorit tutvustavas osas üht Miller´i mõtet, mis mulle väga meeldib: „Kas pole kummaline, et võib mõista ja nautida vahendamatut? Inimene mitte ei vahenda sõnade abil, vaid astub ühendusse oma kaasinimese ja oma Loojaga. Ikka ja jälle ollakse mõnda raamatu käest pannes sõnatu. Vahel on see selle pärast, et autor nagu oleks „kõik juba ütelnud“. Aga ma ei pea silmas seda reaktsiooni. Minu meelest on tummaksjäämine millestki hoopis sügavamast. Sõnad tulevad vaikusest ja vaikusesse lähevad nad ka tagasi, kui neid õigesti kasutatakse. Vahepeal leiab aset midagi seletamatut: ütleme, juba surnud mees ärkab, haarab su tervenisti oma võimusesse ning lahkudes jätab su maha sootuks teistsugusena. Ta teeb seda märkide ja sümbolite abil. Kas pole see võluvõim, mida ta omas – või ehk omab?“  

Henry Valentine Miller (26. detsember 1891 – 7. juuni 1980) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik. Vähem tuntud on ta maalikunstnikuna. Tema romaanid on segu autobiograafiast, sotsiaalsest kriitikast, filosoofiast, sürrealistlikest assotsiatsioonidest ja müstitsismist. Ta kirjutas ka reisijutte ja kirjanduskriitikat. "Vähi pöörijoon" ("Tropic of Cancer") on Henry Milleri esikteos, mis kirjutati Pariisis 1930–1931 ja ilmus Pariisi kirjastuses „Obelisk" 1934. See romaan sai (nagu Milleri järgmisedki teosed) Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides moraalitsensuurilistel põhjustel ilmuda alles 1960. aastatel.

(Allikas: Vikipeedia)

Tsitaadid:

Ma istun rabatuna voodil ja mõtlen inimese sünnieelsele olekule. Järsku hakkavad kellad lööma –  veider, ebamaine muusika, justkui oleksin ma sattunud Kesk-Aasia steppidesse. Ühed kõlavad pikalt ja kaikudes , teised purskavad esile joobnult ja halavalt. ... Ja nüüd on kõik vaikne, ainult viimane toon kriibib veel õrnalt öist hääletust – tasane kõrge kumin, mis hääbub nagu leek.

***

Ta meenutab mulle miskipärast posti külge seotud nuumhane. Peab olema veider tunne seda puust kompa voodisse viia.

***

Mitte miski mis minuga oli juhtunud polnud suutnud mind hävitada. Hävinud olid ainult mu illusioonid.  Ma ise olin terve. Maailm oli terve.

***

Kas ajaloo lakkamatu edasimarss on oluliselt, põhjapanevalt muutnud kasvõi ainsatki inimloomuse joont?

***

Hommikuti andub ta ulmadele. Enamasti unistab ta minevikust.

***

Ja ehkki ma ei ilmutanud kunagi eriti suurt kaasatundmist, oskasin ma vähemalt õigel ajal vait olla.

***

Ma käitusin nagu oksal küpsev pirn.

***

Minu huultel oli seletamatu naeratus - mure peiteks ettetõmmatud mask.

***

Kui päike tuli välja, võtsid asjad teistsuguse ilme. Nende silmisse tuli lootusekiir, nad kõndisid vetruvamalt ja näitasid üles ärksameelsest.

***

Samal ajal kui minu mõttelend juba minutiga miile läbis, raputas ta mul äkitselt kätt ja soovis kaabut kergitades head õhtut.

***

Neil oli sügav uni ja nad ei kaevelnud millegi üle; nad polnud ei rõõmsameelsed ega norus. Ükskõiksed, keda Dante määras põrgu eeskotta. Koorekiht.

Javier Marias "Kirjapandud elud"

LRK 38-40/2010

Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall

Javier Marías ise on raamatukese kohta järgmist kirjutanud: „Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need «kirjapandud elud» jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan , et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.“

Sellele ongi väga vähe lisada. Need eluloo fragmendid on tõepoolest mõnusa huumoriga kirja pandud. Nauditav lugemine. Eriliselt meeldib mulle peatükk „Täiuslikud kunstnikud“. Mariast inspireeris seda peatükki koostama tema kirjanike portreefotode kollektsioon. Ta otsib esmapilgul tähtsusetuna näivate detailide taga tähendust, teeb seda oskuslikult ja veenvalt. Usun, et värvika tulemuse saavutamise nimel maksis ta tegelikult kohati ka teravmeelsusele lõivu ja (tõenäoliselt) nii kaugeleulatuvaid järeldusi ainuüksi vanade väikesemõõduliste postkaartide vaatlemisest ei ole võimalik teha. Samas tugines ta ka biograafilistele teadmistele … anyway suurepärane oskus kirjeldada ja terav silm.

Tsitaadid:

Kirjaniku pilk on unistav, kuid ometi pisut koketeeriv, samas on see terasest pilk, mis näib tunnistavat midagi ebameeldivat. Pisut isepäised juuksed, kitsehabe ja mitte ülemäära kortsus püksid … Dickensis on midagi keigarlikku, kuid ometi ei suuda ta meid ära petta: mees, kes puhus hinge sisse Pickwickile, Wellerile, Snodgrassile ja paljudele teistele, laseb paista oma tõelisel teravmeelsusel ja lustlikul loomusel järgmise detaili kaudu: Dickens on mees, kes poseerib julgesti toolil kaksiratsa istudes, jalad hooletult harkis.  (lk 142 -143)

***

… Mallarme mitte ainult ei sõltu aparaadist, vaid viibib selle kütkes, teenib seda. Tema jaoks on saabunud igavikuline hetk, ajalooline tõehetk, kirjaniku pilk kõneleb saadud juhistest ning soovist kuulda järgmist, see on kuulekas, tänutundest ja lapselikust ootusärevusest tulvil silmavaade. Säärase pilgu kandjat iseloomustab piiritu progressivaimustus … :) (lk 143)

***

Kõige enam valmistab Wilde´ile muret tema nägu. Mõlemal fotol püüab mees kõigest hingest ilus olla, ning tal õnnestub esile manada pilk, justkui ta tõepoolest seda oleks: nõnda vaatavad tänapäeval modellid reklaamides. Suud hoiab ta mõlemal fotol ühtemoodi, just nagu teaks selle omanik peegli ees harjutamise kogemusest, et see on ainumõeldav ilme, ainus, mis sobib.

… Ülemäära avatud ninasõõrmed reedavad ärevust, hinge kinni pidamist (lk 144)

***
Ilme on kummalgi pildil niisama hästi kui ühesugune, teisel vaid pisut karmim ja tüdinum, justkui ootaks kirjanik, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mida ükski pilt kinni ei püüa. Eelkõige jätab Baudelaire mulje alati kiirustavast mehest, kes pildistamise ajaks õieti juba pildilt lahkunud, võib-olla sellepärast, et teda kõige enam köitvad asjad ei peegeldu ta näol, ei püsi seal. (lk 145)

***

… mehe huulil võib näha armastusväärselt kurikavalat muiet, justkui teaks ta täpselt oma järgmist vastust, oodates vaid, et vestluskaaslane pausi teeks, sest näib, nagu kuulaks Sterne vaid viisakusest kedagi, kes temast sõnaosavuses kaugele maha jääb. (lk 146)

***

Gilde´is on kenake annus ülbust ning tema hoiak on selgesti väljakutsuv, võiks koguni öelda, et see kuulub elukutselisele kahevõitlejale. Tema silmad on kitsid, põiklevad ja halvakspanevad, ning kogu tema hoiak (õieli kael, habe ja otsustavalt ette asetatud jalg) näib terav ja turris. (lk 147)

… vaevatud kaastundlikku pilku mahendavad prillid :)

***

Mõlemal fotol näeme pilku, millega vaadatakse tüütuid, ebasobival ajal saabuvaid külalisi, kellega ei soovita sõnagi vahetada (Faulkner´i kohta – lk 149)

***

Tema nägu on aval, võiks koguni öelda lihtsameelne, pealtnäha abitu. (Borges´e kohta - lk 149)

Võiks jätkata – mulle väga meeldib.

Torgny Lindgren „Isa arm“

Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Anu Saluäär

Varrak 2009

Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005).

Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on üsna ähmane. – See põimumine meeldib mulle. Üleüldse – meeldib mulle ta lakooniline, eriliste kaunistusteta stiil. Pisku, mille ma allpool tsitaatidena välja tõin, koosneb lausetest, mis on minu arvates väga suurepärased. Samas lugeda oli ikkagi raske. Masendav sügis õues – ning vanad, haiged – juba suremas vanainimesed raamatus oli minu jaoks seekord liig. Torgny Lindgren on muidugi autor, kes  p e a b  meeldima ja veider küll meeldibki. Pierre Bayard (“Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” autor) kasutaks lühendeid + (hea arvamus) või koguni + + (väga hea arvamus) ja lisaks tähed LT (lehitsetud teos) ja KT (kuuldud teos). :)

Tsitaadid:

Tagapool ukse juures istuv mees magas, tema pea oli rinnale langenud, seitsmeharuline klaastahukatega laelamp peegeldus tema paljalt ja läikivalt pealaelt. Ei olnud näha, et ta hingaks, mõnikord ta ohkas, kas hardalt või et mitte lämbuda. (lk 10)

***

Nad kuulasid edasi ka siis, kui ta vaikis. Miks pidid nad temast aru saama? Esitamata talle ühtki küsimust  ja heitmata tänulikku või kaastundlikku pilkugi, tõusid nad üksteise järel püsti ja kõndisid minema …(lk 10)

***

Vestlus polnud teda kunagi köitnud või lõbustanud. Vestluses peab mõte alailma tegema ettearvamatuid haake ja pettekaid, seda moonutatakse ja väänatakse kas selleks et meeldida või kedagi pahandada, ning see muutub häbituks valeks. (lk 13)

***

Öösel oli lund sadanud. Aknast nägi naine esimest korda maastikku: pikka lagedat nõlvakut, kuusemetsa, siledat pinda, mis võis olla järv, mäeharju. See oli maastik, kus hommikuvalgus sai nii palju ruumi kui kulus. Ja paks lumi kattis kogu seda tardunud ääretut tühjust.

***

Olen veendunud, et kõigi meie mõtete, kujutluste ja sümbolite taga on varjul põhjused, ettekäänded ja ajendid, mida me ei suuda valitseda. (lk 126)

***

Kahe päeva eest oli ta lehest lugenud surmakuulutust. Ta ei olnud seda ette näinud. Aga ta oli seda võimalust arvestanud. Vanadus on raske vaenlane. Enamik inimesi jääb sellele alla. (lk 133)

***

See, kes kirjutab, vajab kulunud, äraleierdatud sõnu. Tema maailm on lihtne, kuid ammendamatu. (lk 136)

***

Kirjutamine oli nii raske ja väsitav, et sellest ei tohtinud ega võinud mitte mingil juhul rääkida, see oli kuristik kirjutamise ja rääkimise vahel. Seda enam, et kirjutamine oli kohustus, sest kõik muu olnuks hooletus, suisa tegematajätmine. (lk 166)

***

Kõik olnu on täpselt sama suur nagu see, mida ei ole kunagi olnud. (lk 166)

***

Mälestuste hülgamisel hüljatakse ka teadmised. See on otsekui uuestisünd. (lk 173)

***

„Õnn on kergemeelne libu, kes kuidagi paigal ei püsi.

Sul juukseid paitama käbe, ja juba ta tõttab, maha jääb musi.

Muredaam on teisest puust, su südamesse ta pesa loob.

Ei tema juba lahku sust. Su voodi ääres istub, koob.“ (lk 187)

***

Muusika on tegelikult inimeses peituvate pingete ja vastuolude väljendus. (lk 190)

***

Aga kuidas sa oskasid selle kaardi (kullamäe kaardi J.M.) joonistada?

See polnud midagi erilist, ütles mees. Täiesti tühiasi. See oli peaaegu seesama mis lause tegemine. (lk 298)

http://n2dalaautor.wordpress.com/2009/12/18/torgny-lindgren/

Mika Waltari „Fine van Brooklyn“

Tõlkinud: Piret Saluri, Endel Mallene

Valimik sisaldab kolm lühiromaani soome 20. saj. kirjanduse suurkuju Mika Waltari (1908 - 1979) lühiproosa paremikust: "Võõras mees tuli tallu" (1937), "Fine van Brooklyn" (1938) ja "Kuumaastik" (1946).

1969. aasta ilmunud LR 20/21 numbris kirjutas tõlkija Endel Mallene: ""Fine van Brooklyn" on kirjutatud 30-ndate aastate lõpul. Kuna kirjastus ei tundnud käsikirja vastu huvi, avaldas kirjanik selle 1942. aastal omal käel 100-eksemplarilises tiraažis bibliofiilse väljaandena. Teos äratas tähelepanu ja järgmisel aastal oli ka kirjastus nõus seda välja andma.

Kirjanik on "Fine van Brooklyn" kohta 1946. aastal öelnud: "Selles on midagi väga iseloomulikku soome kultuurielu ainult oma naba nägevale enesetähtsusele, et seda valgeks lubjatud hauda, seda enda ümber kõik elava surmavat steriilset teadlasetüüpi on võetud, mitte ainult lugeja, vaid ka mitme arvustaja poolt, täisväärtusliku, isegi positiivse nähtusena, teatud puritaanliku inimideaalina, nagu teose "puhtahingelisusele" osaks saanud tunnustus on näidanud."

Seda lauset nüüd hiljem lugedes, tekkis tahtmine seda raamatut veelkord lugeda. Lugu on jutustatud minavormis ja tagasivaates. Võib-olla astusin alateadlikult sellele libedale teele, et samastasin autorit ja peategelast. Võib-olla. Igatahes ei ole ma ka pärsat teistkordset lugemist peategelase vastu nii karm kui Waltari. Üleolev ja ettevaatlik - seda küll, aga surmavalt steriilne (mis minu jaoks kattub ka mõistega igav) siiski mitte. Mõnes mõttes meenutab peategelase väntsutamine mulle Fowles´i „Maagi“ peategelase katsumusi.

Tsitaadid:

Üksildusel on oma välud, üksildane ei kohta endast vaidluses üleolijad, võõra iroonia ei haava tema õrnu mõtteid, ka ei kohta ta mõistmatuid pilke ega kannatamatut vahelesegamist. Võib-olla lööb paljudes inimestes atavistliku jõuga välja kaasasündinud karjavaist, nii et nad tunnevad otse hingepiina, kui nad ei saa teistega oma teadmisi ja arvamusi jagada. Mina pole midagi seesugust tundnud. Varjatud heameel, varjatud leidmisrõõm on pakkunud mulle alati suuremat rahuldust kui jagatud rõõm. Ka oma kurvastust olen osanud ise matta, teiste külma kaastunnet või silmakirjalikult sooje käepigistusi vajamata.  

***

Nende ridade vahelt vaatas mulle otsa võõras inimene, kellel on peas valge soni, tõsine ja tähtis nägu ja uurivad silmad. Ta oli mulle vastumeelne, sest võib-olla oli ta parem ja õnnelikum kui mu praegune mina. Missugune tõrges kadedus ja ennast lõbustav kaastundlik üleolekutunne on juhtinud mu sulge …

***

Sellegipoolest vaatan ma kohkunult minevikku otsekui ohtlikku kuristikku, peas hirmuäratav mõte: kuidas see võinuks lõppeda, ja tunnen arukat rahuldust sellest, et tänu oma tahtejõule kõigest puhtalt välja tulin. Nii ebajärjekindel on targakski tunnistatud inimese mõte, kui see kaine mõistuse ohututelt radadelt hetkeks tunnete segasesse ja hägusesse laukasse laskub.

***

Uni reetis nende vaimse abituse haletsusväärselt selgesti, ja ainus, mis mu leebet üleolekut häiris, oli see vanadusest kondine ja kollane surematu vanaema, kes kustumatu visadusega külma kanapoja tiivanukki näsides elu andide nautimist jätkas. Ta andis mulle tõuke unisteks mõtisklusteks vaimu ja mateeria suhetest , kuni ta vastu hommikut, kui ma uuesti rahutusse unne vajusin, ühtis mu unenägudes tohutu suure ja hirmuäratava õgardiga, kes manala kahvatus hämaruses eksinud hingesid krõmpsutas. Veel rongist maha minneski mõtlesin ta peale hirmuseguse aukartusega.

***

Oli ju mul juba üsna kindel ettekujutus elust ja inimestest ning polnud mingit kahtlust, et inimene ise suudab oma sisetunde abil luua teatavad püsivad normid oma tegude aluseks.

***

Iroonilisemalt oleks ta vaevalt võinud mõista anda, et olin oma töö teinud ja võisin minna. Pöörasin ümber nagu väsinud rändaja paradiisi väravalt, südame all ahistav kurbus selle pärast, et lahkun, enam kunagi tagasi tulemata – tõotasin seda iseendale – …

***

Ta valitses mind rahuldamatusega, kuigi ma seda ei taibanud. Ta oli juba lapsena ära õppinud selle kibeda tarkuse, mida suurem osa naisi iial ei taipa, sest ühtegi meest ei ole kunagi rahuldamisega valitsetud. Ainult rahuldamatus paisutab minu arvates kire saatuslikuks.

***

Mul oli häbi, et ma ta rahu rikkusin, ja tahtsin vabandada, kuid suutsin pomiseda ainult midagi segast. Ta vaatas mulle haletsevalt kurbade silmadega otsa, aga teise inimese kaastunne oli mu ülekoormatud tunnetele liig. Pisarad valgusid silmi ja kõik minus oli otsekui marraskil, nii et iga liigutus lõikas.

  

"Fine van Brooklyn´is" kõlab ka Waltari sõnum: kõik lõpeb teadmisega, et nii on olnud ja nii jääb see ka edaspidi. Või kui öelda seda Jean-Paul Sartre´i sõnadega: See, mis jääb alati samaks, on tema paratamatus olla maailmas, siin tööd teha, olla teiste keskel ja olla surelik (nn. „Eksistentsialismi manifest“ Jean-Paul Sartre’i 29. oktoobril 1945. aastal).

Jostein Gaarder “Sofie maailm”

Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova

Filosoofiakursus jällekord läbitud.

Haarav lugu.

Mõned tsitaadid:

... kõik kulgeb looduse vankumatute seaduste järgi. Demokritose arvates oli kõige toimuva taga asjades enestes peituv loomulik põhjus ehk sisemine paratamatus.

*** 

„Olla või mitte olla“ ei ole niisiis kogu küsimus. Küsimus on samuti, mis me oleme. Kas me oleme tõelised lihast ja verest inimesed? Kas meie maailm koosneb tõelistest asjadest – või ümbritseb meid vaid meie teadvus?

***

„Tõeline mõistmine tuleb seestpoolt.“ (Sokrates)

***

„Ma mõtlen, järelikult olen olemas.“ (Descartes)

***

Ka mõtlemise ajalugu – või mõistuse ajalugu – on nagu voolav jõgi. Sinu mõtteviisi määravad nii kõik enne sind elanud inimeste traditsioonidega sinuni „voolavad“ mõtted kui ka sinu enda eluajal valitsevad materiaalsed tingimused. Seetõttu ei saa väita, et mingi mõte on alati ja igavesti õige. Kuid see võib olla õige sel hetkel.

***

Mõistus avaldub eeskätt keeles. Ja keel on midagi niisugust, millesse me sünnime. Ühesõnaga, üksikisik ei loo keelt, aga keel loob üksikisiku.

***

Me osaleme milleski suures, kus igal väiksemalgi eluvormil on oma tähendus suures koosluses.

***

... See on igale kunstnikule teada. Äkitselt on tunne, nagu oleksid kõik uksed ja arhiivisahtlid pärani lahti. Kõik voolab nagi iseenesest –  ja me võime ammutada just neid sõnu ja kujundeid, mida vajame. See juhtub siis, kui me pisut alateadvuse „kaant paotame“. Seda võibki inspiratsiooniks nimetada – siis tundub, nagu ei pärineks see, mida me joonistame või kirjutame, meist endist.

***

„Essents“ tähendab asja „olemust“ või „loomust“

Sartre´i järgi pole inimesel kaasasündinud „loomust“. Inimene peab seepärast ise ennast looma. Inimene peab oma loomuse või „essentsi“ ise looma, sest seda ei ole talle valmis kujul antud.

***

Kuid me oleme vabad indiviidid ja oma vabaduse tõttu oleme mõistetud kogu elu valikuid sooritama. Mingeid igavesi väärtusi või norme, mille järgi oma elu elada, ei ole olemas. Seda tähtsam on, milliseid valikuid me teeme. Sest me oleme kõikide oma tegude eest lõpuni vastutavad. Sartre rõhutab just seda, et inimene ei tohi iialgi vältida vastutust oma tegude eest. Seepärast ei saa me ka vastutusest oma valikute eest kõrvale hoida, väites, et me „peame“ tööle minema või et „peame“ järgima teatavaid kodanlikke elumudeleid. Inimesest, kes niiviisi anonüümsesse massi peitu poeb, saab vaid isikupäratu massiinimene. Ta põgeneb iseenese eest eluvaledesse. Kuid inimese vabadus kohustab meid endast midagi tegema, eksisteerima „autentselt“, ehtsalt.

Eriti kehtib see meie eetiliste valikute kohta. Me ei saa iialgi süüdistada „inimloomust“, „inimlikku nõrkust“ või muud sarnast.

***

Sartre üritab tõestada, et teadvust iseeneses pole enne olemas, kui ta midagi tajub. Sest teadvus on alati teadvus millestki. Ja see „miski“ on sama palju meie endi, kui meie ümbruse panus. Me määrame ise, mida me aistime, valides välja meile olulise.